Yana Toom: inimesed ootavad Narvas võimuvahetust

04/09/2020

Euroopa Parlamendi liige Yana Toom, kes juhib ametlikult ka piirilinna keskerakondlasi, jõuab ka Brüsseli-Tallinna-Narva vahel lennata ning andis Postimehele asjakohase intervjuu.

Teet Korsten, ajakirjanik

Olete Keskerakonna Narva piirkonna juht 2016. aasta algusest. Ainuüksi selle tõttu peaks teilt küsima kommentaari Narvas volikogus toimuva kohta, kus juba juulis ja siis augusti lõpus plaaniti avaldada umbusaldust linnavolikogu esimehele Irina Janovitšile ja linnapea Aleksei Jevgrafovile. Mis vaade teil sealsele olukorrale on?

Ma pole seda meelt, et kogu seltskonda, kes sammus uhkelt erakonnast välja, erakonda tagasi võtta. Arvan, et mis tehtud, see tehtud. Omletist enam mune ei saa. Aga umbusaldamise taga ma pole mingilgi moel.

Kui omletist pole enam võimalik mune tagasi võtta, mida siis Keskerakond Narvas ja Narvaga teie meelest tegema peaks?

Praegu on kolm varianti. Üks on see, mille taga on endised keskerakondlastest volikoguliikmed, kes levitavad linnas kuulujutte, et erakond ootab neid tagasi. Mõni võibolla ootab, aga vastavat seisukohta juhatuses, et homme võtame tagasi, pole. See on üks võimalus, et nad tulevad erakonda tagasi ja kõik jätkub vanaviisi. Et nad lähevad Keskerakonna logo all valimistele ning istuvad võimul edasi.

Kui see oleks ainult minu otsustada, ma välistaksin selle võimaluse kohe. Aga see pole ainult minu otsustada. Selge, et tulevad vastavad arutelud, aga ma ei näe sellele mõttele ka erakonna sees toetust. Teine variant on, et Keskerakond teeb oma nimekirja ja läheb nõnda valimistele. Aga ega me siis vist neid valimisi ei võidaks, nagu meil Narva linnas seni kombeks on olnud. Kolmas variant, mis tundub mulle praegu kõige loogilisem, on, et paneme opositsiooniga seljad kokku, teeme valimisliidu ning alustame puhtalt lehelt.

Narva on seega järgmistel kohalike omavalitsuste valimistel koht, kus erakonnanimekirjasid pole? Muidu on üle väiksemates maakohtades sellised nimekirjad nagu Kodumuru ja Kindel Kodu.

Ma ei ütleks, et Yana Toom ja Katri Raik päris Kodumuru on. Tean, et selle nimekirjaga ühineksid aktiivsed Narva inimesed, kes väldivad erakondi, aga kes lööksid hea meelega kaasa kohaliku elu kujundamisel.

Millise hinnangu annate praegusele Narva linnavõimule ja -volikogule?

Raske on anda hinnangut, sest see seltskond pole üldse läbipaistev. Mitte ainult mina pole see, kes ei saa ajalehti lugedes aru, vaid ka opositsiooni liikmed ei saa aru, kuidas otsuseid tehakse ja mis neid otsuseid mõjutab. Ei tahaks mõelda toiduahela terminites, aga muud võimalust just nagu pole. Teame, kuidas näiteks Katri Raigil palutakse välja astuda volikogu komisjoni koosolekult jne. See pole normaalne.

Esiteks pole mingit läbipaistvust ja teiseks samad näod, ainult külgvaade on teine (tegemist on parafraasiga venekeelsest väljendist «Те же яйца, только в профиль» – toim). Mitte et seesama erakond, vaid kogu aeg on võimul ühed ja samad inimesed. Asi stagneerub. Linnapea Aleksei Jevgrafov on uus nägu. Aga väldiks tema kiitmist sel lihtsal põhjusel, et ei taha anda signaali, et Yana Toom pikisilmi ootab Jevgrafovit Keskerakonda. Ei oota, aga tean, et see on jutt, mida ta ise ümber ei lükka.

Püüdes veidi uurida kohaliku volikogu enamuse salapärast elu, tundub, et paljud valitseva fraktsiooni liikmed ise samuti eriti ei tea, mis ja miks Narvas toimub.

On ju avalik saladus, et nende seas on sisemine konflikt, sest volikogu esimees Janovitš hakkas väga jõuliselt reformima haridusvaldkonda ja tegi seda oma inimestega läbi rääkimata. Tegu on bütsantsliku käitumisega – mina olen ülemus, aga sina oled loll! Praegu konikt vaibus, sest miks umbusaldust, mida mainisite, ei tule? Sest inimestega «räägiti läbi». Valitseval seltskonnal on meeletu administratiivne ressurss käes. See, kes sõna ei kuula, riskib sellega, et jääb Narva linnas tööta. Ja seal pole lihtne tööd leida.

Toon lihtsa näite. Seitsmendat aastat korraldab minu büroo juristide tasuta konsultatsioone ja me teeme seda aeg-ajalt ka Narvas. Eranditult kõik kaebused, mis linnakodanikelt laekuvad, on seotud kohaliku linnavõimuga. Tallinnas küsitakse, kuidas abielu lahutada, kuidas vormistada pärandust ja elamisluba – seinast seina küsimused. Aga Narvas – ainult linnavõim! Isegi kui probleeme lahendatakse, lonkab kommunikatsioon ning inimesed ei saa aru, kus algavad nende õigused ja kus lõpeb linnavõimu pädevus.

Valitseval seltskonnal on meeletu administratiivne ressurss käes. See, kes sõna ei kuula, riskib sellega, et jääb Narva linnas tööta. Ja seal pole lihtne tööd leida.

Püüdes teie sõnumit õigesti mõista, küsin üle. Saan aru, et olete valmis käesoleva võimu vastu minema valimisnimekirjaga?

Absoluutselt. Kui me tahame linnas midagi muuta… Võibolla see pole ainus võimalus, aga see on kõige loogilisem võimalus. Samas saan aru, et seda ideed ei saa olema lihtne n-ö maha müüa ei Keskerakonna ega Sotsiaaldemokraatliku erakonna ridades. Erakondadel on teatavasti väga suured egod – igal pool tahetakse näha oma erakonna nimekirja. Aga ma arvan, et eesmärk pühendab abinõu. Antud juhul.

Kui uurisin, miks ikkagi pole veel võimul olijaile umbusaldust avaldatud, toodi muu seas välja, et Mihhail Stalnuhhin, kes on praeguse Narva võimu oponent, on praegu karantiinis, sest tuli äsja Kreetalt ja ei saa umbusaldusel osaleda. Millised on teie ja Stalnuhhini suhted?

Mul ei ole temaga suhteid.

Ma ei pidanudki midagi intiimset silmas.

Pole mingeid suhteid – ta isegi ei tereta mind. Mišal on Narva linnas kaalu ja ta kogub seal kõvasti hääli. Aga temaga pole lihtne asju ajada. Ka erakonna sees.

Võibolla talle ei meeldi, et ta pole enam kohapeal staar, kui teie – n-ö ei tea kust – Ida-Virumaale kandideerima tulite?

Jah, see ei olnud talle rõõmusõnum.

Kui mujalt Eestist Narvat vaadata, ei paista sugugi ilus, et kohaliku volikogu istungid toimuvad vene keeles ja mitmed volikogu liikmed pole võimelised eesti keeles suhtlema.

Ma ei näe probleemi, kuidas nad omavahel räägivad – rääkigu kasvõi hindi keeles. Probleem on mujal. Poliitik ei pea kõike teadma, ta peab teadma, kelle käest küsida. Ja see, kelle käest küsida, peab valdama eesti keelt ja olema võimeline ka Eesti seaduseid lugema. Kas igal Narva volikogu liikmel on selline inimene olemas, selles ma kahtlen sügavalt. Siit tulenebki, et info, mille pealt otsustakse, pärineb veidi kui kõverpeeglist. Ei saada näiteks aru, mis Tallinnas toimub ja kes mida otsustas. Poliitik ei saa tänapäeval pelgalt uudiste pinnalt järeldusi teha. Ühesõnaga, peavad olema inimesed, kes valdavad keelt, aga nad ei pea olema just volikoguliikmed. Peab olema aparaat.

See puudutab ka huvide konflikti, mis tekkis, kui mitmed volikogu liikmed hääletasid sihtasutustele raha eraldamise poolt, millega nad ise on seotud. See tingiski nende lahkumise Keskerakonnast, kui nad olid korruptsioonikahtluse saanud. Näiteks Narva haigla nõukogu liikmed hääletasid volikogu istungil Narva haiglale raha eraldamise poolt. Seda võeti kui korruptsiooni. Minu arvates pole tegu tingimata korruptsiooniga, sest inimesed ei saanud ju raha endale. Aga nad oleks pidanud ennast hääletuse ajaks taandama. Linnavolikogu aparaat polnud piisavalt tugev, et neid sellest teavitada.

Millised on teie hoovad, millega praegu Narva elu mõjutate?

Ma vist ei mõjuta eriti Narva elu. Kuidas ma saan seda teha? Ma räägin läbi erinevate inimestega, mul on palju kohtumisi. Olin äsja kaks nädalat Ida-Virumaal. Kohtusin sealsete ettevõtjate, tööstuspargi esindajate, lihtsalt inimestega. Räägin, nuusutan õhku, vaatan, millised on inimeste ootused. Ja ma tean väga selgelt, et inimesed ootavad Narvas võimuvahetust.

See on veel kord põhjus, miks leian, et esimesena mainitud stsenaarium (erakonnast väljaastunud inimeste Keskerakonda tagasi võtmine – toim) poleks õige. See annaks taas signaali, et Keskerakond ongi soo – et kõik kulgeb ka edaspidi nii, nagu on aastaid olnud. Esiteks poleks see õiglane, teiseks oleks see rumal, kui me tõesti tahame linnas muutusi.

Räägin, nuusutan õhku, vaatan, millised on inimeste ootused. Ja ma tean väga selgelt, et inimesed ootavad Narvas võimuvahetust.

Kuidas iseloomustaksite Keskerakonna seisu Ida-Virumaal laiemalt?

Inimestel on väga suured ootused ja päris suur segadus seoses Ida-Virumaa tööstussektori õiglase üleminekuga Euroopa Liidu roheleppe raames. Kõik on kuulnud, et tuleb mingisugune raha ja seda hakatakse jagama, et õiglane üleminek ikka toimuks. Selgeid signaale, kuidas täpselt seda hakatakse tegema, mille alusel, kellele jne pole veel tulnud. Pole ka ime, sest alles see seadus võeti vastu. Kohalikel on päris huvitavad ideed, kuidas seda raha kulutada. Kohtusin näiteks seltskonnaga, kes tahaks põletada prügi, et teha sellest elektrit. Kusjuures tegu oleks süsinikuvaba tootmisega.

Väljumine põlevkivienergeetikast ei tähenda, et me ei kaevanda enam põlevkivi. See, mille eest maksame ja mida ei tohiks nagu juurde tekitada, on CO2. Kaevandamine iseenesest CO2 ei tekita, me tekitame seda põletades. Sellega, kuidas edasi minna, on seotud suured ootused ja sellest, kuidas oskame uute ideedega kaasa minna ning ootuseid õigustada, sõltub Keskerakonna positsioon piirkonnas.

Kui vaatame reitinguid, siis ühelgi teisel erakonnal pole Ida-Virumaal nii kõrget reitingut, kui on Keskerakonnal. Muidugi on meil probleem, et oleme riiklikult olnud enam kui kümme aastat opositsioonis ja oleme seal olles teatud asju tähtsustanud. Nagu n-ö hallid passid ja kodakondsus kõigile. Nüüd tulime võimule ja ei andnudki kõigile kodakondsust. See pole lihtsalt teostatav, kui sul pole vastavat koalitsioonipartnerit. Teatud inimesed on selle tõttu pettunud. Eriti inimesed, kes mõtlevad poliitikas Venemaa paradigmas, kus on üks juhtiv erakond, kes teeb asju nii, nagu ta õigeks peab. Eestis ei tule kunagi olukorda, kus võimul on üks erakond – meil on alati koalitsioon. Tuleb vaadata, millises koalitsioonis saaks seda teostada.

Räägite hallide passide kaotamisest ja ütlete, et asi on pelgalt koalitsioonipartnerites. Kas tõesti siis erakonnas endas on ses küsimuses üksmeel?

Esiteks on peaministri selge arusaam, et see asi tuleb ära teha, ja teiseks – isegi olulisem kui peaministri arusaam – on vastav Keskerakonna volikogu avaldus. Et halli passi omanikele tulebki anda kodakondsus ilma eksamiteta, kui nad kinnitavad, et tahavad olla Eesti kodanikud ja on Eesti riigile lojaalsed.

Kui räägime koalitsioonist, siis näiteks sotside seas võiks see mõte toetust leida. Seal pole ses küsimuses üksmeelt, aga olid päris kaalukad poliitikud, kes olid seda meelt. Ka Eesti 200 alustas sellega, et üritas olla venelastele meelt mööda. Esialgses faasis oleks see idee ilmselt ka nende seas poolehoidu leidnud. Seega tegelikult pole seda ideed võimatu teostada, aga käesolevas koalitsioonis see pole võimalik.

Kuidas te sattusite viis aastat tagasi Ida-Virumaale kandideerima? Kas teid saadeti või te ise valisite selle ringkonna?

Edgariga (tollane Keskerakonna juht Edgar Savisaar – toim) oli jutuajamine, et võiksin minna ja proovida. Endalgi oli huvitav, sest ausalt öeldes oli Tallinnas niivõrd kitsas. Mitte et ma ei lööks läbi, aga pole mõtet hakata omadega konkureerima. Ida-Virumaa on põnev, tugeva identiteediga koht, kus tänu muudele faktoritele ei suudeta ära kasutada eeldusi, mida annaksid normaalsed suhted Venemaaga.

Nüüd tulime võimule ja ei andnudki kõigile kodakondsust. Teatud inimesed on selle tõttu pettunud.

Rahvusküsimuse kaart Narva kontekstis pole teema, aga minu meelest pole üle-eestiliselt ka ühedki kohalikud valimised möödunud selleta, et keegi kasutab ära rahvusteemat.

Eelmisel korral tegi Reformierakond kohalike omavalituste valimistel kampaaniat – kui te meid ei vali, saate vene linna. Kes läheks Narvas sellise loosungiga valimistele? Aga loomulikult kerkib rahvusteema ka järgmistel kohalike omavalitsuste valimistel üles. Miks oli Mart Helmel vaja öelda, et ta hea meelega lammutaks Maarjamäe memoriaali? Lihtsalt niisama. See on n-ö väike Pronkssõdur. Mõte on rumal ka selle tõttu, et tegu on kuradi ilusa kompleksiga. Provotseerid intriigi ja ongi esimesed märgid, et nii lähebki. Ja sellest on väga kahju.

On analüütikuid, kes märgivad, et Keskerakond kaotab toetust, sest venekeelsed, kellele meeldivad löövad loosungid ja kellele on olulised n-ö konservatiivsed väärtused, kalduvad aina enam EKREt toetama.

Kui me arvame, et venelastel ongi haugi mälu, siis võib nii mõelda. Muidugi võib imponeerida konservatiivne joon, aga samal ajal tasub meeles pidada, et oleme Kremli-meelsed prussakad ja vähkkasvaja. On ikka asju, mida ei tohiks unustada.

Samas me teame, et EKRE juhid pilluvad niivõrd palju mahlakaid loosungeid, et raske on nende üle arvet pidada.

On veel probleem, mis pole Keskerakonna oma, vaid ühiskonnas laiemalt aktuaalne. Iga kord, kui mulle öeldakse, et venelastele tuleb öelda seda ja toda, ma küsin, kus ma seda peaksin ütlema. Mis on need meediakanalid, mille kaudu Eesti poliitikud peaksid vene valijatega suhtlema. Ka see on ETV+ või Del? Lubage naerda.

Äkki meil oleks juba aeg loobuda valijate rahvusgruppideks jagamisest?

Valijad räägivad eri keeli. Kus on see koht, kus Eesti poliitik peaks suhtlema venekeelse valijaga tema emakeeles? Neid kanaleid pole olemas.

Miks peaks Eestis 30 aastat pärast iseseisvuse taastamist suhtlema mitteriigikeeles?

(Ohkab.) Sest oleks mõistlik, et inimesed on ühiskonnaellu kaasatud. Kui me ei suhtle, soodustame getostumist, tõukame inimesed inforuumi, kus on parem ja mugavam olla, sest see ruum toimetab nende emakeeles.

Teie olite üks väheseid Keskerakonna tippliikmeid, kes oli käesoleva koalitsiooni loomisel selgehäälselt selle vastu. Kas olete vahepealse aja jooksul oma seisukohta muutnud?

Olin alguses Reformierakonnaga koalitsiooni mineku poolt. Ja olin seda väga pikalt. Aga siis põletas Reformierakond ise sillad ära. Kui nad hakkasid tegema avaldusi, et paneme vene koolid kinni, avaldasid umbusaldust Jüri Ratasele – pärast seda pole Keskerakonnas mõttele teha Reformierakonnaga koalitsioon enam pooldajaid. Miks nad seda tegid, ma ei tea, aga nii läks. Kas tegu oli rumaluse või mingi kalkulatsiooniga, ma ei tea. Nüüd ma ei näe mingit võimalust, et see koalitsioon võiks homme sündida.