Esmaspäeval, 17. novembril osales Euroopa Parlamendi liige Jana Toom Raadio 4 saates „Üksikasjad” («Подробности»), kus saatejuht Andrei Titov arutas temaga Euroopa miinimumpalga direktiivi.
Saatejuht märkis, et kui Taani pöördus Euroopa Kohtusse nõudmisega tühistada direktiiv, andis see mõnedele tööandjatele lootust, et direktiiv ei jõustu.
Töötajate vaesus on Eestis tavaline nähtus
– Nüüd selgub, et ka Eesti peab tagama, et miinimumpalk oleks vähemalt 50% keskmisest palgast?
– Vähemalt 50% keskmisest või vähemalt 60% mediaanist. Tänaste arvutuste kohaselt tähendab see 150 eurot lisaks praegusele miinimumpalgale, mis on 886 eurot. Me oleme kõigi Euroopa riikide graafikute sabas nii miinimumpalga kui ka kollektiivlepingutega hõlmatud töötajate osas. Tegelikult keskendub direktiiv peamiselt kollektiivlepingutele. On ELi riike, kus miinimumpalga mõistet üldse ei ole, näiteks Rootsi. Kuid tegelik miinimumpalk on seal palju kõrgem kui meil, sest 90% töötajatest on kollektiivlepingud. See tähendab, et põhimõtteliselt saab ka miinimumpalgata hakkama.
Kui direktiiv vaidlustati, käsi ei hõõrunud mitte ainult tööandjad, vaid ka mõned valitsused peitsid end nagu hiir luua alla ega teinud midagi. Eesti rakendas direktiivi paberil 2024. aasta sügisel, kuid tegelikult ei tehtud midagi. Paljud lootsid, et direktiiv tühistatakse ja elu võib rahulikult edasi minna. Nüüd ei ole see nii. Tuleb hakata tegutsema. Euroopa Komisjonile tuleb esitada kava: kuidas valitsus kavatseb suurendada kollektiivlepingute osakaalu? Euroopa Komisjon jälgib kava täitmist. Iga kahe aasta tagant riikides, kus miinimumpalga indekseerimine ei ole kohustuslik, ja iga nelja aasta tagant riikides, kus indekseerimine on kohustuslik, tuleb anda aru miinimumpalga suurusest, kuni see tõuseb vajaliku tasemeni.
– Viimase kümne aasta jooksul on miinimumpalk Eestis kasvanud enam kui kaks korda, samal ajal kui hinnad on tõusnud 55%. Tuleb välja, et olukord tervikuna pole meil nii halb, me liigume küll aeglaselt, kuid siiski seatud eesmärgi poole?
– See on tõsi. Keskerakondlaste valitsus taastas omal ajal kolmepoolsete lepingute praktika, toimub miinimumpalga kasv. Aga täna ärkasime üles ja nägime uudist, et Eurostati andmetel on Eesti ELis toiduainete ostmise poolest viimasel kohal. Meie inimesed loobuvad juba ka toidust. Võime rääkida numbritest, aga siis ärgem unustagem, milline on meie elektrienergia hind, milliseid imelisi trikke teeb meie NordPooli turg elektrienergia hindadega, milline on meie inflatsioon jne. Töötajate vaesus on Eestis tavaline nähtus. Väga paljud töötavad täistööajaga ja elavad samal ajal peost suhu. Asi ei ole sotsialistliku maailmavaate pealetungis, asi on selles, et EL on praktikas veendunud: sügav sotsiaalne kihistumine liikmesriikide vahel on väga halb - tööjõu vaba liikumise tingimustes tekitab see tervete piirkondade, muu seas Eesti ja Läti, depopulatsiooni ning seejärel tuleb lahendada teisi probleeme: elanikkond vananeb, maksudest on raske pensione maksta... Vaadata ainult seda, et meil on miinimumpalk tõusnud, on lühinägelik.
– Võrreldes ülejäänud Euroopaga on meil siiski üsna odavad nii elekter kui ka gaas...
– Võrdleme siis kütteperioodi pikkust Eestis ja keskmiselt Euroopas. Muidugi võib võrrelda meie hindu Portugali või Itaalia omadega, kuid on riike, kus talvel üldse ei kööta, meil on see kahjuks võimatu.
– Samas Rootsis on gaas 2,5 korda kallim...
– Rootsis, nagu ma alguses ütlesin, on 90% töötajatest hõlmatud kollektiivlepingutega ja tegelik miinimumpalk Rootsis on kaks korda kõrgem kui meil.
„Me oskame keeta putru kirvest, oleme alati valmis kannatama...“
– Direktiivis just seisabki, et vähemalt 80% töötajatest peab olema hõlmatud kollektiivlepingutega, kuid meil on see näitaja praegu vaid 12%. Mis on meie probleem?
– Võtame näiteks päästeameti – see väljus kollektiivlepingust. Miks nad seda tegid? See on suur saladus. Me näeme pidevalt poleemikat selle üle, et nende palka tuleks tõsta, aga kui neil oleks kollektiivleping, võiks sinna kirjutada indekseerimise. Just selle, mis on direktiivis ette nähtud. Ja poleks vaja pidevalt kätt väristama. Meie päästjad töötavad kahel-kolmel töökohal – muidu ei ole võimalik ellu jääda ega perekonda toita. Noori mehi värvatakse sinna, sest see on raske meeste töö, siis noor mees abiellub, tal sünnivad lapsed... Nad saavad häbiväärselt väikest palka just seetõttu, et puudub kollektiivleping.
– Üks võimalus on kehtestada ühtse miinimumpalga asemel sektoripõhised miinimumpalgad. Mis takistab meil seda teed minemast?
– Mis takistab halba tantsijat, on kõigile teada. Aga minu arvates peaks loogika olema selline: viime esmalt kollektiivlepingute arvu väärikale tasemele ja alles siis arutame miinimumpalga kaotamist või asendamist valdkondade kaupa.
Muide, Taani esitas direktiivi vastu hagi mitte sellepärast, et tal on rahast kahju, vaid sellepärast, et ta leidis, et Euroopa Parlament, Euroopa Komisjon ja Euroopa Liidu Nõukogu on patustanud Euroopa Liidu toimimise lepingute vastu. See on dokumentide kogum, mille alusel Euroopa Liit töötab, ja see näib keelavat sekkumise sellesse, kui palju kellelegi makstakse. Kuid meil on ühine turg, teenuste ja tööjõu vaba liikumine, ning sellel turul oleks hea ausalt konkureerida. Tinglikult öeldes, kui mõni meie toode jõuab ELi turule, oleks hea, kui see toode oleks toodetud inimeste poolt, kes on sotsiaalselt vähemalt sama hästi kaitstud kui inimesed edukamates riikides. Vastasel juhul on tegemist ebaausa konkurentsiga. See võimaldaski selle direktiivi vastu võtta. Taanis hõlmavad kollektiivlepingud 100% avaliku sektori töötajaid ja 73% erasektori töötajaid. Just see võimaldab taanlastel elada täiesti teistmoodi. Seal ei ole töösuhted sellised, nagu me näeme Eestis.
– Raudteelaste ametiühingu esimees Oleg Tšubarov vastates küsimusele, miks me nii aeglaselt liigume miinimumpalga suunas, mis moodustab 50% keskmisest palgast, ütles, et siin ei mängi rolli mitte ainult valitsuse poolt tähtaegade edasilükkamine ja tööandjate järeleandmatus, vaid ka töötajate liiga lojaalne suhtumine tööandjatesse...
– Jah, me oleme üldiselt väga kannatlikud. Arvan, et see on iseloomulik paljudele postsovetlikele riikidele. Puruvaesed on leidlikud. See on meisse sisse kodeeritud. Oskame keeta putru kirvest, oleme alati valmis kannatama, „hiljem läheb paremaks”... See on ühe medalipool. Teine pool on palju vähem meeldiv. Ametiühingute idee on paljudes Ida-Euroopa riikides põhimõtteliselt kompromiteeritud kui mõttetu nõukogude pärand. „Me ei vaja seda.” Kui me 2004. aastal ühinesime ELiga – kümme Ida-Euroopa riiki, noored näljased demokraatiad –, oli see meie jaoks kollektiivne ränne õitsvasse Läände. Ja äkki selgus, et õitsev Lääs eeldab töötajate kaitsemehhanisme, mida meil pole – ja me pole valmis neid looma. Endiselt arvavad paljud, et ametiühingut pole vaja. Aga kapitali maailmas pole leitud muud viisi töötajate kaitsmiseks.
Järelkuulake saadet siin.