Meie mineviku sitt

11/02/2015

Juhtus nii, et viimastel päevadel sain ma endast teada ning kuulda palju põnevat. Ja sealhulgas ka seda, et olen propaganda meister. Tegelt pole ime – ega nn tavaline lehelugeja väga debatini ei lasku, tal muudki teha. Nii et säästab aega, valides teatud siltide komplektist selle sobivaima. Ainult et seekord kleepisid võidu silte Eesti riigi poliitika kujundajad.

Esimesena startis Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson, kes teatas, et „Toomi jutt kõlab kui Vene propaganda ABC“. Täpsustagem kohe alguses üle, et „Toomi jutuks“ nimetas ta tsitaati minu intervjuust Delfile: „Kindlasti Ukraina sündmustes on oma roll ka Euroopa Liidul. /…/ Euroopa ei osanud ka olukorda hinnata ning ei suutnud arvestada Maidanile järgnevate vägivaldsete arengutega, rääkimata nende ennetamisest. Õige hetk magati maha“. Mihkelson valas mind osavalt poriga üle ja paar lõiku allpool teatas: „Euroopa probleem on olnud selles, et oma heaoluühiskonna tasandilt ongi raske eeldada, et inimeste vaba tahteavaldus Euroopas surutakse snaipritulega maha ning Ukraina Euroopa-suunalise lõimumise ärahoidmiseks alustab tuumariik Venemaa agressiooni».

Ehk teisisõnu, vähemalt osaga minu väitest on Mihkelson nõus – ei osatud hinnata ja magati maha. Aga ei saa ju ometi minuga nõus olla, isegi osaliselt mitte – kuidagi imelik oleks ju! Jällegi alles kuu aega enne valimisi. Ja kellele seda debatti vaja on? Silt külge ja asi klaar.

Järgmisena reageeris kolleeg Paet. Noh ausalt öeldes see mind imestama ei pane – ta nägi ikka vaeva, kui peale pikki kõhklusi lõpuks Europarlamenti maandus ja avastas, et ministeeriumi asemel on tal ainult üks assistent kamandada. Aga sai hakkama: tema arvutist saadetud pressiteadete hulk viitab selgelt sellele, et Urmas ühe käega liigutab Brüsselis mägesid, teisega aga juhib Keit Pentus-Rosimannuse asemel välisministeeriumi. Kolmas aga… ups, vabandust, ikka see esimene, millega algul mägesid liigutada sai (sest välispoliitilistele sündmustele “vana kala” Paet ikka jõuab esimesena reageerida) – takistab Toomi riigivastast tegevust.

Riigivastase tegevuse takistamisest olen ma üht-teist juba kogenud ja isegi KaPoga kohtus käinud. Nii et Paeti lapsik nuhkimine fraktsioonis ja jutuajamised kolleegidega väga vilja ei kandnud – kui mitte pidada viljadeks asjaolu, et kuus seni edukalt koostööd teinud eestlast Europarlamendis on nüüd (vähemalt ühe fraktsiooni silmes) selgelt kahte leeri jagatud. Pro et contra.

Huvitav on selle juures see, et kui vaadata ALDE fraktsiooni hääletusi, tuleb välja, et minu hääled ei haakunud fraktsiooni ametliku liiniga vaid 7% juhtudest. Mis tähendab seda, et 93% ulatuses justkui võiks leida ühiseid tegevusi ja eesmärke. Aga kas see hääli ka toob?

Eesti hädaks on aastaid peetud seda, et valimised on meil pea iga aasta, mis paratamatult viib selleni, et poliitikutel on töö asemel pidev kampaania. Ja parim kampaania viis on vastandamine. Pole vahet, kas Savisaarele, Toomile või Vooglaiule, eirates seejuures asjaolu, et iga tõsiseltvõetava „ühisvaenlase“ taga on tuhanded toetajad, kelle tõekspidamised väärivad vähemalt debatti. Ja selle eest, et debatt tekiks, kannavad vastutust eelkõige võimulolijad – sel lihtsal põhjusel, et olles võimul pead sa arvestama mitte ainult enda valijate, vaid kogu ühiskonna huvidega.

OK, minu suhtumine sanktsioonipoliitikasse on Eesti poliitilisele eliidile vastukarva. Aga kas keegi sisuliselt ka vaidleb? Urmas Paeti kabineti uksest on minu ukseni 24 sammu, aga ta pole kordagi neid teinud, eelistades naeratada liftis ja välja naerda meedias — see nelja silma vestlus hääli ju ei too.

Oletame, et mul polegi seda läbilöögivõimet, mille olemasolus ma olen seni suht kindel olnud. Ja et poliitilistel rivaalidel õnnestub meedia abil mind mutta tampida. Ma ei telli enam uuringuid, et mõõta tegelikku toetust meie endi ja meie liitlaste välispoliitikale, ma ei otsi eksperte, kellega võiks dialoogi pidada, ei kutsu Eestisse kolleege Europarlamendist. Ma jään vait.

Mida see muudab? Peale selle, et inimene, kelle üks suur kogukond saatis Europarlamenti, et julge enam enda seisukohti avalikult väljendada. Täpselt nii, nagu aastaid keegi ei julgenud tuua ilmavalgele vene kooli probleeme. Ja nüüd selle asemel, et ministeeriumit juhtida, on Ossinovski sunnitud tegelema Aaviksoo (ja ka Lukase) tegemata töö tagajärgedega. Kusjuures see on alles algus, aastatepikkune eksperiment koolilaste kallal on muuhulgas tootnud lumpeneid, kuid see tõde pole veel meie poliitikuteni jõudnud.

Eesti ühiskond on väike. Kuid ta ei ole homogeenne. Ja vaatamata suurtele rahadele, mida aastate jooksul integratsiooni on maetud, ei mõtle me ühtemoodi. Õnneks. Mina olen juba korra elanud riigis, mille elanikkonnaks oli „uus ajalooline kooslus – nõukogude rahvas“. Vägagi üksmeelne, kus teisitimõtlejate survestamine meedia ja „ühiskondliku arvamuse“ kaudu oli iseenesestmõistetav. Ja mind riivab sügavalt, kui nn noorpoliitikute hulgas need vanad-tuntud võtted ikka au sees on.

Lennart Meri ütles kunagi tabavalt, et see sitt siin on meie tuleviku väetis. Ei tea, kui kauget tulevikku president silmas pidas – Eesti poliitikas on väetise tootmine endiselt vägagi popp.