Yana Toom: naispoliitiku puhul on alati kuklas arusaam „mine kööki, mis sa siin targutad!“

„Naispoliitiku puhul on alati kuklas arusaam „mine kööki, mis sa siin targutad!“ Me kõik teame seda väga hästi, oleme kasvatanud endale hästi paksu naha, aga see argument on alati võtta,“ arutles Euroopa Parlamendi liige Yana Toom konverentsil „Naised poliitikas: murdes võimustereotüüpe“, mida korraldas 18. novembril mõttekoda Praxis.

„Sa alati tead, et debatis võidakse sinult küsida midagi sellist, mis üldse ei puutu asjasse,“ ütles Toom. „Ma tean päris mitut naispoliitikut, kes on pidevalt selle pingega, et praegu nad küsivad, miks mul ei ole lapsi. Need on väga isiklikud lood, aga sa pead olema selleks valmis. Ja see pole normaalne. Ja see on väga tõhus võte oponent rajalt maha võtta, sest sa lihtsalt ahmid õhku ja ta võidab selle debati, sest emotsionaalselt on teinud sulle liiga.

Ja kollane meedia on päris toksiline. Kui sa oled naispoliitik, see on igavene kadalipp: lähed presidendi vastuvõtule – sul on valet värvi kingad, see on esiuudis! See, mida sa poliitikuna oled teinud, kedagi ei huvita. See pole normaalne. Mingi hetk sind lihtsalt surutakse nurka ja sa lähed jagama seletusi. Sest muidu see asi kasvab nagu lumepall, mis tegelikult kahjustab su laste tervist, nende turvatunnet, sest lapsed parasjagu oskavad juba lugeda ja loevad su kohta igasugu inetusi. Ma pigem räägin ise ära.“

Samas nentis Toom, et ühiskonnas kehtestatud soorollid töötavad poliitikas tegelikult naiste kasuks: „Naistel on väiksemad egod, me ikka lifti oma egoga mahume. Naised on paindlikumad, sotsiaalsemad, seal, kus on rohkem naisi poliitikas, seal riigis on ka mõistlikum sotsiaalpoliitika. See tuleneb ju mitte sellest, et oleme nii targad. See tuleneb meie soorollidest. Poliitikas, ka Eestis, on veel praegu naiste teemad ja meeste teemad. Lihtsalt on nii. Norra parlamendis on juba ammu sookvoodid. Ma ise ei ole sookvootide fänn, kuigi võib-olla pole muud võimalust asja muuta. Aga kui nad kehtestasid sookvoodid, neil 180 kraadi muutus sotsiaalpoliitika riigis.

Kui ma mõtlesin soorollide peale, siis mul olid päris vastikud vaidlused vanema põlvkonna naispoliitikutega Eestis. Näiteks oli üks inetu jutuajamine seoses sellega, et Liisa Pakosta tuli imikuga Tallinna Linnavolikogu istungile. See põlvkondade arusaam on ka väga erinev.

Kui me praegu leiame, et meil on üha rohkem naisi, kes toetavad traditsioonilist peremudelit, tahavad olla kodus ja pesta potte, see tähendab seda,et neil ei ole turvaline selles ühiskonnas, neil on vaja seda, mida vene keeles kutsutakse каменная стена, ehk abikaasat, kes teenib raha ja tagab heaolu. See tähendab seda, et meil on midagi riigisiseselt valesti läinud. See pole selle naise süü, ta lihtsalt tunneb, et ainuke võimalus olla turvaline ongi istuda selle homofoobi selja taga ja kududa talle sokke. See on probleem.“

Yana Toom rääkis, et tuli poliitikasse küllalt hilja, oli 39. Kuigi tal sündis viies laps, sai ta hakkama, sest teised olid suuremad. Eurosaadik nentis samuti, et poliitikas on talle proobleemiks olnud see, et ta on vene naine: „See, et olen naine ja ema, see pole kordagi probleemiks olnud. Tõsi küll ma liitusin erakonnaga, kus seda probleemi pole vist kunagi olnud. Sooline tunnus pole kunagi olnud ei takistuseks ega eeliseks. Aga poliitikas laiemalt probleem muidugi on.“

Konverentsi lõpetanud diskussioonis “Luues uusi võimumatriitse“ osalesid samuti ajakirjanik Vilja Kiisler, poliitik Gea Kangilaski (SDE), Swedbanki juhatuse esimees Olavi Lepp, poliitik Keit Pentus-Rosimannus (Reformierakond), Eesti Ekspressi peatoimetaja Erik Moora. Vestlust juhtis poliitik, ajakirjanik ja õppejõud Barbi Pilvre.

FacebookTwitterGoogle+LinkedInVKJaga

Tagasiside

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga