Järjekordne Müncheni julgeolekukonverents toimus möödunud reedel videosillana. Kolme päeva asemel kestis see kolm tundi. Peamiseks tulemuseks kujunes Ameerika naasmine maailma julgeolekusüsteemi – Euroopa partnerina, mitte vastasena.
Huvitav on see, et Venemaast kõnelesid lääneriikide liidrid vähe. Moskvale ja Pekingile anti „signaalid“ – ütleme, Boris Johnson meenutas Navalnõid –, kuid see oli ka kõik. Nord Stream 2 teema ei tulnud üldse jutuks. Konverentsi juht, Saksa diplomaat Wolfgang Ischinger kurtis, et pole midagi teha, gaasijuhtmest rääkimiseks ei jätkunud aega. Vihje on arusaadav – lüüa kiilu Euroopa Liidu ja USA vahele ei soovi praegu keegi – ja Euroopale sedavõrd vajalik Nord Stream 2 ilmselt tuleb.
Teravdada suhteid Venemaaga pole samuti kellelgi tarvis, Euroopa Liidule – pärast Borrelli läbikukkunud visiiti Moskvasse – kohe kindlasti mitte. Ja ka Bidenil on muid muresid piisavalt. Eriti ei räägitud Venemaast isegi NATO tippkohtumisel Müncheni eelõhtul. Ma arvan, et muuhulgas soovivad kõik taastada Trumpi poolt katkestatud Iraani tehingut, kuid ilma Venemaata puuduks sellel mõte.
Aga mida arvavad Euroopa ja Venemaa suhetest tallinlased?
„Kuidas te arvate, millised peaksid olema suhted Euroopa – Euroopa Liidu – ja Venemaa vahel?“ „Rahulikud, loomulikult. Ma arvan. Ja heasoovlikud. Mõlemalt poolt.“
„Suhted peavad alati olema kõigil head. Võiks olla küll. Aga... Venemaa peaks ka midagi näitama. Et ta tahab häid suhteid.“
„Aga loomulikult võiksid. Kõik tahavad seda ometigi. Aga mina kahjuks küll ei oska öelda, kuidas seda võiks saavutada.“
„Alati võiks! Kõik suhted võiksid paremad olla!“ „Mida see annaks Eestile?“ „Kindlustunnet. Vabadust.“
Kahju küll – Eesti laskis järjekordselt käest võimaluse suhteid Venemaaga kui mitte parandada, siis vähemalt mitte rikkuda. Nädal tagasi andis välisluureamet välja aastaraamatu – 80 lehekülge, mis on peaaegu kõik pühendatud Venemaale. Mingit unikaalset informatsiooni seal loomulikult pole, üksnes üldkättesaadav – kuid see-eest vaat et rohkem vene elu entsüklopeedia kui „Jevgeni Onegin“. Venemaa ja Ukraina, Venemaa ja Valgevene, Venemaa ja Armeenia, Venemaa ja Hiina, Venemaa ja Aafrika...
Näib justkui, et mis puutuvad meisse Venemaa ja Aafrika suhted. Selgub, et siiski puutuvad. Eesti pistrikud mängivad usinalt rolli, mille kunagi ise endale välja mõtlesid: oleme maailma parimad eksperdid Venemaa kui geopoliitilise vaenlase alal ega lase mööda võimalust seda meelde tuletada. Meie eriteenistuste niisugune roll pole ei Eesti enda, Euroopa ega isegi USA huvides – ma kahtlen, et Valge maja vajaks selliseid abilisi. Põletada sildu Venemaaga ei soovi keegi – meie aga jookseme üha bensiinikanistri ja välgumihkliga ringi. Pakume oma teenuseid, isegi kui ei paluta.
See on on ülearune tegevus: Euroopa Liit ei kavatse olla ei Venemaa, Ameerika ega Hiina lõa otsas. Brüssel, Berliin ja Pariis plaanivad ilmselgelt kokkuleppeid, sealhulgas ka Pekingi ja Moskvaga. Meie pistrike roll sellesse konseptsiooni ei sobitu; võib olla oleks aeg endale uus välja mõelda?