Yana Toom: töötaja ei pea olema kogu aeg kättesaadav

“Meie soov on tagada, et inimesed saaksid normaalselt puhata, et keegi ei roniks nende isiklikku ellu oma meilide ja kõnedega ja et selle lisakoormuse eest saaks ka tasuda. Hetkel on läbirääkimiste keskpunktiks see, kas tasuda rahaliselt või andes töötajale vaba aega,”  rääkis Pealinnas Euroopa Parlamendi saadik Yana Toom, kes uurib variraportöörina kodukontoris töötamise mõjusid.

Koroonapandeemia on pannud sajad miljonid eurooplased sundolukorda – tuleb harjuda kaug- ja kodutööga. Ent mida kaugtöö endaga kaasa toob ja kas töötaja peab olema tõepoolest ööpäevaringselt kättesaadav? Neid küsimusi käsitleb Euroopa Parlamendi raport „Õigus olla mittekättesaadav“, mille variraportöör Toom on.

“Selle raporti mõte on anda inimestele võimalus mitte pidevalt töötada. Suureks probleemiks kaugtöö puhul on asjaolu, et kaob ära igasugune piir era- ja tööelu vahel, eriti kui me töötame nii-öelda kodukontoris,” selgitas Toom.

“Kaugtöö pole iseenesest uus fenomen – juba aastal 2019 töötas 6% töötajatest tavaliselt kodust ja see protsent oli viimased 10 aastat sama. Küll aga suurenes selle kümne aastaga nende inimeste hulk, kes töötavad kodust aeg-ajalt. Nad töötavad kusagil täistöökohaga, siis tulevad koju ja on suurema osa ajast kas telefonitoru või arvuti otsas ja ootavad mingisuguseid signaale tööandjalt,” selgitas Toom.

Kodukontori üks suuri miinuseid on Toomi hinnangul asjaolu, et enamik inimesi peab kodukontoris töötamiseks endale leidma mingi nurgakese kas köögis, magamistoas või mujal ning mugavat ja keskendumist soosivat töökeskkonda näiteks töötoa või kabineti näol saavad endale lubada väga vähesed.

“Üks, millele pole seni tähelepanu pööratud, on see, et kui tööandja annab käsu töötada kodukontoris, peab ta selleks tagama ka enamvähem inimliku töökeskkonna. Teine küsimus on see, kuidas üldse seda kodukontori tööaega arvestada ja kuidas selle eest maksta,” märkis Toom.

Tööaja mõõtmine on keeruline küsimus

“Euroopa Liidu tööstandardid näevad ette, et me töötame 40 tundi nädalas ja 8 tundi päevas ja puhkame vähemalt 11 tundi. See on nii-öelda kivisse raiutud. Kaugtöö puhul see nii ei ole ja keegi seda ületöö aega väga ei arvesta,” nentis Toom.

On ka liikmesriike, kus vastav regulatsioon on olemas – näiteks Prantsusmaa, kus juba 2016. aastal jõustus seadus, mille kohaselt see aeg, millal töötaja ootab tööandja kirja või kõnet, on tööaeg.

Toomi sõnul plaanib töögrupp pöörduda Euroopa Komisjoni poole ettepanekuga, et panna paika selged kriteeriumid, kuidas mõõta seda tööaega, mida veedetakse kodukontoris või mujal arvuti või telefoni taga ja kuidas seda kompenseerida. Tema hinnangul oleks seda mõistlik kompenseerida näiteks lisapuhkusepäevadega.

“Tegelikult murrame me oma direktiivi projektiga justkui sisse lahtisest uksest, sest Euroopa Liidus on selline tööaja direktiiv olemas, mis sätestab õiguse olla mitte kättesaadav, aga praktilises elus ei rakendu see peaaegu mitte kunagi.”

Plaanitava direktiivi eesmärgiks on tekitada olukord, kui ei ole mõeldav töölepingu sõlmimine ilma, et need asjad ei oleks lahti seletatud.

Orjastamise vältimiseks peab nõustama ka tööandjaid

Kuidas kaugtöö-keskses maailmas hoida tiimi vaimu ja tagada töötajatele igakülgne tööalane ja psühholoogiline abi, on väljakutseks ka tööandjatele. Siinkohal tuleks parimate variante leidmiseks Toomi arvates kaasata psühholooge ja sotsiolooge, kuna ei saa lasta jätkuda mustril, mis võimaldab inimesel ennast katki töötada ja tööandja ei tohi kedagi diskrimineerida selle alusel, et inimene keeldub olemast kogu aeg kättesaadav.

“Eestlastele on omane töökultuur, kus ongi kiiduväärt asi töötada 24/7. Seda, kes ütleb, et see talle ei sobi, vaadatakse altkulmu. Kui arusaam, et ongi hea töötada nagu ori panna veel digitaalsesse keskkonda, siis tekib küsimus – kas me elame selleks, et töötada, või töötame selleks, et elada,” märkis Toom.

FacebookTwitterGoogle+LinkedInVKJaga

Tagasiside

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga