Yana Toom: paha Huawei ja hea Ameerika

Kui Eesti on tõeliselt iseseisev, siis tuleb ettevaatlikult suhtuda mitte ainult Hiina, vaid ka USA, meie peamise NATO liitlase tehnikasse, arvab Euroopa Parlamendi saadik Yana Toom arvamuses portaalis ERR.

12. mail võttis riigikogu vastu “Huawei seaduse”. Jutt on Elektroonilise side seaduse kahest tagasihoidlikust parandusest. Parandused on tagasihoidlikud, tagajärjed tõsised: riikliku ohutuse nimel võib võim võrgupakkujatele keelata niisuguse tehnika ja võrgutoe kasutamise, mis on toodetud “valedes” ettevõtetes.

Lahing “teate küll, kellega”

Parandused võeti vastu harvaesineva üksmeelega: 83 häält poolt, neli vastu. Need neli olid Oudekki Loone, Andrei Korobeinik, Erki Savisaar ja Valdo Randpere. Siinjuures lähtus Loone sellest loogikast, et ei tohi valida poolt võõras kaubandussõjas, teisi vastuhääletajaid ei ühenda aga mitte erakond (Korobeinik ja Savisaar on keskerakondlased, Randpere reformierakondlane), aga see, et nad on kõik suure kogemusega IT-spetsialistid ning mõistavad seega suurepäraselt, mida selles valdkonnas teha võib ja mida mitte.

See, et Huaweid seaduses ei nimetata, ei peta kedagi ära. Seaduseelnõu seletuskirjast saab selgeks, kelle vastu parandused suunatud on. riigikogu riigikaitsekomisjon ütleb otse, et “eesmärgiks on tagada olukord, kus meie IKT taristu on turvaline ja usaldusväärne nii meie endi kui ka NATO liitlaste silmis”, 5G juurde ei tohiks aga lasta “ebademokraatlikuid riike”, millel on huvi ja võimekus ellu viia küberrünnakuid ning mis omavad mõjuvõimu enda jurisdiktsioonis asuvate ettevõtete üle.

Just nagu vene anekdoodis, milles hunt, karu, rebane ja jänes istusid kaarte mängima ning karu hoiatas: “Mängime ausalt! Kui keegi hakkab sohki tegema, saab vastu karvast punast kukalt!”

Mängud anonüümse vaenlasega on üks imelik asi, eriti demokraatias. Kõik teavad, et jutt on Huaweist ja Hiinast, aga öelda millegipärast ei julge.

Meenub mitmete Euroopa Liidu liikmete kirjaga seotud farss aprilli alguses, mil mõisteti hukka demokraatia piiramine, pidades silmas Ungarit. Kuna aga Ungari oli dokumendis häbelikult nimetamata jäetud, siis kirjutas Viktor Orban samuti alla, tugevdades oma kuulsust poliitilise trollina veelgi. Moraal on lihtne: kui sa juba kellestki mõtled, siis räägi sellest.

Samasugust vaikimist saime näha sügisel, kui Eesti ja USA leppisid kokku ühistes seisukohtades 5G interneti suhtes. Meie ajakirjandus kiirustas teatama, et Jüri Ratase ja Mike Pence’i ühisavaldus põhimõtteliselt blokeerib Hiina korporatsiooni Huawei ja ka Huawei väljendas muret.

Pärast selgus, et korporatsiooni avalduses ei mainita ja mingeid kohustusi sellest ei tulene. Kui mitte arvestada niisuguseid pisiasju nagu needsamad pool aastat hiljem ette võetud seadusemuudatused. See tähendab, et ajakirjandusel oli õigus – põhjuseks oli Huawei. Rumal oleks mõelda, et meie peamine NATO liitlane USA otsustaks mitte usaldada Ameerika ettevõtteid.

Kui head poisid pole pahadest paremad

Mis on sellel pildil valesti? No kas või see, et maailm ei jagune NATO liitlasteks ja ebademokraatlikeks riikideks. Kõigest kaks nädalat pärast Ameerika-Eesti avaldust 5G osas kutsus Angela Merkel Euroopa Liitu kaitsma digitaalseid andmeid … USA eest. Microsofti, Amazoni ja Google’i pilveteenuste eest.

Saksamaa kantsler kõneles Euroopa sõltumatusest Ameerikast ja sellest, et meie, eurooplased, vajame digitaalset suveräänsust. See puudutab ka 5G võrku; Prantsusmaa president Emmanuel Macron kõneles intervjuus Economistile sellest otse.

Siis kirjeldas Financial Times, kuidas Briti veebileheküljed kauplevad patsientide delikaatsete andmetega. Siis sai maailm teada, et Google kasutab USA elanike terviseandmeid. Kõik on juriidiliselt korrektne, kuid miljonid ameeriklased sattusid ärevusse. Millegipärast.

Huaweid süüdistatakse selles, et 5G vahendusel viivad nad sisse ülemaailmse jälitusskeemi, rikuvad meie privaatsust, koguvad meie kohta andmeid, hakkavad manipuleerima võrkudega, ei võimalda Hiina jaoks ebamugavatele riikidele programmitoe uuendusi ja nii edasi.

See kõik on paha. Kuid seni on õnnetus olukorras üksnes Huawei, mis on jäänud kaubandus- ja infosõja keskele. Ameerika võitlus Huaweiga meenutab seebiooperit: kord kannab USA firma musta nimekirja, kord annab kõik litsentsid, kord laseb turule, kord ei lase.

Ja inforindel on kõik keeruline. Üks näide: Postimees kirjutas märtsis, et Huawei asutaja Ren Zhengfei on samuti tugevalt seotud režiimiga, ta on endine Hiina armee sõdur ja Kommunistliku Partei liige. Wikipedia seda sõduri juttu ei kinnita, ei tea küll, kumb on usaldusväärsem? Ja võib-olla ei tohiks me usaldada ühtegi eestlast, kes on teeninud Nõukogude armees ja olnud NLKP-s?

Ma ei hakka kaitsma Huaweid, mis “võib töötada Hiina RV võimude heaks”. Aga Google’i ja teiste tehnikahiidudega on sama lugu. Nad veenavad meid, et ei hakka midagi halba tegema. Ja me usume neid. Aga miks ikkagi?

Kas usaldada globaalsete ambitsioonidega riiki?

Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse direktor Sven Sakkov on veendunud, et 5G on selleks liiga oluline tehnoloogia, et seda võiks paigaldada kes iganes. Võtmeküsimuseks on usaldus tootja ja ühiskonna vastu, kus tootja tegutseb.

“Kas on tegemist vaba ühiskonnaga,” küsis Sakkov. “Kas on olemas vaba meedia, sõltumatu kohtuvõim, poliitiline opositsioon ja kodanikuühiskond, mis hoiab silma peal võimalikel kuritarvitustel?”

Raul Rikk, kes vastutab meil küberohutuse poliitika eest (ja veenab kõiki selles, et 5G Huaweilt ei tohi meie juurde lasta), on samuti küsinud, kas võib usaldada küberrünnakutega seostatud ja globaalsete ambitsioonidega riiki.

Esiteks, mida tähendab “seostatud”? Vaidlustes võib kellega iganes mida iganes seostada. Teiseks, kas jutt on ainult Hiinast?

Laske ka mina esitan oma küsimuse. Kas usaldada globaalsete ambitsioonidega riiki, mille eriteenistused kogusid andmeid oma ja võõraste kodanike kohta ning highly likely (e.k – suure tõenäosusega) jätkavad seda tegevust – niisiis on paljastatud nende üleilmne jälitustegevus?

Mulle ei meeldi väljend highly likely, kuid meil on ju faktid. 2006. aastal, kui Ameerika juba oli meie jaoks vabaduse ja demokraatia kantsiks, võitluskaaslaseks NATO-s ja vanemaks õeks, puhkes seal tohutu skandaal. Selgus, et maailma suurim telekommunikatsiooniettevõte AT&T võttis eriteenistuste – konkreetselt Riikliku Julgeolekuagentuuri – huvides üle kogu(!) võrguliikluse.

Mille poolest on see lugu parem loost Hiina RV ja Huaweiga? Selle poolest, et USA-s on demokraatia, aga Hiinas mitte? Jah, AT&T vastu esitati hagi. Kuid see lõppes tulemusteta, sest – ennäe! – kongress andis valitsusega koostööd tegevatele võrguteenuse pakkujatele tagasiulatuvalt juriidilise kaitse.

See on kõik, mida on vaja teada sõltumatutest kohtutest ja opositsioonist USA-s. Kohtud alluvad seadustele, aga opositsioon embab võimu, kui jutt läheb “rahvuslikele huvidele”. USA-l on oma rahvuslikud huvid, Hiinal omad. Kogu lugu.

Demokraatlikke eriteenistusi pole

Mõistagi on USA demokraatlikum kui Hiina RV. Kuid Ameerika ja Hiina eriteenistused on sarnased peamises: seal pole demokraatiast lõhnagi. Seega pole demokraatia piisavaks põhjenduseks, miks Hiinat ja Huaweid süüdistades jätta tähelepanuta USA ja Google.

Vabadus? USA kontekstis on see juba ammu kaubamärk. Ühe käega Euroopaga kaubandussõda pidades püüab Donald Trump teisega sokutada meile kallist vedelgaasi Venemaa odava gaasi asemel ja toetub sellele, et tegemist on “vabaduse gaasiga”! Tsitaat USA energeetikaministeeriumi pressiteatest: “Ekspordipotentsiaali suurendamine … on väga oluline vabaduse gaasi levitamiseks kogu maailmas.” Hiina pole midagi niisugust suutnud veel leiutada.

Mis veel eristab USA-d ja Hiina RV-d? Kodanikuühiskond? Suurepärane asi, kuid kas USA kodanikud saavad mõjutada eriteenistusi? Vaevalt küll. Iseasi on see, et 2006. aastal korjas skandaalse loo kohe üles ajakirjandus. Jah, USA-s kritiseerib ajakirjandus võimu halastamatult, olgugi et see kriitika, nagu AT&T juhtumi puhul näha, midagi eriti ei mõjuta. Hiinas on kriitikaga keerulisemad lood.

Kuid vaatame Eesti ajakirjandust ja näeme, et rahvusvaheliste suhete kontekstis on Eesti lähenemine sarnane pigem Hiina RV kui USA omaga. Just seepärast, et me räägime sageli Hiina ohust ja Vene ohust, kuid Ameerika ohust peaaegu mitte kunagi.

Ameerika on liitlane? Hästi, kuid siis pole vaja teha nägu, justkui oleks kogu asi demokraatias. Kõik on lihtsam: me valisime poole, me oleme USA poolt. Vanem Vend Hiina meile ei meeldi, Vanem Õde Ameerika see-eest küll.

Ma arvan, et õigus on siiski Merkelil ja Macronil: Euroopa Liidu riikidel on vaja kaitsta oma sõltumatust igasuguste geopoliitiliste haide eest. Sealhulgas ka meie tähistriibulise lemmikhai eest, kes ihaleb saada kõige tähtsamaks haiks maailmas. Meie aga võtame juba seadusigi vastu tema etteütlemise järgi.

Mul oleks hea meel eksida ja näha, kuidas Elektroonilise side seadust kasutatakse kord ka Ameerika kompanii vastu. Kuid miski ütleb mulle, et seda ei juhtu.

FacebookTwitterGoogle+LinkedInVKJaga

Tagasiside

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga