Belgias oli väike pidupäev – sõbrapäeva eel avati juuksurid. Kõik muu on aga endiselt range: baarid ja restoranid on suletud, sugulastel ega sõpradel külas käia ei tohi, kodunt väljas tuleb kanda maski, vastasel korral saad trahvi 250 eurot. Vaid lapsed käivad koolis nagu tavaliselt, tõsi küll maskidega. Ranged reeglid kehtestati 2. novembril ja nende lõppu pole näha.
See-eest on koroonaviirusesse haigestunute arv vähenenud 20 tuhandelt kahe tuhandeni ööpäevas – peaaegu kümme korda. Eestis haigestub praegu 700 inimest päevas – kuid Belgias on ka elanikke üheksa korda rohkem. Koroonaviirusesse haigestumine on Eestis kolm korda kõrgem – ja olukord aina halveneb. Meie näitajad on neli korda halvemad Saksa omadest, kaks korda Itaalia omadest, poolteist korda Prantsuse omadest. Hea, et vähemalt suremus ei ole seni väga kõrge.
Küsimus on ikka seesama: mida teha?
“Te arvate, kas on tarvis piiranguid veel natukene karmistada või aitab juba?” “Kui inimesed arvestaks nende praeguste piirangutega, oleks kõik korras olnud.”
“Minu meelest on seda karmust juba küllaltki, et nagu hakkab ära väsitama.” “Võiks natuke piiranguid leevendada?” “Mitte leevendada, aga samamoodi jätkata.”
“Ma arvan, sellest on piisavalt, piiranguid pole sisse viia vaja. Põeme läbi, saame immuunsuse, hakkame elama nagu varem.”
“Ma leian, et peaks ikkagi karmistama. Nagu Lätis on. Kas või ööpiirang panna, ma ei tea…”
“Kui inimestel teadlikkust pole, siis suurenda piiranguid kuidas iganes, see niikuinii ei tööta.”
Ühtset seisukohta pole ka poliitikutel. See on häbiväärne, kuid Euroopa Liit ei ole välja töötanud ühist poliitikat pandeemia suhtes. Näiteks Saksamaa plaanib uute tüvede tõttu karmistada piiranguid ning sulgeda piiri Austria ja Tšehhiga. Eesti aga, kuigi meil on olukord hullem, pole sisse viinud isegi maskide kandmise kohustust.
Nagu ütleb Tartu ülikooli rakendusviroloogia professor Andres Merits, ilmselgelt ei õnnestu meil eriolukorda vältida. Tema sõnul on mõne nädala pärast suure tõenäosusega käes aeg, kus haiglakohtadest saab olema puudus.
Kõigele sellele lisandub kaos vaktsiinidega. Pfizer käivitas õnneks tehase Marburgis, kus on kavas toota 750 miljonit annust aastas. Eestisse toodi samal ajal AstraZeneca vaktsiin, kuid selle osas pole selgust: Maailma Terviseorganisatsioon soovitab seda kõigile vanuserühmadele, Saksamaal aga keelati selle süstimine üle 65-aastastele inimestele. Ja meie doktor Popov toetab sakslasi.
Venemaa vaktsiiniga on üldse mingi müstika. Selle väljatöötajad justkui andsid taotluse Euroopa Ravimiametisse. Ravimiamet seda eitab. Twitteri säutsu järgi otsustades anti taotlus tõepoolest sisse – 29. jaanuaril, – kuid teise organisatsiooni, mis vaktsiinidega ei tegele. On siin nüüd tegemist poliitika või lohakusega, ma ei tea, kuid ilmselgelt raiskab keegi kallihinnalist aega.
Kõige enam aga pidurdame endid me ise – kui ei
kanna maske ega jälgi vähemalt sotsiaalset distantsi. Olen repressiivsete
meetmete vastane, kuid tundub, et kui me mitte midagi ei tee, siis läheb kõik
ainult hullemaks. Mõned riigid on seda mõistnud, teised veel mitte.