Igaüks vast ei mõista, kui palju just valimissüsteem mõjutab olukorda riigis. Igal nõmmel ise nimi, igal marjal ise magu, aga mitte alati ei ole valimissüsteemi viljad magusad, kirjutab Euroopa Parlamendi saadik Jana Toom Delfis.
Hiljuti valiti parlamenti Prantsusmaal ja Ühendkuningriigis. Ka Saksamaa valmistub – seal toimuvad föderaalvalimised 2025. aastal. Brüssel jälgis tähelepanelikult, kuidas britid ja prantslased valimiskastide juurde läksid.
Võitjad ja kaotajad
Leiboristide võidu tingisid tooride ebaõnnestumised, nende lüüasaamine oli paratamatu. Prantsusmaa aga ajas kõik närvi. President Emmanuel Macroni parteil polnud lootustki võita, sest liiga paljud prantslased on „macronismis“ pettunud. Marine Le Peni Rassemblement Nationale aga ei saavutanud absoluutset enamust ja selles mõttes panus ennetähtaegsetele valimistele õigustas end.
Prantsusmaal valitakse parlamenti kahes voorus ja kogu süsteem on mõeldud kahe suurema erakonna jaoks: teises voorus valitakse tavaliselt kahe kandidaadi vahel. Seekord ei olnud juhtivaid jõude mitte kaks, vaid kolm: Le Peni parempoolsed, Mélenchoni vasakpoolsed ja Macroni keskerakond.
Olles mõistnud, et liiga paljudel parempoolsetel on šanss pääseda parlamenti, panid vasakpoolsed ja macronistid ühise vaenlase ees seljad kokku ning kutsusid üles oma erakondade „kolmandaid“ kandidaate kandideerimisest loobuma. Ikka selleks, et taastada harjumuspärane valik „õige“ ja „vale“ kandidaadi vahel. Sest kui on kaks „õiget“ kandidaati, hajuvad hääled nende vahel ja võita võib „vale“ kandidaat.
Tulemus on teada: parempoolsed said vähem kohti kui vasakpoolsed või macronistid. Nüüd on Macronil (vähemalt teoreetiline) võimalus moodustada näiteks liberaalide ja mõõdukate sotsialistide koalitsioon.
Ebademokraatlikud tulemused
Igaüks vast ei mõista, kui palju just valimissüsteem mõjutab olukorda riigis. Igal nõmmel ise nimi, igal marjal ise magu, aga mitte alati ei ole valimissüsteemi viljad magusad.
Vaadakem Ühendkuningriiki. Seal toimuvad valimised ühes voorus first-past-the-post-süsteemi alusel: kes iganes on valimisringkonnas esimene, pääseb parlamendi alamkotta. Jällegi, kui on kaks juhtivat erakonda, kõik toimib. Kui erakondi on rohkem, algavad ebademokraatlikud imed.
2024. aasta valimistel kasvas leiboristide toetus tegelikult marginaalselt, 1,6% võrra. Nende parlamendikohtade arv aga kahekordistus: 200-st 411-ni. Leiboristid, kelle poolt hääletas 33,7% valijaid, said 63,2% parlamendikohti!
Nigel Farage’i paremäärmuslikku erakonda toetas 14,3% valijaid. Ja nad said... viis mandaati. Liberaaldemokraadid said vaid 12,2% hääli, kuid parlamendis 72 kohta!
Jah, võib rõõmustada, et paremäärmuslased ei pääsenud löögile. Aga tegelikult on Farage’il võimas trump: ta saab nüüd viis aastat järjest rääkida, et need, kes tema poolt hääletasid, said petta. Farage’i toetajad tunnevadki end petetuna, on establishment’i peale solvunud ja vihased ning Farage kasutab seda ära.
Viie aasta pärast läheb paremäärmuslastel juba palju paremini. Seda enam, et nii toorid kui ka leiboristid ei taha ega kavatse muuta valimissüsteemi, mis on neile nii soodne.
Prantsusmaal toetas Marine Le Peni juhitud Rassemblement Nationale’i ja tema liitlasi teises voorus 37% valijaid. Vasakpoolseid valis ainult 25,8%. Kuid vasakpoolsed said 180 ja parempoolsed 142 kohta. Ja kui Le Pen ütleb, et parempoolsete võit on aja küsimus, võib tal olla õigus.
Siit ka järeldused. Esimene: tundub, et Euroopa suurriikide pööre paremale on vaid veidi edasi lükatud. Ja teine: valimissüsteeme saab ja tuleb muuta demokraatlikumaks. Vastasel juhul kasvab pettunud inimeste hulk ning just nemad langevad esimestena populistliku propaganda ohvriks.
Kas pole aeg muutusteks?
Kas reegleid on võimalik muuta? Teoreetiliselt küll. Näiteks Iirimaa ja Malta parlamendivalimistel kasutatakse ühtset ülekantavat hääletussüsteemi (STV). See on keerulisem, kuna valijad saavad reastada piiramatu arvu kandidaate, kuid see tagab õiglasema kohtade jaotuse.
Aga kuidas on Eestis? Meie proportsionaalse esindatuse süsteem erineb suuresti Suurbritannia ja Prantsusmaa omast ning annab tasakaalukamaid tulemusi. Eestis ei saa võitja kõike, on kolme tüüpi mandaate (isiklikud, ringkondlikud ja kompensatsioonimandaadid) ning hääled jagatakse üsna keerulise algoritmi järgi. STV-süsteem annaks aga veelgi õiglasemaid tulemusi.
Teisalt on meil ennetähtaegsed valimised peaaegu et võimatud, mis mõistab Eesti de facto poliitilisse orjusesse: kui valitsev erakond, nagu Reformierakond praegu, on äärmiselt ebapopulaarne, jääb ta siiski neljaks aastaks võimule. Võimuerakonna reiting võib isegi miinusesse minna.
Valijal jääb üle vaid hambad ristis kannatada ja Toompeal viljatult protesteerida. Siit ka meie poliitika iseloomulik tunnus: suhted valijatega luuakse aasta enne valimisi, muul ajal võimulolijaid inimesed eriti ei huvita.
Valimistulemusi mõjutab ka kodakondsuspoliitika. Jah, ma tean täpselt, kuidas reageerib lugeja: Toom ei jäta jonni! Aga vaadakem objektiivselt. Üle 15% potentsiaalsetel valijatel ei ole hääleõigust ja enamasti on tegemist vaesemate inimestega.
Saaksid nemad hääletada, toetaksid rohkem vasakpoolset majanduspoliitikat: õiglasemat tulu jaotust ja progressiivset maksustamist. Aga nad ei hääleta! Ning meie majanduspoliitikat kujundavad jõukamate eestimaalaste valitud erakonnad. Pole ime, et see kaldub paremale.
15 aastat poliitikas on minu naiivsust ravinud. Annan endale aru, et lähiaastatel kodakondsuspoliitikat ei muuda keegi – selleks puudub poliitiline tahe. Seda enam peaksime mõtlema, kuidas muuta põhiseadust nii, et erakorralised valimised oleksid võimalikud.
Raivo Vare sõnul loodi 1990-ndate alguses põhiseadus selliselt, et „vältida pidevat poliitilist ebastabiilsust“. Kuid nüüd ohustab see poliitiline „stabiilsus“ asendamatu Reformierakonna kujul nii majanduslikku kui ka sotsiaalset stabiilsust. Aeg on muutusteks küps!