Yana Toom: 75 aasta tagune võit on poliitikast kõrgem

Pronkssõduri juures käiakse ikka vabatahtlikult, mitte Kremli käsul, kirjutab eurosaadik Yana Toom Eesti Päevalehe arvamusrubriigis.

Lapsepõlves tundus mulle, et teine maailmasõda oli umbes sama ammu kui rooside sõda. Olen sündinud 1966, seega pole ime, et sõjajutud olid igapäevaelu lahutamatu osa. Kõige hubasem õhtu oli, kui vanemad ja vanavanemad istusid suvilas kamina ees ning meenutasid sõjaaegu.

Kirjutan ja imestan – mida kõike on lapsed võimelised muinasjutuks muutma. Sest selles, kuidas vanaisa Heinrich oli Leningradi blokaadis suremas, vanaema koos emaga Kirovi oblastisse evakueerus, vanaonu Oskar Velikije Luki all hukkus ja isa vanem vend Vitali vabatahtlikult 16-aastaselt Moskva rahvakaitsesse läks, pole midagi muinasjutulist. On verd, pisaraid ja valu.

Verd, pisaraid ja valu on igas sõjas ning mõlemal pool rindejoont. Ka aasta, kümme või 75 pärast sõda. Kuni kestab mälu ja on neid, kes on võimelised seda hoidma. Eestis kogesime seda 2007. aastal. Võib-olla tõendas tollane vastasseis kõigile, kellele oli veel vaja tõendada, et on seisukohti, millest kumbki pool ei tagane.

Ma ei riskiks nimetada pronksiööde tagajärgi ideoloogiliseks kompromissiks, kuid mingisugune status quo pärast neid selgelt tekkis. Kes tahab, käib ringi tõrvikutega, kes tahab, osaleb surematu polgu aktsioonides. Pooled ei sega teineteise tegevust. Nagu öeldakse, ela ise ja lase teistel elada.

Muidugi, on veel müüdid. Ma pole kindel, et paljud Eesti ajakirjanduse lugejad neisse usuvad, kuid näen, et need tulevad siin ja seal siiski esile. Näiteks et ega seal pronkssõduri juures teised käigi kui üksnes vanurid, lollpead ja zombid – need, keda zombistab Vene televisioon – ning needki käivad järjest harvemini. Kordavad mõttetuid loosungeid, usuvad Venemaa propagandiste, kes ajaloo kohta valetavad, ega ole kursis, et Stalin ründas koos Hitleriga Poolat.

Paraku pole see nii. Nende hulgas, kes käivad pronkssõduri juures, on igasuguses eas inimesi, sealhulgas kooliõpilasi, ja need inimesed tähistavad võidupüha vabatahtlikult. Keegi neid sinna kaikaga ei aja, ei maksa neile selle eest Kremli verist raha ega hüpnotiseeri neid televisioonis. Paljud neist inimestest tunnevad 1930. ja 1940. aastate ajalugu vägagi hästi. Neil oli võimalus selle kohta õppida eri vaatenurkadest lähtuvalt – tänu Nõukogude ja Eesti ja Venemaa ja igasugusele muule propagandale.

Ei ole tõsi, et kõigil, kes käivad mälestussamba juures, seostub võidupüha „Nõukogude impeeriumi”, „suure Stalini” ja kõigi nende trafarettidega, millest armastavad kirjutada inimesed, kes vaatavad maailma läbi mustvalgete prillide. Võidupüha võib tähistada väga erinevaid asju. Kellelegi on see nende lähedaste mälestuspäev, kes sõdisid ja hukkusid võitlusväljal. Kellelegi natsismi üle võidu saavutamise püha, mis on tähistamist väärt. Kellelegi osa venelase või eestivenelase identiteedist, mis on niisama oluline kui Eesti pühad eestlase identiteedi jaoks.

Üleüldse, kuuldused kohalike venelaste karjamentaliteedist on tugevasti liialdatud, nagu ütleks Mark Twain.

Ma ei soovitaks Eesti lugejal uskuda kolumniste, kes kirjutavad kogu aja venelastest, kes kummardavad Stalinit ja Putinit. See narratiiv, vabandage väga, on tohutu rumalus.

Opositsionäär Navalnõi võib olla seisukohal, et Venemaa võimud tähistavad võidupüha kuidagi valesti, ent selle päeva enese tähtsust ei sea ta kunagi kahtluse alla.

Mulle näib, et Eestis kõik seda ei mõista. Võidupüha on see, mis tõepoolest ühendab Venemaal ja selle piiride taga kõige erinevamaid inimesi, isegi nii erinevaid nagu Putin ja Navalnõi. Seda põhjusel, et 75 aasta eest saavutatud võit on ülem nii Navalnõist, Putinist kui ka Stalinist, ülem poliitikast üldse. Ja see on adekvaatne hinnang: natsism oli erakordne kurjus, võit selle üle on erakordne võit.

Seepärast pole ka tõsi, nagu huvi võidupäeva vastu väheneks.

Kahjurõõmutsejatele lisan ekstra: ei tasu loota. Kujutlege parem patriootlikku eestlast, kes oleks seisukohal, et huvi Eesti vabariigi aastapäeva vastu hääbub. Imelik oleks millestki sellisest mõeldagi, kas pole tõsi? See on oluline püha, mis on inimestele erineva tähendusega, ja seda tähistatakse samuti erinevalt.

Nii on ka võidupühaga. Minule ja paljudele teistele pole 9. mai põrmugi vähem oluline tähtpäev. Tänavu tuleb pronkssõduri juurde palju vähem rahvast, kuid seda üksnes epideemia tõttu. Koroonaviirus mõjutas mitte üksnes seda päeva, vaid ka palju muud, ja kahjurõõmutseda selle üle ei tasu. Võidupüha ei kadunud ega kao kuhugi, kuni on neid, kellele ajalugu tähendab rohkemat kui sõnakõlks. Muidugi on see lõiv igaühe isiklikule ajalootajule. Kuid ajalootaju on alati isiklik.

Peale sundida ei tasu seda kindlasti. See on isegi kummaline: pidasid ju terved põlvkonnad eestlasi Nõukogude Liidus kõigest hoolimata meeles oma pühi ja säilitasid oma ajalootaju. Ent isegi niisugune kogemus ei näita mõnele patrioodile, et igasugused katsed teha ümber teiste ajalootaju ja tahta kõiki ühe mütsi alla saada on määratud läbikukkumisele.

Ent kui mõned ei mõista, miks me viime pronkssõdurile lilli, siis pole midagi teha. Ma ütleksin, et niisuguses olukorras on kõige olulisem säilitada austus üksteise pühaduste vastu. Riik on meil väike, ent meid on siin omajagu ja me oleme kõik erinevad. Vastastikune austus kergendab niisugustes tingimustes elu üsnagi.

FacebookTwitterGoogle+LinkedInVKJaga

Tagasiside

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga