Milleks on Eesti ellujäämise nimel valmis?

Eurostati andmetel moodustas tööpuudus Eestis möödunud aasta novembris 4,2 protsenti. Pole just kõige parem tulemus Euroopa Liidus, kuid kätt südamele pannes võib öelda, et kaugeltki ka mitte kõige halvem. Kümnes koht 28-st. End õnnitleda on siiski veel vara, kirjutab ajalehes Kesknädal Europarlamendi liige Yana Toom.

 Esiteks on meil väga palju üle 65-aastaseid inimesi – 30 inimest saja töövõimelise elaniku kohta. Selle näitaja poolest oleme EL-is 11. kohal, kuid seda tagantpoolt. See tähendab, et osa Eesti töötuid jääbki töötuks, nad lihtsalt jäävad pensionile.

Teiseks ei tammu tehniline progress paigal. Üldine robotiseerimine toob kaasa töö iseloomu revolutsioonilise muutumise ning ähvardab maailma veelgi suurema tööpuudusega. Ekspertide hinnangud on erinevad, kuid selle suhtes, et lähitulevikus paljud kutsealad lihtsalt kaovad, aga paljud neist esitavad töötajatele hoopis muid nõudmisi, on teadlased ühel meelel.

 Kolmandaks ei saa me unustada ka globaalset kliimasoojenemist. Mida president Trump ka ei arvaks, on kliimamuutused teaduslik fakt ning konsensus seisneb selles, et nende põhjus on kasvuhoonegaasid. Euroopa Liit kavatseb vähendada CO2 heitmeid juba 2030. aastaks ja saavutada kliimaneutraalsuse 2050. aastaks. See aga kätkeb omakorda muutusi, mida on juba tunda saanud Ida-Virumaa elanikud.

Pehme maandumine

On arusaadav, et Eesti (ja mis tahes muu riigi) võimud peavad rakendama kõiki jõupingutusi, et maandumine neile uutele tingimustele oleks võimalikult pehme. Mõnedes maades kujuneb see maandumine karmimaks kui teistes. Näiteks Eestis on tööviljakuse näitaja üks Euroopa Liidu kõige madalamaid. Me teenime märksa vähem kui Austria või Norra ning „turvapadi“ suurte muutuste puhuks on meil oluliselt väiksem.

Ma aga kardan, et asi ei ole ainult selles. Eeskätt ei ole uute tingimustega kohanenud kapitalism ise, nagu me seda tunneme. Kapitalismi üks põhijooni on see, et õigus kasumile on firmaomanikul. Kui tehnoloogia võimaldab tal kasumit kasvatada inimesi vallandades, siis ta seda ka teeb. Vallandatute ümberõpe jääb riigi kanda, aga riik saab omanikult üksnes makse. Meie maksusüsteem on suurettevõtluse suhtes enam kui liberaalne. Kuivõrd adekvaatne on see ülesannete suhtes, mille seab meie ette tehnoloogiarevolutsioon, on juba omaette suur küsimus.

Samal ajal kujuneb see kõik adekvaatse maksusüsteemita rikkuse kontsentreerumiseks nende kätte, kelle valduses on suurettevõtlus. Muidugi ei puuduta see probleem ainult Eestit. Selle pärast on mures Maailmapank. Oma ettekandes soovitab pank võtta linnades efektiivsemalt omandimaksu, samuti kaudseid makse, kehtestada aktsiisid suhkrule ja tubakale ning maksustada rahvusvahelisi korporatsioone, mis tihtipeale neist hoiduvad. Euroopa Liidus toimub see meie silme all: Prantsusmaa juba läks maksusõjaga USA tehnoloogiagigantide vastu, mis kutsus esile Trumpi tormilise reageeringu.

Maailmapanga ekspertide arvates on aga peamine uus ühiskondlik kokkulepe, milles asetatakse rõhk suurematele investeeringutele inimkapitali ning pidevalt laienevale universaalsele sotsiaalkaitsesüsteemile. Olgu märgitud, et uus ühiskondlik kokkulepe on vajalik ka kliimamuutusprobleemi lahendamiseks. Häda on selles, et niisugune kokkulepe ei saa olla kohalik. Luua mingit oaasi ühes eraldi riigis on võimatu. Oleme jõudnud piirini, kus meil on vaja globaalset plaanimajandust. Tulevikku on tarvis planeerida üheskoos. Ideaalis planeedi, praktikas kas või ühe riikidegrupi ulatuses, nagu seda on Euroopa Liit. Euroopa mõistab seda ja tegutseb. Kliima suhtes kiiremini, ühtse sotsiaalpoliitika suhtes aeglasemalt, kuid ka siin on edasiminekut.

On juba selgeks saanud, et tehnoloogiarevolutsiooni tagajärgedega ei ole võimalik toime tulla lihtsate lahendustega. Muuhulgas näitas seda tingimusteta baastulu (kodanikupalga) eksperiment Soomes aastail 2017-2018, kui pikaajalised töötud said ligi 600 eurot kuus „lihtsalt niisama“. Raha osutus mitte just väga heaks motivatsiooniks: tingimusteta baastulu ei tõuka kedagi tööturule. Professor Heikki Hiilamo kirjutas tulemuste analüüsis: „Kaua tööta olnud noorte jaoks ei ole tähtsamad rahalised stiimulid, vaid muud barjäärid, sellised nagu vananenud oskused ja probleemid tervisega.“

See tähendab, et isegi jõukas Soomes ei saaks probleemi lahendada, andes inimestele lihtsalt raha. Inimesi on vaja ümber õpetada, inimesi on vaja ravida. Me oleme Eestis aga põrganud kokku sellega, et energeetikuid ja kaevureid kellekski teiseks ümber õpetada on veel võimatu. Isegi Eestis tähendaks põlevkivielektrijaamade sulgemine katastroofi, mis kätkeb endas sotsiaalset plahvatust, rääkimata Poolast, kus 60 protsenti elektrienergiast toodetakse kivisöest. Ja mida edasi, seda suuremaks muutub pinge, seda sagedamini puhkeb konflikte, mida maailmas on juba niigi küllaga.

Globaalne reageering

Tammis olevaid auke sõrmega kinni toppida on kasutu ja isegi kahjulik ettevõtmine. Kellelgi võib tekkida illusioon, et teisiti pole kuidagi võimalik. Globaalsed muutused maailmamajanduses koos kõigi selle vastastikuste suhete kompleksiga nõuavad ka samavõrd globaalset reageeringut. Meid ootab vältimatult tulevik, kus omaette riikidel tuleb üha rohkem orienteeruda suurtele kokkulepetele – kliima-, maksu- ja sotsiaalvaldkonnas. Lihtsalt ellujäämise nimel.

Eesti võiks sagedamini esitada sellekohaseid algatusi rahvusvahelisel areenil. Kasvõi seepärast, et ilma niisuguste kokkulepeteta, kui tamm peaks järele andma, annab tulevik meile endile karmima hoobi kui meie Euroopa naabrite pihta.

FacebookTwitterGoogle+LinkedInVKJaga

Tagasiside

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga