ERR-i „Valimisstuudio“ avasaade polnud kaugeltki esimene Eesti meedias korraldatud suur debatt Europarlamendi valimiste eel, aga esimest korda selles valimistsüklis oli tegemist sisulise väitlusega, kirjutas epl.delfi.ee.
Erinevalt päevapoliitikast on Euroopa Liidu küsimused ühtaegu keerulisemad ja kaugemad. Nõnda ei saagi alati aru, mille eest erakonnad seisavad või mida ära teha lubavad. „Valimisstuudios“ uuendusena kasutusele võetud „poolt ja vastu“ hääletused aitasid väitlust muuta selgemaks ja seeläbi ka debatti kvaliteetsemaks.
Viielised
Sel korral eristus debatis kolm kandidaati, kelle esitusele võiks hinnetelehele kanda „5“! Jana Toom, Ilmar Raag ja Kristina Kallas olid kogu debati vältel selgelt kõige argumenteeritumad esinejad, kes lisaks oma arvamuse väite tasandil väljaütlemisele ka selgitasid, miks nad nii arvavad. Selleks tuli oma seisukohti oponentide omadega võrrelda ja selgitada erinevate lahenduste mõjusid ning kasutada tõestust, sest argumenteeritud arutelu juurde kuulubki näidete, statistika kasutamine oma ideede toetuseks.
Kõige suurem erisus teistest väitlejatest oli käesoleva kolmiku oskus päriselt rääkida sellest, millest debatt ka käib, kaldumata jutupunktide kordamisse, otsitud vastandumisse või kõrvalistesse küsimustesse.
Kolmiku sees oli tase üsna ühtlane.
** Raagil õnnestus pea kõigil teemadel defineerida väitluse peamine fookus, pakkudes samal ajal selge arusaama Parempoolsete positsioonist.
** Kallase tugevus oli debati püstitatud küsimuse fookusesse tagasitoomine ning oskus ka pärast mitut minutit ootamist vastanduda just parimate väitlusesse toodud seisukohtadega, langemata lihtsalt tähenärimisse.
** Viielistest kõige tugevam oli aga Jana Toom, kelle kogemus Europarlamendis tuli mitmel puhul väga ilmekalt esile. Toom sai oma argumentides tugineda juba tehtud töödele, viidates mitmel puhul kolleegide lühikesele ajaloolisele mälule ning juhtides tähelepanu seisukohtadele, mis polnud piisavalt tõestatud. Eriti tuleb Toomi kiita ka pingutuse eest selgitada EL-i pädevusi ja parlamendi tööd ka vähem kogenud kolleegidele.
Neljalised
Ei saa öelda, et Tanel Kiik ja Marko Mihkelson poleks debatti panustanud. Vastati, arutleti, argumenteeriti, kuid võrreldes viielistega on ka mitmeid puuduseid. Kiik oli väga aktiivne ja käsi sõnavõtuks alati üleval, kuid kohati jäi Kiik kinni otsitud vastandumisse EKRE esindaja Anti Poolametsaga.
Erisuste otsimine ei ole debatis ilmtingimata probleem, kui selle pärast ei kannata arutelu kvaliteet. Sel korral juhtus aga nii, et energia, mida Kiik kulutas Poolametsa väitlusesse toomiseks, oleks võinud olla paremini kasutatud argumenteerimisele, sest Poolamets polnud debatist ülemäära huvitatud – vähemalt „Valimisstuudio“ pakutud väitlusest mitte.
Mihkelson paistis olevat hajevil, sest kuigi tema sõnavõttudes oli hästi argumenteeritud mõttekäike, valgusid need pidevalt väga pikaks. Kohe nii pikaks, et enamik Marko Mihkelsoni repliike lõppesid saatejuhtide tungiva nõudmise peale. Veelgi keerulisem oli kohati mõista, seda eriti debati esimeses pooles, mida Mihkelson öelda tahab, kas või kuidas repliik konkreetselt esitatud teemaga suhestub.
Korralik kolm
Riina Solman tegi kindlasti ära miinimumprogrammi, millega Isamaa kontoris arvestatakse – kordas üle kõige olulisemad jutupunktid sellest, et Ukrainat tuleb aidata, rahvusriigid peavad säilima ja eesti keelt tuleb kaitsta. Kandidaadi kahjuks ei käinud tänane debatt nende küsimuste ümber ja Solmani ideedele said alla kirjutada kõik. Samal ajal oleks saanud oma repliike kasutada selleks, et sisulisemalt seletada, miks Isamaa seisab väitluses püstitatud küsimustes just nende poliitiliste valikute taga, nagu nad ütlevad.
Mitterahuldav
Anti Poolametsaga ei peaks rahul olema ei kandidaat ise ega Konservatiivne rahvaerakond. Enamiku debatis tundus, justkui Poolamets väga ei viitsigi selles arutelus osaleda. Kui arutleti, kas EL peaks Ukraina lihtsustatud korras vastu võtma, mõtiskles Poolamets sellest, kas äkki peaks ukrainlasi hoopis liidu eest kaitsma, eriti olukorras, kus nii EL kui ka Eesti proovivad kõiki Ukraina põgenikke endale virutada. Lisaks veel hulk kõrvalisi remarke rohepöördest, Brüsseli diktaadist või statistikaameti võltsitud numbritest.
EKRE kontor ja valijad kuulsid küll kõiki endale olulisi sõnumeid, kuid samal ajal oli Poolamets kindlasti kõige passiivsem debatis osaleja, kelle sõnavõtud jäid tavaliselt sisulise vastuseta, sest nendega oligi teistel raske suhestuda. Nõnda lasti mööda ka võimalus end olulistes EL-i küsimustes kehtestada.
Suures plaanis oli seekordne avaväitlus aga päris kõrge tasemega, kaldumata tühja poliitkraaklusesse. Lisaks lubavad ERRi seekordsed formaadiuuendused loota, et väitlus liigub õiges suunas. Nüüd on pall kandidaatide väravas, et ka edasistes aruteludes oleks poliitikutel julgust ja osavust päriselt rääkida sellest, mida saatejuhid neilt küsivad.
Jana Toom – 5
Ilmar Raag – 5-
Kristina Kallas – 5-
Marko Mihkelson – 4
Tanel Kiik – 4
Riina Solman – 3
Anti Poolamets - 2