Euroopa Parlamendi saadik Yana Toom rääkis 26. juuni Vikerraadio saates „Uudis+“ nädalavahetusel Venemaal toimunud Prigožini mässust ning selle tagajärgedest president Putinile, Jevgeni Prigožinile ja Venemaale laiemalt.
Saatejuht Arp Müller: miks see kõik ikkagi toimus?
Yana Toom: ega mul vastust sellele küsimusele ei ole. Ja ma näen, et Lääne meedias, Eesti meedias valitseb imelik üksmeel: et kõik nagu leppisid kokku, et meil on selge versioon asjast - et Putin on nii nõrk, et nüüd iga Prigožin võib talle koha kätte näidata, et Moskva on kaitsmata ja sinna võib minna (see on ukrainlastele selge siht: palun minge, ka teiega midagi ei juhtu). See võib olla tõsi, aga võib mitte olla, kuna me kõik spekuleerime, aga fakte tegelikult ei tea. Teeme järeldusi meedia uudiste ja kommentaaride alusel.
Kui vaadata, mis on käegakatsutav tulemus, siis esimene, mille peale ma mõtlen, on Valgevene, kus on nüüd Venemaa relvastatud jõudude ilmselt tugevam osa, kus on tuumarelv ja päris tugev ja kaval diktaator. Sellest keegi ei räägi, see jääb nagu sulgudest väljapoole.
Ja pidagem meeles, et ainuke inimene, kellest Wagneri kasv sõltus, on Vladimir Putin. Ja uskuda, et Prigožin läks Putinile kätte maksma, on ehk soovmõtlemine.
Millega seletada seda, et Putin, kes ei luba enda suhtes mingisugust kriitikat, ei tee mitte midagi Jevgeni Prigožiniga ja teatab, et annab Prigožinile amnestia?
Üritan mõelda nii ja naa. Meil on üks versioon, kus kõik on ühte meelt, et see on lihtsalt nõrkus, et ta on kas haige, seniilne või argpüks. Ma ei taha sellega kaasa tulla. Võib-olla see on tõsi, aga mul on hirm, et võib-olla me ei näe puude taga metsa. Kui mõelda natuke konspiratiivselt, siis võib ju olla nii, et see oli kokkumäng, nüüd on tulemus see, et Putin ütleb Šoigule: mis toimub, sul lennukid kukkuvad alla, sul on Rostov ilma ühegi lasuta võetud, mine nüüd minema! Ma ei väida seda, aga ma tahaksin, et me oleksime võimelised mõtlema ka teise nurga alt, et meil oleks ka teine versioon.
Kuidas need sündmused võisid mõjutada Putini usaldusväärsust, seda, kuivõrd venemaalased usaldavad ja toetavad president Putinit?
Me ju kõik teame, mida teeb Wagner. Oleme näinud neid videosid, kuidas wagnerlased tappavad oma reetureid, purustades kaamera ees nende pea haamriga tükkideks. Ja muidugi sellised inimesed külvavad hirmu. No ma kujutan ette, et kui sa elad kuskil Rostovi oblastis ja sul on valida Putin või Prigožin, siis Putin ongi parem.
Samas me nägime, kuidas Rostovi rahvas aplodeeris Prigožinile, sest see, mida ta räägib Ukraina sõjast, on ju, ma kujutan ette, 99% tõsi.
Ma ei usu, et seal on valdav enamus kas Putini või Prigožini taga. Pigem ikka ei ole. Aga lihtsalt sellises turbulentses olukorras iga võimalik võimuvahetus muidugi kimbutab inimesi.
Kas te sellega ei nõustu, et Venemaa elanike silmis Putin oleks end kompromiteerinud?
Olen kuulnud ka selliseid asju, et miks ta ei saanud sellest ugolovnikust varem lahti, see on häbiplekk. Aga kui teda toetas Hodorkovski - intelligente Vene miljonär-opositsionäär, kes elab aastaid välismaal, - ja ütles äkki, et Prigožin on tema liitlane, sellega paljude venemaalaste silmis tulistas Hodorkovski ka endale jalga. Sest põhimõtteliselt Prigožin pole ju kuidagi parketikõlbulik. See muidugi konsolideerib teatud inimesi nii Hodorkovski kui Prigožini vastu.
Ükski ühiskond ei ole homogeenne, seda enam tänapäeva Venemaal. Seal on väga palju inimesi, kes on sõja vastu, kes on sõja poolt jne. Üldistama mina küll ei hakkaks.
Kas ja mis Vene ühiskonnas muutus seljataha jäänud nädalavahetusel?
Arvan, et kindlustunnet on kindlasti vähem. Ja paljud mõtlevad, et see oligi mingi osa sellest plaanist, et nüüd tulebki liitriik, kus on Valgevene ja Venemaa, tulebki võimu täielik vahetus, mis annab Putinile justkui vabamad käed saada lahti nendest, kes on teda petnud või seganud. See on natuke vandenõuteooria, aga mingi iva võib seal olla.
Või tekkis plaan käigu pealt. Kui ma vaatasin seda Prigožini marsi Moskva poole, tuli mul pähe üks analoogia – kuidas meil Interrinne ründas Toompeat. Kui nad tegid selle värava lahti, jooksid hoovi, esimene lause oli „а дальше что?“. Siin oli sama tunne.
Teil on kontakte ka Moskvas. Mida Moskva inimesed laupäeval tundsid, kui Prigožini väed olid 200 km kaugusel Moskvast ja veel ei olnud teada, et keegi neid peataks?
Ma rääkisin kahe inimesega, kes elavad Moskvas (üks neist on muideks eestlane), ja jutt oli umbes selline, et meil oli ju Valge maja, kui sa sinna kohale ei läinud, siis pihta ka ei saanud. Selleks ajaks oli juba selge, et Rostovis oli kõik rahulik, keegi kannatada ei saanud, tüdrukud miniseelikutes tegid selfisid relvastatud inimeste taustal. See ei tundunud otseselt eluohtlik. Selles mõttes mingit hirmu ei olnud. Aga muidugi inimestel, kes üritavad asja analüüsida ja mõelda, mis saab edasi, on huvitav vaadata, kas Šoigu säilitab oma positsiooni või ei säilita. Sest tegelikult Šoigust lahti saada ei ole üldse nii kerge, nagu meil siin võib tunduda. Ta on ju sellesse eliidisüsteemi väga tugevalt sisse ehitatud ja enne kaitseministriks saamist oli väga populaarne eriolukordade minister meeletu sotsiaalse võrgustikuga, meeletu rahaga...
Nii et meie selline natuke roosiline arusaam, et nüüd on Putinil täiega vesi ahjus... Võib-olla on, aga võib-olla ei ole ka.