Minust sai taas kord Propastopi kangelane 12. juunil, kui veebilehele ilmus tekst „Kes on mõjukad tegelased Eesti venekeelses YouTube´is?“ (1. osa). Seal tegeletakse põhjendamata sildistamisega, kirjutab Euroopa Parlamendi saadik Jana Toom Delfi rubriigis "Poliitkolumnist".
Postituses lubatakse, et „vaatleme venekeelseid YouTube’i kanaleid, mis paistavad silma Kremli narratiivide levitamise ja/või Eesti infohügieeni mõjutamisega“. Tegelikult algab see just Jana Toomiga.
Hakkasin uudishimust uurima, kuidas ma siis nende arvates eksin „infohügieeni“ vastu ja mida see sama hügieen postituse autori arvates laiemalt tähendab. Kuid leidsin vaid väiteid nagu „osaliselt levitab Kremli narratiive“ (mis osas?) ja „ametlik hääl vastasseisu varjundiga“ (mis varjundiga?). Ning edasi: „Toomi retoorika, kuigi ei sisalda otsest valeinfot, kattub sageli Vene riigimeedia narratiividega. Eriti ilmneb see suhtumises lääne sanktsioonidesse, julgeolekuteemadesse ja integratsiooni.“
Kui võrrelda Kremli praegust narratiivi näiteks minu „Brüsseli päevikutega“ (need ongi mu YouTube’i kanali valdav sisu), ei leia terve mõistuse juures inimene seal mingit Kremliga kattuvust suhtumises sanktsioonidesse ja julgeolekuküsimustesse. Rääkimata agressioonist Ukraina vastu — teatavasti just selle õigustamine on Kremli peamine narratiiv.
Mis puutub integratsiooni, või õigemini seda, kuidas Eesti ametivõimud lõimumist rakendavad, oleks ikka eriskummaline, kui seda kriitikat ei oleks - viimase, 2023. a. lõimumismonitooringu kohaselt arvas vaid 26% vastanutest, et lõimumine läheb hästi. Kas ka ülejäänud 74% levitavad „Kremli narratiivi“?
Märkimisväärne on ka see, et Propastop ei leidnud minu postitustest ühtegi valet, kuigi neid otsiti, usun, hoolikalt. Nii et Jana Toom ei valeta. Milles siis süüdistus seisneb? Aga selles, et ma „sageli edendan ainult Keskerakonna seisukohti“. Milliseid seisukohti ma siis peaksin edendama, Isamaa ja Reformierakonna omasid või?
Teisisõnu, Propastop ei leidnud minu YouTube’i kanalil midagi, mida saaks mulle inkrimineerida. Seega tuli mängida pealkirja ja kontekstiga - tegemist on justkui arvamuslooga, mis sisaldab hinnangut minu tegevusele. Igati legitiimne asi, igaühel on õigus arvata mida iganes. Kuid hügieenilises inforuumis arvaja ei jää anonüümseks.
Ja see on osa probleemist. Propastop ei allu ajakirjanduseetika koodeksile, st reeglitele, mis kehtivad Eesti meediale:
- uudised, arvamused ja oletused olgu selgelt eristatavad;
- konflikti sisaldava materjali puhul peab ajakirjanik ära kuulama kõik osapooled;
- ajakirjanik vastutab oma sõnade ja loomingu eest;
- ajakirjandusorganisatsioon kannab hoolt selle eest, et ei ilmuks ebatäpne, moonutatud või eksitav informatsioon.
Sisuliselt loob see olukorra, kus Propastopi puhul on tegemist oletuste, arvamuste ja uudiste ühekülgse kokteiliga, mille autorid ei vastuta avalikkuse ees oma sõnade eest.
Propastop positsioneerib end kui „blogi, mis tegeleb Eesti-vastase propaganda paljastamisega inforuumis“. Kuid blogi on miski, mida peab tavaliselt üks inimene, mitte meeskond, ja, mis kõige tähtsam, blogijad ei ole riigi palgal. Propastopi puhul paistab aga kõik teisiti.
Alustame autoritest. Nad ei vastuta oma sõnade eest, sest me ei tea nende nimesid. Meile öeldakse, et „ettevõtmist veavad kaitseliidu vabatahtlikud“, kuid need vaprad inimesed säilitavad meeleheitlikult anonüümsuse, sest, jah, kardavad: „Turvalisuse huvides hoitakse blogi anonüümsena, Propastopi inforessursi ametlik esindaja on Andres Lember“ (eestikeelsel lehel seda infot ei ole, ainult vene ja inglise keeles).
Võrdluseks: hiljuti esines Euroopa parlamendis avalikult Hristo Grozev, rahvusvahelise uuriva ajakirjanduse tippkeskuse Bellingcati käilakuju. Inimene, kelle nime teab kogu maailm ja kes on paljastanud muuhulgas Skripalide ja Navalnõi attentaadi korraldajad.
Aga kas Propastop kirjutab midagi sellist, et karta nt Kremli kättemaksu? Kõike sama, ja palju paremini - ning reeglina faktipõhiselt — kirjutab ka Eesti meedia, ainult need materjalid on alati allkirjastatud. Miks ei võta Propastop vastutust oma sõnade eest?
Kui tegemist oleks füüsilise isiku „blogiga“, oleks see veel kuidagi mõistetav, mõnel ongi närvid läbi. Aga me räägime vist ikka juriidilisest isikust. Ja see on probleemi teine osa.
Veebileht propastop.ee (praegune domeen on propastop.org, kuhu suunatakse edasi propastop.ee domeenilt) on registreeritud mittetulundusühingu EMCC poolt, mille juhatuses on kolm inimest: Andres Lember, Alvar Jaakson ja Anniki Rebane. Ma ei tea, kas nad kõik on Kaitseliidust, aga kõik kolm on professionaalsed turundajad, kusjuures Lemberi ja Rebase LinkedIni leheküljel pole kirjas, et nad Propastopiga tegelevad: Lember töötab Cronimet Nordic’is, Rebane Rahvusraamatukogus. Alvar Jaakson on reklaamiagentuuri Utopia omanik, mis on vähemalt äriliselt seotud sõjaväega: Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus sõlmis selle agentuuriga lepingu (reklaami- ja turundusteenused, eeldatav maksumus 2,5 mln eurot, tegelik jäi vist tagasihoidlikumaks) aastateks 2023-2024.
Samal ajal läbi EMCC MTÜ liiguvad üsna suured rahasummad. Kõigepealt kulud: alates 2022. aastast töötab EMCC-s üks inimene, kes saab päris korralikku palka, 2024. aastal keskmiselt 2846 eurot kuus (bruto). Lisaks on EMCC sihtotstarbeliselt finantseeritud projektide otsesed kulud: 2024. a. 86 472 eurot, 2023. a. 123 532 eurot, 2022. a. 42 345 eurot. Loogiline on eeldada, et need ongi Propastopi kulud, nt vabatahtlike tasustamine, FB reklaam ja selle kujundamine (huvitav, mis reklaamifirma sellega tegeleb?).
Kes selle kõige eest maksab? Pool sellest, kallis lugeja, on sinu ja minu raha. EMCC peamised tulud on „annetused ja toetused“: 2024. a. 152 477 eurot, 2023. a. 157 879 eurot, 2022. a. 86 250 eurot... Kusjuures lõviosa toetustest saab EMCC riigilt. Täpsemalt Riigikantseleilt, Kaitseministeeriumilt ja isegi Kultuuriministeeriumilt. Ainuüksi sel aastal on Riigikantselei ja Kaitseministeerium andnud MTÜ-le 120 000 eurot. Aastal 2024 ulatusid neilt saadud toetused 85 000 euroni. 2023. a. 60 000 eurot ja veel 25 000 eurot Kultuuriministeeriumilt. Nii 2023. ja 2024. aastal tasus Eesti riik üle poole Propastopi kodulehe haldava MTÜ kogukuludest. Huvitav, kust tuli „annetuste ja toetuste“ teine pool?
Imelik on ka riigi kulutuste liigitus: Kaitseministeerium annab MTÜ-le raha „Muu riigikaitse“ rea pealt, Riigikantselei realt „Keskvalitsuse täidesaatvad ja seadusandlikud organid“ (on siis nende arvates EMCC valitsuse organ?), Kultuuriministeerium aga „Religiooni- ja muud ühiskonnateenuste“ realt. Kas pole armas?
Juriidiliselt on kõik korrektne, kuid esiteks tahaks, et Propastop oleks aus: kui silmad mind ei peta, siis see pole kaitseliidu vabatahtlike blogi, vaid hoopis valdavalt riigieelarvest rahastatav projekt, mida juhib grupp professionaalseid turundajaid.
Teiseks, kui meie, maksumaksjad, maksamegi Propastopi kulud kinni, siis on meil õigus teada nende inimeste nimesid, kes siiani anonüümselt midagi internetis kirjutavad.
Ja kolmandaks: kui riik rahastab seda „blogi“, siis peaks riik ka hoolitsema teenuse kvaliteedikontrolli, st avaldatud teabe usaldusväärsuse eest. Et seal ei oleks näiteks põhjendamatuid väiteid. Täna on Propastopi veebilehekülg täis anonüümide tõestamata arvamusi.
Võitlus propagandaga ei ole nõiajaht ja nn usual suspect’ide (tavaliste kahtlusaluste - toim) tembeldamine — see on eelkõige valede ümberlükkamine. Ja see on midagi, mida Propastopis naljalt ei leia. Nii jääb arusaamatuks, miks näiteks räigeid süüdistusi Kaja Kallase suhtes, mis hiljuti levisid kulutulena Eesti venekeelses sotsiaalmeedias (kaitsekuludeks mõeldud riigi raha väidetav omastamine ja selle eest Hispaanias villade ostmine, etc) pidin ümber lükkama mina, mitte Propastop? Miks on selles „blogis“ argumendid ja faktid asendatud siltidega?
Edukat propagandavastast võitlust ei saa pidada nii rohmakalt, see ei tohi sarnaneda sellesama propagandaga. Eriti kui riik kulutab sellele võitlusele viimase kolme aasta jooksul ligi 300 tuhat eurot. Tulemuseks on aga mitte propagandavastane mootor, vaid (parafraseerides Propastopi ennast) ametlik hääl nähtamatu rinde varjundiga.