Yana Toom: kas keegi usub, et al-Assadi vastased korraldavad rahvusvaheliste vaatlejate silmi all demokraatlikke valimisi?

Eilses Vikerraadio saates “Uudis+“ vastas Euroopa Parlamendi liige Yana Toom ajakirjanik Arp Mülleri küsimustele olukorrast Süürias, eriti Idlibi provintsis, kus sõdivad Bashar al-Assadi valitsusväed, keda toetab Venemaa, ning rühmitused, keda toetab Türgi.

Yana Toom märkis, et sõjaks Türgi ja Venemaa vahel kindlasti ei lähe. „Seal olid ka viimastel aastatel väga teravad olukorrad, mida lahendati siiski diplomaatiliselt. See on proxy-sõda, mis tähendab, et kuigi Venemaa ja Türgi on tegelikult sõjaolukorras, sõditakse siiski kas süürlaste või nõnda nimetatud mõõduka opositsiooni või džihadistide kätega.“

Türgi ja USA süüdistavad Venemaad õhurünnakutes Idlibi provintsis, Vene kindralid on väitnud, et Vene lennukid pole lennanudki Idlibi kohal. “Hetkel kõike seda kommenteeritakse meedias lähtuvalt siiski usust: kas ma usun seda, mida räägib Venemaa, või ei usu, ja Türgi kohta sama. Võib-olla saame tervikpildi rahvusvaheliste uurimise tõttu aastate pärast. Aga sisuliselt kui türklased süüdistavad venelasi ja vastupidi, selles on tõe iva sees, sest ilma välise toetuseta ükski pool ei oleks oma edu saavutanud,” ütles Toom.

Tema sõnutsi on Idlibi tagasivallutamine aja küsimus, sest juba praegu 43% Idlibi provintsist on al-Assadi kontrolli all ja tema edu pidevalt suureneb.

“Mis juhtub pärast seda? Siin pean täpsustama, et me ei räägi Idlibi mingist homogeensest seltskonnast. Algul oli neli deeskaleerumistsooni, millest oli kokku lepitud Astanas. Siis lõpuks sai üks ning kui mina seal käisin, siis oli see tendents väga selge, et need džihadistid, kes kuidagi ei tahtnud kokku leppida olukorraga või al-Assadi võimuga, kas üksinda või perega suundusid Idlibi. Idlib oli koht, kus eeldatavasti pidi toimuma viimane lahing. Ja praegu on seal suurim jõud Hayat Tahrir al-Sham, sisuliselt džihadistid. Ameerika hinnangul on see džihadistide suurim jõud maailmas üldse ning Idlibis varem või hiljem kasvab suure tõenäosusega uus Daesh. See pole tavaline Süüria rahvas.

Teine oluline jõud seal on nn Rahvuslik vabastamisrinne, mida omakorda toetab Türgi ja mis toetab seda eksiilvalitsust, mis asub Türgis. Hayat Tahrir al-Shamil on oma valitsus, mis asub Idlibis. On ka kolmas, al-Assadi valitsus. Mingi hetk kaks esimest punti hakkasid omavahel kaklema ning Hayat Tahrir al-Sham sai Rahvuslik vabastamisrindest jagu. Nemad leppisid kokku, et hakkavad sõdima koos al-Assadi vägede vastu. Pärast seda piirid mõõduka opositsiooni ja džihadistide vahel on ära kadunud. Al-Assadi vaatevinklist on Idlibis uus Daesh kasvamas ning seda tuleb ära hävitada. Selline on hetkel sõja loogika.“

Kas keegi usub tõsiselt, et president al-Assad astub tagasi ja Süürias korraldatakse vabad rahvusvahelistele standarditele vastavad valimised? „Aga kas keegi raadiokuulajatest usub, et Hayat Tahrir al-Sham, Rahvuslik vabastamisrinne ja mingisugune al-Nusra korraldavad rahvusvaheliste vaatlejate silmi all demokraatlikke valimisi? See pole isegi naljakas. Seal ei tule demokraatlikke valimisi, see pole võimalik. Kui võrdleme, kes on hullem, ja peab sellistes terminites rääkima, siis ma ütlen, et ka põgenikel on kindlasti turvalisem al-Assadi aladel, kui seal, kus täna-homme tekkib uus Daesh ja hakkab käsi ja päid maha raiuma.“

Miks liiguvad põgenikud siiski Türgi poole? „Esiteks on Idlib Türgi piiril. Oled tavainimene, ei ole džihadist, tahad lihtsalt kuskil rahus olla – sa valid lühema tee, see on selge. Teiseks ütlen veelkord: seal on suur jõud, mida Türgi toetab. Loomulikult nad liiguvad Türgi poole. Siin on järgmine küsimus Euroopa Liidule: mida hakkab peale Erdogan nende põgenikega? Kas ta jälle meie käest raha küsib või laseb neid Euroopasse?“

Jutu lõpetuseks küsis ajakirjanik Yana Toomi arvamust Oscarile kandideerivast dokumentaalfilmist „For Sama“, mis „kujutab õõvastavalt, kuidas al-Assadi väed Vene lennuväe toetusel pommitasid Aleppo haiglaid ja tsiviilobjekte, tappes lapsi ja naisi.“ Milliseid küsimusi, millised mõtteid sellised sõjadokumentaalid võiksid tõstatada? „Et sõda ongi õudne asi. Kahjuks on sellisteks filmideks aineid küll ja veel igal pool, kus käib sõda. Mis puudutab seda, et al-Assad on sõjakurjategija: ma ei näinud seda meedias, aga Wikileaksis oli huvitav leke, kuidas keemilise relvastuse keelustamise organisatsiooni juhid survestasid eksperte võltsima protokolle Dūmā’s, kus väidetavalt toimus keemiarünnak. See ei ole nii mustvalge pilt. Ütlen veel kord, et sõjakurjategijaks saab kedagi nimetada ainult kohus ja ühel päeval see kindlasti toimub ning siis vaatame, kes oli süüdi. Sõda ongi valus, tuleb pingutada, et see lõppeks, aga olgem ausad: selle sõja kõik osapooled ei ole selles nii väga huvitatud,“ arvas eurosaadik Yana Toom.

FacebookTwitterGoogle+LinkedInVKJaga

Tagasiside

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga