Yana Toom

Biograafia

LAPSEPÕLV JA NOORUSAEG

Sündisin 1966. aastal Tallinnas. Käisin eesti lasteaias ja venekeelses 26. kk-s inglise keele eriklassis. Õppisin ka kunsti ja klaverit muusikakoolis. Siis läksin Tartu Ülikooli vene filoloogiasse, uurides Aleksander Bloki ja Innokenty Annensky kirjanduslikke sidemeid, kuid ülikool jäi lõpetamata seoses esimese lapse sünniga.

AJAKIRJANDUS

Eesti Vabariigi taasiseseisvumisel asusin elama perega Venemaale Tšeljabinski oblastisse, sest abikaasa, kes oli samuti Tartu tudeng, ei saanud EV sissekirjutust. Tundsin kohutavalt koduigatsust Tallinna järele ja tulin koju 1994. aastal. Hakkasin tööle korrespondendina ajalehes "Molodjož Estonii". Kaks aastat hiljem lahkusin Molodjožkast ja asusin tööle venekeelses nädalalehes “Den za Dnjom”, kus 1999. aastal sain peatoimetajaks. Samal ametikohal jätkasin 2006. aastal ka nädalalehes "Vesti Nedeli".

POLIITIKA

Keskerakonna liige alates 2008. aastast. Pärast "Vesti Nedeli-st" lahkumist töötasin peatoimetajana ka Tallinna linnale kuuluvas ajalehes “Stolitsa”. Aastast 2010 sai minust Tallinna linna abilinnapea, kelle haldusalas oli kultuur-, haridus- ja spordivaldkond. Aastal 2011 kandideerisin EV Riigikokku ja minust sai Riigikogu saadik. Aastal 2014 kandideerisin Euroopa Parlamenti, kogusin 25 251 häält ja minust sai Euroopa Parlamendi saadik. Viis aastat hiljem kandideerisin uuesti Euroopa Parlamenti, kogusin 26 990 häält ja nüüd töötan Euroopa Parlamendis juba teist ametiaega.

ENDAST

Viis last ja kaks lapselast

MIKS MA OLEN EUROOPA PARLAMENDIS?

Minu jaoks on alati olnud poliitikas kaks põhiteemat: sotsiaalküsimused ja diskrimineerimine. Kuna eurosaadik ei saa tegeleda ainult sellega, mis talle meeldib vaid peab tegema ka seda, mida on vaja teha, siis nii osalesingi, kõige kõrvalt, ka “võitluses autoriõiguste teemal”, olles vastu läbimõtlematult koostatud ja seadustatud eurodirektiividele. Mina ja minu Eesti büroo korraldasime 2019. aasta märtsis konverentsi “Kas autoriõiguse direktiiv hävitab vaba Interneti?” Kuid peamine teema on ikkagi võitlus diskrimineerimise vastu, sealhulgas kodakondsuseta elanike õiguste kaitse ja õiguse eest saada vene vähemusel Eestis kooliharidust oma emakeeles. Ja muidugi sotsiaalpoliitika, sealhulgas tulipunktis olev Euroopa

miinimumpalk ja Õiglase ülemineku fond, mille kaudu finantseeritakse meie tööstusettevõtteid Rohelisele majandusele üleminemiseks. Need on väga tõsised ja tundlikud teemad, sest EL-is ei ole tühistatud subsidiaarsuse põhimõtet ning seetõttu ei saa ka Brüssel otseselt sekkuda ei liikmesriikide kodakondsuspoliitikasse ega sotsiaalpoliitikasse. Kuid see ei tähenda, et me ei saagi midagi teha: EL kiitis heaks Euroopa sotsiaalõiguste samba ja Ursula von der Leyeni Euroopa Komisjon hoiab kangekaelselt oma sotsiaalseid seisukohti.

Paljude jaoks on see ohtlik, sest see tähendab suuremat föderaliseerumist. Minu jaoks seal midagi kohutavat ei ole. Just vastupidi, sest veendumuselt olen Euroopa föderalist ja usun, et Euroopa Liidul ongi ainult üks võimalus edasiseks arenguks – see on föderaliseerumine. Nagu 1957. aastal sõlmitud Rooma lepingu aluspõhimõtetes kirjutatakse, oleme üha tihedamalt integreerunud “an ever closer union” ja see protsess jätkub. Euroopal on omad väärtused ja õigused sotsiaalsele kaitsele koos diskrimineerimise lubamatusega – see on Euroopa jaoks peamine.

CREDO

Siit ka minu poliitiline kreedo: olen inimõiguste austamise, avatud ja külalislahke Eesti riigi poolt, kus inimesi määratletakse pigem poliitiliste erinevuste, kui et rahvuste kaudu, riigi poolt, kus puudub diskrimineerimine ja sallimatus ning kus mäletatakse riigi Iseseisvusdeklaratsiooni, mis oli Manifest kõigile Eestimaa rahvastele.