„Ma pole see, kellele võib öelda: paneme su sinna diivani peale istuma ja seal sina siis vaikselt istud“

Paljud mäletavad seda naist ajast, mil ta raudse käega juhtis Tallinna Linnakohtu, hiljem Harju Maakohtu tööd. Täna on ta hoopis teistes tuultes.

Kuidas seal läheb – sellest ja ka paljust muust räägime endise kohtunikuga ja Keskerakonna värske liikmega Helve Särgavaga.

Miks lahkusite kontuniku ja kohtu esimehe ametist? Väsimus tuli peale?    

See polnud väsimus, väsitab ju iga töö. Eriti kui sa oled nii pikka aega erinevate kohtute esimees. Sul on 66 kohtunikku, 66 väga tugevat isiksust. Et kõik hästi toimiks – see ülesanne pole kõige lihtsamate killast.

Leidsin enda jaoks ka, et meediaga tuleb suhelda. Just sellepärast, et inimesteni informatsioon jõuaks. Tavainimene ei mõista, miks Jüri sai seitse aastat, miks Mari sai ainult tingimisi. Kui saad selle ära seletada, inimene mõistab, et otsus oli õiglane ja õige.

Olen, jah, kohtuniku ametit 40 aastat pidanud, nii palju, et – Eesti riigile ülim kummardus – saan ju selle pika töötamise eest tänapäeval ka väga korraliku pensioni. Ja ma mõtlesin, et kui ma veel midagi siin elus teha tahan, siis on see viimane hetk, kuna  ikka oskan vaadata oma passi ka. Ja siis oligi ülim hetk selleks, et midagi muud ka teha.

Eelmise aasta suvel astusite Sotsiaaldemokraatlikust erakonnast välja ja nüüd siis astusite Keskerakonda. Miks võtsite just sellised otsused vastu? Teid ei häiri see, et ülejooksikuid üldiselt ei soosita

Minu sügav sisemine veendumus on selles, et inimene peab tegema samme eelkõige enda jaoks. Võib-olla keegi teeb neid selleks, et paista kenana ja kaunina, mina pole see tüüp.

Kui lahkusin kohtuniku ja kohtu esimehe ametist, jäin pensionile, siis võtsid minuga kontakti inimesed erinevatest erakondadest, kuigi kui kohtuniku töö lõpetasin, ei olnud ma küll mõelnud, et poliitikasse lähen.

Esimese ringiga ütlesin kõigile „ei“. Aga vat siis hakkasin mõtlema: aga miks mitte? Vaatasin, võrdlesin. Ja Rainer Vakra oli äärmiselt järjekindel, tema kohta võib kõige paremas mõttes öelda, et saadad uksest välja, juba ta vahib aknast sisse. Nii et teise ringiga otsustasin, et sotsiaaldemokraatlik olekski minu jaoks päris õige erakond. Arvestades sellega, millisest ametist ma tulin, minu saadud häälte arv esimestel kohalikel valimistel oli üle ootuste suur. Olen varemalt öelnud, kinnitan ka täna – suured tänud neile pealinna inimestele, kes mind toetasid.

Aga ma pole see, kellele võib öelda: paneme su sinna diivani peale istuma ja seal sina siis vaikselt istud. Mina ei istu vaikselt. Ja samas ei tee ühtegi emotsionaalset sammu. Neli-viis kuud enne erakonnast väljaastumist jõudsin arusaamani, et see pole minu oma. Aga kohe otsustasin – mina olen äramineja ja minul ei ole õigust teha etteheiteid neile, kelle ridadest ma ära lähen. Kui sulle ei sobi, lähed ära, aga ei vala kellegile peale mingisuguseid solgiämbreid.

Sotsiaaldemokraadid soovisid, et võiksin olla nende fraktsioonis Tallinna Linnavolikogus edasi. Minu jaoks oli see aus ka minu valijate suhtes. Tõepoolest olin üks, kes hääletas aasta lõpus vastu võetud eelarve poolt. Ja tegelikult selles fraktsioonis, kui seda juhatas Rainer Vakra, oli ka enne juhtumeid, kus mina ja nii mõnigi erakonnakaaslane hääletasime teistmoodi. Ja see oli normaalne. Aga seekord läks teisiti. Olin Berliinis ja sain ajakirjanikelt teada, et mind arvati fraktsioonist välja usaldamatuse tõttu. Kuigi Tallinna piirkonna esimees oli mõni minut varem teatanud, et minuga lõpetatakse koostöö. Ilmselt nad ei tea, mida tähendab sõna usaldamatus. Arvan, et Rainer Vakraga oleks see lõpp olnud soliidsem. Olgu see nii, mina usaldan neid, elu läheb edasi. Tolleks hetkeks olin otsustanud, et ühinen Keskerakonnaga.

Kas selle ettepanek oli kõige magusam?

Nagu ma juba ütlesin, mul on jumala korralik pension. Ja algusest peale ma ei seadnud poliitilist eesmärki, et materiaalselt suurtele kohtadele saada. Loomulikult ei varjanud ma ka Keskerakonna eest seda, et kui ühinen, siis selle tõttu, et tahan seal ka midagi teha. Iga  inimene saab aru, et kui tahad midagi rohkemat teha, siis sul peab olema mingi positsioon.

Kas lubati siis volikogu aseesimehe kohta?

(Naerab.) No ootame ikka selle volikogu otsuse ära. Sest muidu on tõesti nii, et olengi mingisugune kana, kes kaagutab lauda ukse taga, ja tegelikult pärast ei lastagi lauta sisse.

Nimetasite kolm valdkonda, millele Tallinna Linnavolikogus olles pöörate erilist tähelepanu: võitlus korruptsiooni ja perevägivalla vastu ning korteriühistute probleemid. Novembris 2017 ütlesite, et võtate käsile korruptsiooni väljajuurimise Tallinnas. Kuivõrd see üldse võimalik on ja mida õnnestus ära teha?

Tegelikult kohtunikuna ja juristina tean, et korruptsioon on kõige kavalam kuritegu. Sellepärast, et kõik osalejad on sellega nii-öelda rahumeelselt seotud. Nende avastajaks saab olla kõrvalseisja. Ja ka temal on küllaltki keeruline avastada. Ma ei ole mingisugune illusionist, et väita – homsest või ülehomsest on korruptsioon lõppenud. Tal on niisugused juured, et isegi kui lõikad ära, tekivad uued, just nende uute väljajuurimine ongi kõige keerulisem, kuid mitte võimatu.

Revisjonikomisjonis olles ja revideerimisi läbi viies nägin ühte küsimust, millega ka Keskerakonda sisse elades tahaksin tegeleda. Nimelt me teame ju, et kõikides asutustes on sisekontrollid. Just nemad peavad jälgima, et kogu asjaajamine oleks korrektne ning vastaks seadusele ja normidele. Mitte midagi rohkem tegelikult ei ole ju vajagi. Aga ma näen siin ühte omapärast kahvlit. Asutusel on juht, on nõukogu (sellega on mul ka alati olnud üks suur küsimärk).

…ja viimane on koht, kus võib “koguda” korruptsioon?

Absoluutselt! Aga lähme edasi. Sisekontroll on üks osakondadest, mis allub juhtidele. Ometi peab ta jälgima just nende tegevust. Kõige halvem lugu on siis, kui sisekontrolli on saadud kas ebapädevad inimesed või argpüksid. Aga „tugevpüks“ on seal võrdlemisi raske olla, temaga võib juhtuda see, et homme tal ei ole töökohta. Kuid olen veendunud, et meil leidub ka „tugevpükse“ piisavalt.

Me võime teha korruptsiooni strateegiaid, kirjutada veel 500 lehekülge, aga aitab ainult reaalne tegevus, sirgjooneline sisekontroll, asjatundlik nõukogu ja loomulikult juhatus. Ehk tuleks ka seadust kohendada.

Kas Eesti vajab perevägivalla seadust, Tallinn – perevägivalla keskust (Iris Pettai idee)?

Noh, küsimus on selles, et seadusi me oleme juba niivõrd palju teinud, muudkui iga päev istume laudade taga ja kirjutame.  Aga seadus ilma reaalse toeta, kateta on  butafooria.

Fakt on see, et perevägivald on ülimalt tõsine, kuna see on ju inimeste vahel, kes on üksteist pidanud kõige kallimaks. Isiklikult olen kindel, et tänapäeval pole olnud selle tormilist kasvu, vaid need juhtumid on õnneks tulnud välja.

Ükski paber ja ükski keskus ei tee asja olematuks, kui reaalset tegevust ei ole. Kõik need menetlused võtavad tohutult palju aega. Sel ajal naisel ja veel koos lastega pole kuskile minna. Eriti siis, kui korter on ka vägivallatsejast mehe omand. Mida teha? Minu arvates võiks Tallinna linn eraldada just nimelt perevägivalla ohvritele teatud hulk tube, kus inimesed saavad elada, kuni nende juhtumitele pole lahendust leitud. Loomulikult tahaks ma öelda, et paneme selle vägivallatseja teise korterisse, kuid juhul kui ta ise ei lähe, siis juriidilisest küljest lähtudes võtab see palju aega. Eesmärk peaks olema, et just ohver kiiresti sellest olukorrast vabastada. Ohvril on tarvis katust! Ning juba selle katuse all saaks ta komplekset juriidilist, psühholoogilist jms abi.       

Korteriühistute teema on teie jaoks ka väga tähtis olnud. Mis sai enam kui aastatagusest plaanist luua kohtuväline KÜde vaidluskomisjon?

Esialgu jäi plaaniks, kuid tahan seda elustada. Seda enam et nüüd olen  erakonnas, mis on valitsuses.

Veel olen mõelnud sellele, kuidas saaks aidata vanemaid ühistuid rõdude remondiga. Linn võiks kuulutada hange, et teha rõdude audit. Ega inimestel, kes sellistes majades tavaliselt elavad, raha selleks pole.

Ja muidugi kohe väga tahaks likvideerida vaieldavad ja tõlgendatavad kohad korteriomandi- ja korteriühistuseaduses. Kui seadus tehakse tavainimeste jaoks, peab see olema üheselt mõistetav. Tuleb teha rida ettepanekuid ja võtta vastu need, mis on reaalselt võimalikud, sest linnade materiaalsed vahendid on ju piiratud.       

Olete Aasta ema 2014. Sellele aunimetusele mõeldes näen abikaasa ja laste poolt armastatud rõõmsameelset naist, kel elu ilus ja muretu. Ometi on teie peres suur mure: poeg – vandeadvokaat Viktor Särgava – on kohtu all muuseas sellise raske süüdistuga nagu seda on kuritegelikku ühendusse kuulumine (süüdistus, millega teie oma kohtuniku karjääris olete korduvalt kokku puutunud). Ta avaldas pressis, et selle kriminaalasja raames teostati ilma määruseta ebaseadusliku läbiotsimise, Riigiprokuratuuris on ebaseaduslikult toimikust salaja kõrvaldatud 690 lehekülge tõendeid. Riigiprokuratuuri sõnul aga midagi ebaseaduslikku ei tuvastatud ning meedias esitatud väited ei vasta tõele. Mida teie sellest kõigest arvate?

On üks selline põhimõte, mida peab järgima: kliendid tulevad ja kliendid lähevad, aga sa ei tohiks kunagi oma kliendi muredesse ja probleemidesse väga lõpuni süveneda. Klientide muresid ja probleeme peab advokaat võtma tunduvalt külmemalt, kui võtab mu poeg. Ja ka minu mees, kelle jaoks on iga töötaja probleemid suuremad, kui tema enda omad. Ja kui sa neisse niimoodi süvened,  siis tõepoolest alati on ääretult suur oht, et kui sa pole ka miskit teinud, võid sattuda näiteks kriminaalasja. Kuid ootaks selle asja lõpu ikka ära.      

Kes on teie poja advokaat?

Ta loobus advokaadist, aga siis kohus määras, sest kriminaalasjas peab advokaat olema. See on keegi täiesti uus, ma ei tea.

Palju aastaid kohtus ajakirjanikuna käies märkasin raudset reeglit: advokaatide argumendid kajastuvad Eesti kohtute otsustes märksa harvemini kui prokuröride omad. Mida kostate?

Jah, selles osas ma nõustun teie väitega, kuid olles praegu kõrvalseisja tunnetan, et viimasel ajal see tendents on muutumas. Aga mis on mind ka kohtunikuna mõnelgi korral häirinud, on see, et kõigepealt esitletakse meil kõiki juba kui vanu kurjategijaid. Süütuse presumptsiooni ei tunta. Nagu hiljutine endise Tartu abilinnapea Suvorovi juhtumgi. Ta jäi kohtus õigeks, aga mitu aastat teda serveeriti kui kindlat kurjategijat.

Ja veel üks asi, kus mul on oma kindel arvamus. Töötades kohtunikuna sain ma  aru niimoodi, et jälitustoiminguid tehakse ikka ainult siis, kui mitte kuidagimoodi ei ole võimalik mingitki tõendit saada. Aga kui ma vaatan neid arvusid, siis need räägivad enda eest. Olen mõnes seltskonnas, kus räägitakse  tavalist lobajuttu, kuulnud, kui keegi küsib oma lauanaabrilt: kas sa jätsid oma telefoni autosse?  Kas me tõesti oleme saavutanud sellise hetke, et inimesed on hirmul? See on väga ehmatav. Loodan, et see nii ei ole. Juristina tahaksin olla kindel, et kõik  jälitustoimingud on seaduslikud.          

Kohus pole Issanda kantselei. Patune teine ka. Mida murettekitavat näete seal veel?   

Eks ikka need menetlused on liiga pikad. Loomulikult menetlused ei ole puuhalgude ritta ladumine (ka seda tuleb teha korralikult), iga asi on inimsaatus. Kohtuasju on väga palju, aga kohtusse pöörduja jaoks ei saa see olla vabanduseks.

Alati huvitas mind küsimus, kuidas kohtu esimees asju kohtunike vahel jagab, millega arvestab?    

Kohtu esimees ei jaga kohtuasju enam väga palju aastaid. Jagab arvuti. See on ideaalne viis asju jagada.

Siiski tundub näiteks, et Violetta Kõvask oli määratud Pronksiöö protsessi kohtunikuks mitte juhuslikult. Sellel inimesel oli julgust teha seal õigeksmõistev otsus…

Jah, mäletan seda asja, tean ka seda vaimset survestust. Vaatamata sellele jäi Violetta Kõvask kohtunikuks. Ka see asi oli jagatud juhuslikult.     

Kohtunikul ja kohtunikul on paratamatult vahe. Kuid võin küll kinnitada, et Tallinnas töötasid kohtunikud, kes julgesid teha ka õigeksmõistvaid otsuseid, töötasid kohtunikena suured isiksused.

Missuguse kohtuprotsessi ja miks tituleeriksite oma kohtuniku praktikas kõige meeldejäävamaks?

Arutasin Desintegraatori asjast väga suurt osa. Pole kunagi kartnud teha õigeksmõistvat otsust. Tegin seda ka seal. Pärast otsuse avaldamist avanes mu kabineti uks, astus sisse prokurör ja ütles – seda ta võib kinnitada, et kuigi kaua ma selles kabinetis ei istu. Saatus läks teisiti ja istusin kabinetis nii kaua, kui ise tahtsin ja tulin sealt ise ära. Kui siis oleksin ehmatanud, siis oleks muidugi tulnud töölt ära minna.

Jäi meelde ka protsess, kus moslemi noormehed, kes olid ISISega seotud, sai süüdi mõistetud. See oli sisemiselt küllaltki rõhuv. Fanatism on jube asi. Olen arutanud ääretult õudsaid tapmisi, aga isegi need jäid vähem meelde.

Muidugi jäi meelde protsess, kus kohtu all oli hästi suur grupp vange, nende seas ka neli eluaegset. Kohtualused sooritasid julmi kuritegusid ka vanglas. See menetlus, korrahoidmine saalis oli ikka väga närvesööv.

Ja üks tapmisasi, kus mees tappis naise, jäi meelde sellepärast, et iga kohtupäev algas trikitamisest – küll nõudis see eestlasest kohtualune  tõlki,sest hakkas rääkima vene keeles lootuses, et tõlki ei leia ja istung lükatakse edasi, küll jäi otse saalis haigeks ja tuli kutsuda kiirabi.

Kas te siiski ei kahetse, et vahetasite kohtunikutalaari poliitiku okkalise tee vastu? 

Ei, ma ei kahetse oma elus midagi, sest elu ei saa muuta. Ja kuidas ma siis kahetsen oma elu?  See on minu elu ja saatus, oma rõõmude ja muredega.

Intervjueeris Margarita Kornõševa, Euroopa Parlamendi liikme Yana Toomi Eesti büroo nõunik

 

 

FacebookTwitterGoogle+LinkedInVKJaga

Tagasiside

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga