Võlanõustaja: ma nägin, kuidas kolme tuhande kroonine võlg kasvas saja tuhandeni

26/01/2016

Keegi on öelnud, et kõige raskem on välja ronida soojast voodist külmal hommikul ja võlgadest. See on väga täpne. Selleks, et viimati mainitut kergemaks muuta, tegutsevad meie riigis võlanõustajad. Üks neist ‒ Terje Lääts ‒ oli valmis meie küsimustele vastama.

Mis amet see üldse on ‒ võlanõustaja?

Alustan sellest, et tosin aastat tagasi jõudis see meile Saksamaalt. Olid 160-tunnised kursused, kuhu ka mind saadeti. Ma olen jurist, kuid õpetati ka sotsiaaltöötajaid. Me kõik pidime omandama uue eriala.

Me ei maksa inimeste eest võlgu ära, kuid aitame neil teada saada nende õigusi ja välja rabeleda keerulisest olukorrast. See töö on huvitav, kuna pole kahte ühesugust juhtumit. Me näeme väga paljusid inimesi mitmesugustest sotsiaalsetest kihtidest erisugustes olukordades. Hiljuti töötasin kolme looga, kus inimestel oli reaalne oht üldsegi mitte odavast elamispinnast ilma jääda. Neil inimestel, kes olid alles hiljuti kõrgepalgalisel tööl, kuid kes koondati ja kes ei leidnud teist samasugust tööd, polnud võimalust pangale eluasemelaenu maksta.

 Kui me võrdleme praegust ja viie aasta tagust olukorda, kas võlgnikke on praegu rohkem?

Arvan, et jah. Varem, kui inimestel oli töö, suutsid nad siiski võlgadest välja rabeleda. Aga praegu nad ei näe perspektiivi. Tööd neile küll pakutakse, kuid millise palgaga? Niisuguse sissetulekuga võlgadest ei pääse.

Kuidas te võlgu klassifitseeriksite?

Number üks on aegumistähtajaga trahvid. Inimesed mõtlevad, et kõik juhtus nii ammu, küllap need on kustutatud. Rõhutan: mitte miski ei kustu iseenesest. Vaja on pöörduda vastava taotlusega kohtutäituri poole. Meie ajal on trahvinõuded nii suured, et kohtutäiturid ei istu ega oota, millal saabub aegumistähtaeg. Nõude saab asendada ühiskondlikult kasulike tööde või arestiga. Tavaliselt valivad võlgnikud alternatiivse karistuse.

Teine võlakategooria on kiirlaenude tagajärjel tekkinud võlad. Võetakse üks, raha selle tagastamiseks ei jätku, võetakse järgmine jne. Siin on oluline mõista, et uue krediidiga ei ole otstarbekas vana maksta, see ei peaks muutuma süsteemiks, nii elada ei saa. Ideaalis oleks hea, kui inimesed üldse ei võtaks kiirlaene, neid andvad ettevõtted aga hoiataksid kõige hasartsemaid ja muretumaid kliente tungivamalt ja mõistetavamalt tagajärgede eest. Kuigi, loomulikult pole need ettevõtted sotsiaalsutused.

Kolmas rühm on eluasemelaenu võlad. Kui korter või maja on müüdud, kuid ikkagi pole kogu võlga ära maksta suudetud, siis jääb üle isiklik pankrot. Kuid ka siin on vaja näidata head tahet, töötada ja maksta pankrotipessa, nii et kätte jääb ainult minimaalpalgaga võrdne summa ja 1/3 minimaalpalgast iga ülalpeetava kohta.

Neljas rühm on kohtukulude võlad, sageli on need vanglast vabanenutel. Viimasel ajal pöörduvad minu poole tihti just noormehed, kes on tingimisi ennetähtaegselt vabastatud.

Viies rühm on elatisevõlad. Minu klientide hulgas on kümmekond meest, kes ei vormista end seepärast tööle, et neil on alimentide võlg, aga minimaalpalgast võetakse maha 50%. See tähendab, et praeguse miinimumiga 430 eurot jääb kätte 215. Nad otsivad võimalust mustalt töötada, kuid ma loomulikult ei õigusta neid – igaüks peab teadma, millise vastutuse ta enda peale võtab, kui lapsevanemaks saab. Siiski oleks seadust ehk otstarbekas reguleerida nii, et inimesele jääks minimaalpalk kätte.

Meil on töövõimetuspensionärid. Nendelt alimendivõlgnikelt peavad kohtutäiturid kinni kuni 50%, nagu seadus lubab. Nende pension on niigi alla minimaalpalga, aga Riigikohtu seisukoht on, et kui pension on alla minimaalpalga, siis ei tohi sellest midagi kinni pidada. Ja mul tuleb koos viitega sellele Riigikohtu otsusele vormistada inimestele avaldusi kohtutäiturite jaoks, et need ei peaks sellisest pensionist alimente kinni. Kohtutäituritele see loomulikult ei meeldi. Võib küsida, kas nemad ei tea Riigikohtu seisukohta, kas pensioni maksvad organid ei tea?

Kuues kategooria on kommunaalmaksude võlad. Piisab, kui mõelda, et ma sel kuul ei maksa, maksan järgmisel korral. Aga ei! Just niisuguse mõtte järel reeglina hakkabki võlg kogunema. Sotsiaal- ja munitsipaalelamispinnad ühest küljest lahendavad probleemi – inimestel on katus pea kohal. Teisest küljest aga ei lahenda, sest kommunaalteenuste eest tuleb ka seal maksta.

Mis on võlgnike kõige suurem probleem?

Käegalöömismeeleolu. Keegi pole ju teinud statistikat, kui palju suitsiide on tehtud seepärast, et inimene pole enam suuteline oma peret ülal pidama. Aga neid on palju. Eriti meeste hulgas, kes on ses suhtes naistest nõrgemad.

Kes on probleemis süüdi, et on tekkinud nii palju võlgnikke ‒ kas inimesed ise, riik, tööandjad, kohtutäiturid?

Olen seisukohal, et ühte vahetut süüdlast pole. Jutt on pigem mitmete halbade tegurte kokkulangemisest. Kõik saab alguse sellest, et ühel korral ülehinnatakse oma võimeid, võetakse kallis korter, mis hiljem ei maksa enam kaugeltki nii palju kui omandamise hetkel, seejärel laostub ettevõte, kaotatakse töö...

Mäletan oma praktika esimest tõsist eraisiku pankroti juhtumit. Vanemad tegelesid transiidiäriga, kasvatasid kolme last, olid rikkad. Aga jäid pangale võlgu. See oli kolmemiljoniline pankrot. Pärast nende vara müüki jäi maksta 1,3 miljonit. Ja siis sõitsid nad Inglismaale, kus said hästi hakkama.

Aga kas Eestist saab vabalt lahkuda, vaatamata võlgadele?

Kuulutati välja pankrot ja need olid lastetoetused, millelt hakati võlgnevust kinni pidama. Inimestel lubati riigist lahkuda, et nad saaksid oma elu korda seada.

See tähendab, et siin oleks see olnud võimatu?

Jah, siin oleks olnud võimatu. Kes tavalistest inimestest suudab meil materiaalses plaanis ise pinnal püsida ja oma lähedasi toetada? Need, kes töötavad välismaal – Soomes, Rootsis, Norras. Aga näiteks Saksamaal on asjad korraldatud nii, et kui inimene sattus raskustesse, siis riik võtab tema võlakoorma enda kanda, välistades täielikult pideva ja võrdlemisi karmi surve inkassofirmade ja kohtutäiturite poolt. Meil viimased nõuavad – tule ja allkirjasta maksegraafik. Aga see pole mõistlik! Graafikut, mida sa ei suuda järgida, ei tohi allkirjastada.

Sageli juhtub meie riigis nii, et võetakse midagi välismaalt üle, aga ei olda valmis seda niiviisi ellu viima, nagu seal tehakse.

Kahjuks jah.

Mida te arvate kohtutäiturite tegevusest?

Nemad teevad oma tööd. Ja neid on väga erinevaid. Mõnega neist saab kokku leppida, teised on aga nagu silmaklappidega, inimlikkusest ei maksa rääkidagi. Inkassofirmad on veel hullemad – „lisandused” võlasummale võivad olla millised iganes. Tegelikult oleks õige näiteks sajaeurosele võlale lisada menetluskulusid mitte rohkem kui 150 eurot. Aga nüüd… Teate, kord ma nägin, kuidas kolme tuhande kroonine võlg kasvas inkassofirmas saja tuhandeni.

Mida saaksite soovitada neile, kelle võlad alles hakkavad tekkima?

Soovitaksin seda mitte juhtuda lasta, vaid katsuda ennetada. On tarvis mõelda sammu jagu ette. Enne, kui anda oma allkiri, teha viga, rääkige võlanõustajaga. Neid on kõigis töötukassa osakondades. Tallinnas ka Sotsiaaltöö keskuses. Konsultatsioon on tasuta.

Ja veel: kui saate kirja Haapsalu kohtumaja maksukäsu kiirosakonnast, siis tuleb kindlasti vastata. Vastamiseks on aega 15 päeva, kirja võib panna kõik oma mõtted võla tagastamisega seoses. Kui te vaikite, võtab kohus tagaseljaotsuse vastu. Ja loomulikult teie seisukohta arvestamata.

Muide, võlad päranduvad. Teiste sõnadega, isegi võlgniku surm ei vabasta võlgadest ‒ need lähevad üle tema pärijatele. Tõsi neil on õigus kolme kuu jooksul otsustada, kas nad võtavad päranduse vastu või loobuvad sellest.

Millal on aeg häirekella lüüa?

Ebamugav on õpetada inimestele elementaarseid asju. Kui palgani on jäänud 10 päeva, aga rahakotis on 10 eurot, siis pole arukas neid esimesel päeval ära kulutada. Häirekella tasub lüüa, kui te oma eelarvega süstemaatiliselt ebapraktiliselt toimite ega suuda kainelt oma võimalusi arvestada. See on sageli omane lastekodu taustaga inimestele. Samuti niisugustele, kes näiteks sõidavad palmide alla puhkama võlgu võetud raha eest. Miks mitte raha koguda ja alles seejärel oma unistuste reisile minna? Miks mitte lükata edasi emotsionaalseid oste ja selle asemel tegeleda arvutamisega, et pärast mitte kannatada üle jõu käiva võlakoorma all? Õpetage ka oma lapsi rahasse õigesti suhtuma!

Küsis Margarita Kornõševa, Europarlamendi saadiku Yana Toomi Eesti büroo nõunik