Yana Toom: Euroopa minimaalpalk tõstaks Eesti väikseimaid sissetulekuid oluliselt

Euroopa Liit on üks kummaline nähtus: otsuste tegemiseks kulub küll pikk aeg, kuid juba vastuvõetuna mõjutavad need elu Euroopas võimsalt, kirjutab eurosaadik Yana Toom oma arvamuses Eesti Päevalehes.

Tuletame meelde nn Euroopa tariifi ehk rändlusteenuse hinna reguleerimist Euroopa Liidu territooriumil – sellest hakati rääkima 2000. aastate alguses, rändlusteenuse tasu kaotati aga 2017. aastal. Või Euroopa stabiliseerimismehhanismi – Euroopa Liidu majanduse finantsilise stabiliseerimise fondi, mis loodi neli aastat pärast 2008. aasta kriisi.

Ühest küljest pole see hea, et kõik liigub üliaeglaselt. Ma mõistan neid, keda Brüssel ärritab – sealset tegevust pole esmapilgul üldse märgata. Teisalt ei või unustada, et Euroopa Komisjonil tuleb ületada paljude liikmesriikide vastupanu, nende – meie – harjutamine mõttega ühest või teisest muutusest toimub sammhaaval.

Mul olid Euroopa Komisjoni uue koosseisu suhtes suured lootused, kuna selle president Ursula von der Leyen pani kohe paika prioriteedid – ja nende hulka kuulus sotsiaalpoliitika. Euroopa Liit justkui ei peaks liikmesriikide sotsiaalpoliitikasse sekkuma. Justkui ei peaks. Kuid ajad muutuvad, integreeritud majandus lihtsalt nõuab sotsiaalsfääri harmooniasse viimist. Muidu on tulemuseks jama: majanduslikult oleksime nagu ühtsed, aga sotsiaalselt on meil kaks Euroopat – üks rikkam, teine vaesem.

Pandeemiast sai päästik

Muuhulgas lubas von der Leyen oma presidendiks olemise esimese saja päeva jooksul esitada seaduseprojekti Euroopa minimaalpalga teemal. Edasi toimus kõik Brüsselile tavapärases aeglases tempos: esimese saja päeva jooksul tuli koroonaviirus ja muule polnud enam mahti mõelda. Seejuures sai aga selgeks, et just pandeemia ongi see päästik, mida Euroopa minimaalpalga idee vajab.

Pandeemia põhjustab majanduslanguse, mille tõttu esimeste hulgas kannatavad just need inimesed, kes saavad minimaalset või sellele lähedast palka. Euroopa Liidus on juba 15 miljonit töötut – ja nende arv on kasvamas, kui aga pakkumine tööturul ületab nõudluse, siis on palkadel kalduvus alaneda. Euroopas on ilma pandeemiatagi märgatav sotsiaalne dumping: riikides, kus palgad on väiksemad, on väiksemad ka tootmiskulud, nii on neil konkurentsieelis riikide ees, kus palgad on suuremad.

Seejuures ei pruugi vaesemate inimeste elujärg nendes riikides üldse paraneda. Kui minimaalpalk kord juba on niisugune, töötuid aga on palju, miks siis rohkem maksta? Kuigi madalapalgalised töötajad on tegelikult just need, ilma kelleta me koroonaviiruse ajal kohe kindlasti toime poleks tulnud.

Lenin tõusis soomusautole

Nüüd aga saabus teade, mille järel võiks tõusta lausa soomusmasinale nagu Lenin ja hüüda: „Seltsimehed! Euroopa sotsiaalne revolutsioon, mille vajadusest me nii kaua rääkinud oleme, on toimunud!” Saja päeva asemel möödus aasta, kuid oktoobri lõpus Euroopa Komisjon siiski esitab direktiivi Euroopa minimaalpalga kohta. Jää hakkas liikuma, hurraa?

Ma ei ole siiski veendunud, et unistused ja tegelikkus kokku langevad. Meenutan: Euroopa minimaalpalga all pole kunagi silmas peetud seda, et „1. jaanuarist alates peavad kõik euroopa Liidu töötajad saama vähemalt just nii mitu eurot kuus”. Riigid on siiski erinevad ja hinnadki neis on erinevad: ühtede jaoks on „just nii mitu eurot” liiga vähe, teiste jaoks, vastupidi, palju. Nii et pakutud on alternatiivne lahendus, mitte absoluutne, vaid suhteline: näiteks 60% mediaanpalgast või 50% keskmisest antud konkreetses riigis.

Sealjuures ei ole Eesti kummagi näitaja poolest Euroopa viie rikkama riigi hulgas. Tõsi, olukord paraneb. 2018. aastal olime tagantpoolt teised – minimaalpalk oli 43% mediaanpalgast ja 37% keskmisest palgast. Täna oleme minimaalpalgaga 584 eurot, mediaanpalgaga 1170 eurot ja keskmise palgaga 1486 eurot (selle aasta juunis) eesmärgile veidi lähemal – 50% ja 39% -, kuid see on siiski vaesuse näitaja.

Kui aga minimaalpalk moodustaks 60% mediaanpalgast, nagu on soovinud ettepaneku teha Euroopa Komisjon, siis oleks see 702 eurot. Vahe – 118 eurot – on nende jaoks, kes saavad minimaalpalka, vägagi oluline. Mis on aga peamine, see tõmbaks endaga kaasa ka teised väikesed palgad – kuid, ja see on oluline, mitte suuri. Sotsiaalset õiglust saaks Eesti ühiskonnas rohkem olema. Majanduslikku kihistumist aga vähem ja sellest võidaksid lõpptulemusena kõik.

Kõikjal miinimumpalka polegi

Millise ettepaneku täpselt teeb Euroopa Komisjon oktoobri lõpus – pole teada. Üks probleemidest on see, et Euroopa Liidus on riike, kus pole üldse seadusega sätestatud minimaalpalka, kusjuures jutt on riikidest, mille keskmised sissetulekud ei ole kõige väiksemad, näiteks Rootsi ja Soome. Kuidas see neil õnnestub? Vastus – neil on tugevad ametiühingud. Need hõlmavad suuremat osa töötajatest ega pelga pidada karme läbirääkimisi tööandjatega enamuse nimel. Euroopa Komisjon ei soovi selliste riikide süsteemi purustada ja ka nad ise on vastu, mida võib mõista.

Teine asi on riigid nagu Eesti, kus ametiühingud on suhteliselt nõrgad, minimaalpalga aga määrab riik. On teada, et Euroopa Komisjon näeb ette minimaalpalga n-ö adekvaatsuse kontrolli kriteeriumide nimekirja suhtes, mille hulka kuuluvad nii keskmine palk kui elukallidus. Kuid missugune saab see nimekiri olema ja kuidas hakkab see toimima praktikas? Ja kuidas pääseb Euroopa Komisjon mööda mittesekkumise põhimõttest? Meetod on olemas – ühisturu reguleerimise teel -, kuid paljugi sõltub detailidest.

Ootame dokumente. Igal juhul on see kõigest algus, lõpptulemus sünnib aga siis, kui direktiivi on muutnud ja heaks kiitnud Euroopa parlament ja vajaduse korral ka Euroopa Liidu nõukogu. Praegu suhtun ma Euroopa minimaalpalga tulevikku ettevaatliku optimismiga ning soomusmasinale (veel) ei roni. Kuigi väga tahaks.

FacebookTwitterGoogle+LinkedInVKJaga

Tagasiside

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga