Kontradmiral Merkulov 22. juunist 1941, Eestist ja uue suure sõja tõenäolisusest

21/06/2017

Suure Isamaasõja alguse järjekordse aastapäeva eel oli meil õnn suhelda väga huvitava vestluskaaslasega, Eestis elava ainsa veel nõukogudeaegse erukontradmirali Ivan Ivanovitš Merkuloviga (86).

Tõenäoliselt on kõigile NSV Liidus õppinud inimestele tuttavad raadiodiktor Levitani sõnad, mis kõlasid kõigist valjuhäälditest 22. juunil 1941: Täna kell neli hommikul tungisid Saksa väed sõda kuulutamata ja Nõukogude Liidule nõudmisi esitamata mitmes kohas üle meie piiri…” Mul isiklikult jooksevad sipelgad mööda selga… Ent Eesti ametlikus poliitikas eelistatakse Suure Isamaasõja alguspäeva mitte meenutada. Aga kas on vaja meenutada? Ja mida tähendab see tähtpäev teie jaoks nüüd?

Seda, mispärast poliitikud nii reageerivad, tuleb küsida mitte minult, vaid neilt endilt. Arvan, et Eesti rahval ei ole mingit põhjust seda sõda unustada. Saksamaa kallaletung NSV Liidule ja sõda tõid kaasa lugematuid hädasid ka Eestile. Mis puutub vaikimisse, siis oletan, et see on nende sündmuste tagajärg, mille Eesti elas läbi sõjaeelsetel ja -järgsetel aastatel.

Eesti ühendamine NSV Liiduga, riigiga, kus valitses hoopis teine ideoloogia, teine poliitiline süsteem, tõi ühiskonnas kaasa revolutsioonilised ümberkujundused, eriti seoses uue omandivormi sisseseadmisega. Suurkinnisvara, pankade ja üle 30 hektari suuruste maavalduste konfiskeerimine ning küüditamised tekitasid riigis suure sotsiaalse grupi vaenulikult meelestatud kodanikke. Nad ootasid sakslastelt vabastamist.

Uuel administratsioonil ja valitseval kommunistlikul parteil oli oma väljaarendatud juhtimisaparaat, mis koosnes kommunistidest ja komnoortest, paljudest inimestest, kes uskusid uude sotsiaalsesse korda. Need inimesed reageerisid sõja algusele ärevuse ja kartusega oma elu pärast.

Seega ma arvan, et Suure Isamaasõja algust meenutatakse Eestis siiski, kuigi erineval moel. Sellisel juhul on võib-olla mõistlikum ka vaikida.

Mu isa, 40-aastane reservseersant, kutsuti 1941. aasta märtsis kordusõppustele. Koju tagasi jõudes ütles ta: „Varsti on sõda, Hitler ründab.“ See ärevus, mida tundis mu isa, lihtne vene maamees, kes oli alles 1940. aastal suutnud pääseda külast välja Moskva lähistele, kandus üle ka meile, lastele. Nii et sõja algus oli ootamatu vaid kuupäeva ja kallaletungi ulatuse poolest.

Levitani hääl lõikus mällu kui selle traagilise ajaarvestuse algus, mille kogu dramaatilisust ja õudust ei osanud siis keegi veel ette näha. Sügisel läksid mu isa ja veel kolm meie majas elanud meest rindele. 1942. aasta märtsiks olid nad kõik langenud. Seepärast on mälestus Suure Isamaasõja alguspäevast esmajoones mälestus lähedastest, kõigist neist, kes läksid, kuid tagasi ei tulnud. Valus mälestus.

Seda tähtpäeva tuleb meeles pidada, sest ei öelda ju asjata, et kohe, kui unustatakse vana sõda, algab uus. Eesti Muinsuskaitse Seltsil on medal (olen muide selle kavaler), millel on tark tekst selle kohta, et kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta.

Kui sõda algas, olite 10-aastane. Kuidas on see päev teile meelde jäänud?

Oli päikesepaisteline hommik. Mina olin minemas sõbra juurde, kuid miskipärast pöördusin koju tagasi. Isa ja ema istusid teineteise kõrval ja nutsid. Nägin esimest korda oma isa nutmas. Ja siis ma kuulsin: „Sõda.“ Südamele langes terav raskus – kuni sõja lõpuni, võiduni ja teadmiseni, et vend jäi ellu. Levitani hääl oli aga võimas psühholoogiline tegur, mis kindlustunnet sisendas.

Miks te otsustasite siduda oma saatuse sõjalaevastikuga?

Kõik sai alguse romantikast – raamatutest (me ju lugesime hinge tõmbamata), spordist (jooksmisest, poksist, suusatamisest) ja raadioharrastusest. Mäletan, kuidas me 1944. aastal koos onupojaga, veidi näljas, halvasti riides, sammusime mööda raudteed Peredelkino raudteejaama lähedal ja fantaseerisime. Mina mere, tema aga lennunduse teemal. Me elasime riigis, kus iga nooruk teadis, et riik tagab hariduse vastavalt võimetele, ükskõik millisesse ühiskonnakihti sa ka ei kuulunud.

Hiljem sai mu onupojast insener lennukimootorite ehituse alal, mina aga lõpetasin mereväe kõrgema sidekooli meremehena. See õppeasutus oli alles avatud ning seal ei olnud mingit kildkonnavaimu. Mina tegin teenistuse läbi omaenda jõul ja naise „toetava õla“ najal. Meenutan tänutundega oma komandöre ja alluvaid. Sõjalaevastiku sideteenistusele olid omased austus ja  vastastikune toetus, karjääri sõltumine ainult omaenda isiklikest omadustest ning tööedusammudest. Viimased 15 aastat juhtisin ma sõjalaevastiku uurimispolügooni.

Te ei ole lihtsalt mereväelane. Te uurite laevastiku ajalugu ning võib öelda, et olete avanud laiale üldsusele operatsiooni, mille käigus evakueeriti Balti laevastik Tallinnast Kroonlinna 28. augustist 7. septembrini 1941: läbi tihedate miiniväljade, torpeedokaatrite rünnakute, suurtükitule ja pommitamiste all. Mispärast ei ole see sõja tingimustes ülimalt ulatuslik ja kangelaslik retk just väga tuntud?

Ma ei ole ajaloolane. Ma pigem propageerin ajalugu. Ja mitte ainult mereväe ajalugu. Uurin ajaloolaste töid ja püüan eraldada tõeterasid väljamõeldiste sõkaldest. Nii tekkiski vajadus teha inimestele teatavaks unustatud traagilised sündmused, mis toimusid Eesti rannikuvetes ja Juminda poolsaare lähistel 1941. aasta augustis.

Algul korraldasin konverentse ja ümarlauavestlusi. Ent kui mõistsin, et tänapäeval see kõik ei toimi, jõudsin vajaduseni teha dokumentaalfilm. Otsustasin, et suurepärase sõja-ajaloolase, erukontradmirali Radii Zubkovi teos „Balti laevastiku läbimurre Tallinnast Kroonlinna augustis-septembris 1941“ („Прорыв Балтийского флота из Таллинна в Кронштадт в августе-сентябре 1941 года“) sobib ideaalselt filmistsenaariumiks. Kohtusin andeka režissööri Oleg Bessediniga, kes mind toetas. Tohutute jõupingutustega tegin ma ära kaasprodutsendi töö ning varustasin režissööri osaga arhiivimaterjalidest ning olin filmi loomisel konsultandiks. Juba mitu aastat on meie filmi „Läbimurre“ näidatud paljudes riikides ning alati kogub see täissaale ja võidab auhindu.

Põhjus, miks see sõjaajaloo lehekülg on jäänud suhteliselt vähetuntuks, seisneb selles, et esimesed hinnangud sooritatud operatsioonile ei olnud ühesed. Muu hulgas suurte kaotuste tõttu. Admiral Vladimir Tributsi juhtimisel ületasid 225 laeva, mis suundusid 1941. aasta 28. augustil Tallinnast Kroonlinna, 15 tunni jooksul kuni 29. augusti hommikuni Juminda miinipilduja- ja suurtükipositsiooni sügavusega 25 miili. Neid tulistasid vastase ranna- ja välisuurtükid, ründasid lennukid ja torpeedokaatrid. 29. augustil tabasid neid aga veel õhurünnakut ning ohustasid vaenlase allveelaevad. Sealjuures hukkus 42 000 inimesest rohkem kui 15 000 (neist 4 400 tsiviilisikut). Kaotati 19 lahingu- ja 43 transpordilaeva.

Admiral Tributs tegutses selles olukorras vastavalt sõjalise vajaduse seadusele. Ta ei saanud lubada lahingulaevade hävitamist kasutu katsega kaitsta tsiviillaevu. Saabus uus ajastu: ilma lennuväe kaitseta oli laev merel hukule määratud, kuid viimane lennuväli – Nizino Leningradi lähistel –, kust oleksid võinud startida hävitajad, hõivasid sakslased just 26. augustil.

See läbimurre läks ajalukku kui mereoperatsioon, millel ei ole võrdväärset kaotuste, kuid ka päästjate kangelaslikkuse poolest. Teise järgu kapteni Ivan Svjatovi rühm päästis koos teiste operatsioonis osalenutega veest, saartelt ja uppuvatelt laevadelt ligikaudu 16 000 inimest.

Milliseid Suure Isamaasõja ajaloo lehekülgi tuleks veel põhjalikumalt uurida?

Esmajoones tuleb täiendada neid lehekülgi, mis on kutsunud esile vastuolulise tõlgenduse. Mis puutub Eestisse ja Baltikumi, siis on praktiliselt maha vaikitud Lääne-Eesti saarestiku kangelaslik kaitsmine 1941. aastal. Võitlus viimse padrunini, raadiogrammid „lähen viimasesse lahingusse, jääge hüvasti“, Hanko kaitsmine 1941. aastal, samuti Suure Isamaasõja edukaim mereväeoperatsioon Läänemerel – 22 000 võitleja evakueerimine koos relvastusega Hankost Kroonlinna. See aga tähendas 500 kilomeetrit (seda, millised jõud need olid, tõendab fakt, et just Hanko diviis murdis 1943. aasta jaanuaris esimesena Leningradi blokaadi).

Nädalaleht Eesti Ekspress pealkirjastas teie hiljutise intervjuu sõnadega „Pronkssõduri äraviimine oli õige“. Kas võiksite seda kommenteerida?

Siin on tegemist tüüpilise juhtumiga, mil materjaliga häbematult manipuleeritakse. Tegelikult ütlesin ma: „Aja möödudes ma arvan, et monumendi teisaldamine oleks olnud õige, kui see oleks kooskõlastatud kogu üldsusega. Tuli aga välja, nagu prantslased ütlevad, viga, mis on hullem kui kuritegu. See tõi kaasa lõhestatuse, põhjustas poliitilise ja majandusliku kahju.

Materjal on esitatud selles artiklis väliselt heatahtlikult, kuid selle pealkirja vaimus. See on otsekui kõverpeeglist läbi lastud. Populaarne väljaanne peaks nagu kaasama Eestit ja eesti rahvast austavaid vene inimesi. Selle asemel aga teeb neist ainult Ivane, kes ei mäleta oma päritolu tõugates nad seega eemale igasugusest kontaktist Eesti massiteabevahenditega.

Kunagi oli kombeks kutsuda koolidesse veterane ja sõjaväelasi, et need jagaksid oma mälestusi ja kogemusi. Kas teid kutsutakse esinema? Ja üldse, kas meie päevil peaks see olema patriootliku kasvatuse osa?

Mis sõjaveteranidesse puutub, siis pole enam kedagi, kes esineks. Ka mind eriti ei kutsuta. Patriotismi kasvatamine… Kodumaad armastatakse mitte selle nimetuse, vaid sisu pärast. Sisu tunnetamine nõuab kompleksset lähenemist ja aktiivseid vorme. See ei ole lihtne, see ei talu passiivsust, bürokraatiat ega formalismi.

Ka teil on kontakte Eesti kaitseväega? Kas Nõukogude kontradmirali auaste ei muuda teie elu siin keerulisemaks?

Kaitseväega olen kokku puutunud seni vaid üks kord. 29. augustil 2016, kui nad korraldasid kõrgel tasemel mälestusürituse Juminda mälestusmärgi juures, mis on pühendatud Teise maailmasõja ohvritele. Rohkem kui 15 000 eri rahvusest ja usutunnistusega inimese miiniväljal hukkumise juubeliaastapäeva tähistati hingepalvuste ja lillede panekuga mälestuskivi jalamile. Sinna olid kutsutud ka Laevastiku Veteranide Klubi esindajad. Mina ning esimese järgu kaptenid Aleksandr Šumilov ja Vitali Zahharov, paraadvormis, NSV Liidu sõjalaevastiku kortikutega, panime mälestusmärgi juurde lilli.

Auaste mind ei sega. Vastupidi, see võimaldab mul teha rohkem kui ma admiral ei oleks. Inimesed, kellega olen koos töötanud ja ka nüüd üht-teist teen, suhtuvad minusse tähelepanelikult ja heatahtlikult. Ja need, kes olid minu sõbrad nõukogude ajal, on selleks ka jäänud. Töös Juminda mälestusmärgiga tekkis uusi kaasmõtlejaid, mis vanas eas südant soojendab.

Olen veendunud, et olen alati tegelnud meie riigi jaoks tähtsate probleemidega. Töötades keskkonnaametis, saavutasin ma, et Venemaale veeti Viljandi maantee 7. kilomeetrilt kuus alumiiniumtsisterni, milles oli igaühes 40 tonni raketikütuse hapendajat. On veel inimesi, kes mäletavad meie kartusi, et lämmastikdioksiidipilv võib kanduda Tallinna.

Hiljem võitis minu firma Ecoman rootslaste ja Eesti keskkonnaministeeriumi konkursi parimale keskkonnaprojektile ning aastail 1995-1997 me vabastasime laevastiku veteranide ning rootslaste ja Eesti renditud otsingulaevadega miinidest ja mürskudest Väike- ja Suur-Pakri ning Osmussaare rannikuveed ja maa-ala.

Oma suhtumise poolest elukohariiki ei erine ma millegi poolest teistest Venemaa sõjaväepensionäridest. Tehtut aga loetlesin ma ainult selleks, et isikliku näite varal osutada sellele, kuidas meie, kuigi mõningatest poliitilistest õigustest ilma jäetuna, töötame Eesti hüvanguks ning pidada meid viiendaks kolonniks või pahasoovijateks on jõhker ja solvav viga.

Kas te ei ole kunagi soovinud Venemaale tagasi pöörduda?

Olen küll. Perestroika aegadel keelduti mind erru laskmast armeesse kutsumise kohas, tuues ettekäändeks valitsuse otsuse, et Moskva ülerahvastatuse tõttu ohvitsere, kellel on eluasemed linnades, Moskva rohelises tsoonis erru ei lasta.

Hiljem sõitsin koos vennaga, meditsiiniteenistuse polkovnikuga, kes tegi Isamaasõja läbi Leningradist kuni Potsdamini, Moskvasse ja palusin kohalikke rajoonivõimusid, et meile antaks elumaja ehitamiseks maa, kus seisis kunagi maja, kust meie isa ja meie läksime teenima armeesse. Ei antud. See oli kaheksakümnendate aastate lõpul. Kõik hakkas juba kokku varisema…

“Mina… võib-olla ütlen eestlaste vaatevinklist ebameeldiva fraasi, mina pole NATO liikmelisuse poolt.” See väljaütlemine avalikul kohtumisel läks riigihalduse ministrile Mihhail Korbile maksma ametikoha. See tähendab, et meie ametlikus meedias on NATO kahtlemata püha lehm, mida isegi sõnadega puudutada ei tohi. Kas teie kui professionaali arvates on NATO tõepoolest Eesti julgeoleku garantii? Kui ei, siis mis võiks selleks saada?

Mina olen eriala poolest sõjaväe raadioinsener. Kindralstaapides ei ole ma teeninud ning strateegia küsimustes pole ma ka asjatundja. Eestis elava Vene sõjaväepensionärina suhtun ma austusega Eesti valitsuse ja rahva otsustesse seoses blokkide ja liitlaste valikuga. Nende lapselapselaste vanavanaisana, kelle kodumaa on Eesti, ei tahaks aga ma, et seda maad tallaksid teiste riikide sõdurite saapad ja tankiroomikud.

Mulle ei mahu pähe mõte, et minu kolm lapselapselast siin ning neli lapselast Venemaal elavad kahes riigis, mis võivad sihtida teineteisele raketikompleksid ja oodata käsklust „start“, ja veel neilt, keda selle stardi tagajärjed ei ohusta. On olemas poliitiline kasu, on olemas poliitilised liidud, kuid sealjuures kehtib kõigile rahvastele, kõigile kultuuridele, kõigile elusolenditele käsk – naabritega koos tuleb elada sõbralikult.     

Mida te peate Suure Isamaasõja ja Teise maailmasõja peamisteks õppetundideks?

Peamine järeldus on see, et ei ole võimalik võita suurt rahvast, ähvardades teda vabaduse ja elu enda kaotusega. Sõda on võimalik vältida, kuid on olemas ka  punktid, kust tagasiteed ei ole. Teises maailmasõjas oli niisugune punkt Müncheni sobing agressoriga. Kas mäletate, mida ütles Churchill, kui Chamberlain jõudis tagasi sõnadega „Inglased, ma tõin teile rahu“? Ta ütles, et need kes valivad häbi ja sõja vahel häbi, saavad lõpuks nii sõja kui ka häbi.

Mida ütlete teie nende inimeste hirmude kohta, kes kardavad, et kohe-kohe algab uus suur sõda?

Lokaalselt sõda juba käib. Nii et hirmudeks on põhjust. Ja ma tunnen, et toimub midagi, mis käib üle inimeste mõtlemisvõimete. Ülemaailmne kaos muutub juhitamatuks. Sealjuures tegeleb igaüks oma asjaga – terroristid lõhkavad pomme, rahvas enamikus lõbutseb ja otsib, kus on parem, poliitikud hiilgavad vastastikuste solvangute ja ähvardustega, sõjaväeametkonnad teevad hiigelkulutusi relvade tellimisele, liigutavad neid piiride lähedale ning mängivad muretult sõda nagu lapsed LEGO klotsidega.

Nii nagu alati, valmistuvad sõjaväelased „möödunud“ sõjaks, kuid see tuleb hoopis teistsugune – uute tehnoloogiate sõda. Võib-olla võtab see ööpäeva, keegi ju ei tea. Niisugune teadmatus on valitsenud kõigi sõdade puhul.

Ma ei taha lõpetada meie jutuajamist hingekella löömisega. Võtke seda kui vanamehe torisemist. Seda enam, et ma ikkagi loodan, et kõik rahuneb maha ning suurepärane ja imekaunis elu jätkub igavesti.

Intervjueeris Margarita Kornõševa, Euroopa Parlamendi liikme Yana Toomi Eesti büroo nõunik