Saada õigust näidata oma töid Euroopa Parlamendis on erakordselt keeruline. Europarlamendi saadik Yana Toom otsustas aga, et Tallinna kunstniku Andrei Lobanovi teosed on seda tõeliselt väärt, ja 21. märtsil avatakse Brüsselis vaatamisväärne näitus.
Euroopa südamesse sõidavad kunstniku sõnul 28 vitraaži, mida ühendab vee teema. Meri, Eesti jõed, järved ja loomulikult sood. Kunstnik näitab ka vaateid lemmikpaigust ‒ Pirita jõe liivane järsak ja Pakri paekallas, mille kohta poeg lapsepõlves ütles, et see on koht, kus „linnud lendavad inimestest madalamal”.
Mida soovite selle näitusega vaatajaile öelda?
Kunstnik on nagu näitleja. Ta esitab oma loomingut. Tõenäoliselt on see nagu kõnelda millestki kaunist. Otsekui ilusat laulu laulda.
Erialalt olete maalikunstnik. Kord märkisite, et vitraažikunst on maalikunsti kõige täiuslikum vorm. Miks te nii arvate?
Fresko, mosaiik ja vitraaž ‒ see on monumentaalmaal. Iga niisugune kunstiteos mõjutab meid nägemise vahendusel. Kui ma vaatan maaliga lõuendit isegi hea valgustuse juures, langeb sellele valgus aknast ja jõuab alles seejärel mulle silma. Kui ma aga vaatan vitraaži, siis toimib valgus maksimaalselt ‒ see on nagu rusikas silmaauku. See on otsetabamus. Pange tähele, kui te lähete pühamusse, siis esimene, mida te märkate, on kas vitraažid või tühjad aknad. Seejärel silmad harjuvad ja te hakkate märkama teisi detaile.
Olemuse poolest võrdleksin ma vitraaži oreliga. Orel ei pea mängima koos orkestriga. Võib, kuid ei pea. Ta on täiuslik iseeneses. Niisamuti on ka vitraažiga. Selles sisalduvad maalile omane koostisosa, graafiline koostisosa ja klaasimaal. Kõige ideaalsem vorm, kõige keerulisem on valge vitraaž, milles pole värve, kuid on klaas, isegi lihtsalt aknaklaas. Siis ilmneb graafika ‒ vitraaži metallist koostisosa ‒ puhtal kujul. Kui me vaatame värvilist vitraaži, siis me ei teadvusta endale, et meie vaadet mõjutab ka metall.
Keskaegsed teoloogid nimetasid vitraaži inglite keeleks. Kas jääb aga ka ruumi inimkeele, inimese kujutluste jaoks? Ta ei vaata ju mitte aknasse, mille taga on maailm, mida ta tõlgendaks iseseisvalt, vaid vitraaži, milles kunstnik kõneleb „inglite keeli” ja lausa sunnib teost nägema üksnes nii, nagu ta nägi ise.
Maksimaalselt puhtaid klaase said inimesed endale lubada ajalooliselt alles veidi aega tagasi. Vitraažil pole aga mitte üksnes nägemuslik funktsioon, see varjab ka välismaailma eest. Vitraaži taga tunned sa end väga kaitstult, siinjuures võib aga väikseid pindu vabaks jätta: sina võid välja vaadata, aga sind ei nähta. Ja igal juhul jääb alles valgus.
On ka teine funktsioon ‒ ruumile isikupära andmine. Ma teen oma töid ühes eksemplaris. Võin kasutada mingeid omi motiive, töötlusi, kuid tervikuna on iga kord tegemist ainueksemplariga konkreetse inimese, kodu, kiriku jne jaoks.
Te olete töötanud paljudes riikides, paljudel objektidel. Milline teos on teile kõige enam meelde jäänud?
Siin on täielik analoogia lastega. Kas on võimalik öelda, millist last sa rohkem armastad? Mstjoras Vladimiri oblastis tegin ma üle viie aasta vitraaže nunnakloostris. Üle 60 ruutmeetri, umbes 20 inimkõrgust figuuri ‒ pühakud, piiblisüžeed. Ma olen valmis igast aknast kõnelema, et just see on kõige olulisem ja kallim. Tõenäoliselt on kõik see, mis on tehtud kirikuis, mõnevõrra teistest „üle”. Mujal ei tööta vitraaž niiviisi kui kirikus. Üks baatjuška ütles selle kohta hästi: me hakkame ju selle vitraaži ees palvetama.
Mida te veel luua sooviksite? Unistate „mängida Hamletit”?
See pole päris korrektne näide. Näitleja mängib Shakespeare’i loodud rolli, aga mina olen ise enda jaoks Shakespeare. Tööd on mitmeplaanilised, aga kui ma tunnen vajadust täielikuks eneseväljenduseks, siis teen asju, mis on puhas kunst. Nagu näiteks vitraažid, mis väljendavad inimese nelja stiihiat: „Tuli”, „Vesi”, „Tuul”, „Maa”.
Maailmas on praegu leebelt väljendudes keeruline olukord. Kui relvad räägivad, siis muusad vaikivad? Mitte mingisugune kunst ei suuda vastu seista hullumeelsusele, mis toimib nagu taraan?
Suudab. Mida rahulikum on ühiskond ‒ täissöönud, rikas ‒, seda loium ja iseloomutum on kunst. Kui toimuvad mingid kataklüsmid, keegi tapab kedagi, keegi nälgib, siis tõstab kunst pead. Nii on alati olnud. Vaadake viimast sajandit. Esimese Maailmasõja ajal tekkisid uued liikumised, kõikvõimalikud suunad, ühendused olid väga tugevad. Vaadake, mis toimus Teise Maailmasõja ajal ‒ lõputud kontserdid, esinemised. Raskel ajal pärast seda sündis vene balleti ülemaailmne kuulsus! Inimene vajab hingekosutust.
See tähendab, teie arvates on kunst reaalselt suuteline vastu seisma kurjusele kui halbade inimeste ebakõlbeliste omaduste summale? Kas ükskord ei juhtu nii, et selle kurjuse surve all puruneb kõik ja mingisugune kunst ei aita?
Kunst ei too inimkonda millestki välja, vaid üksnes muudab inimesed tugevamaks, seejärel peatavad inimesed sõja. Ajalugu on nagu kaalud, mis kõiguvad kord ühele, kord teisele poole. Kunst on nagu ravim.
Aga vaadake, mis tehti Palmyraga...
Košmaar. Ma olin Iraagis pärast pommitamisi, nägin muuseumi, nutvat töötajat, kes hoidis käes otsast löödud pead. Ta ütles, et see kuju loodi 20 tuhat aastat enne meie aega...
Hiljuti olin Ateenas ja mõistsin, et pärast kõrgaega on inimkond üksnes degradeerunud. Tekkisid tsivilisatsioonid, mis põhiosas mitte ei loonud, vaid hävitasid. Ka kunst oli samasugune. Olgu Coca-Cola purk või kunstniku ekskremendid koos loeteluga, mida ta eelnevalt sõi. On see midagi kaunist? Mida näen, seda pakun ka vaatamiseks. Selline tarbimiskunst.
Kõrgest ja kaunist kõneldakse ka tänapäeval. Aga kuidagi vaikselt, mõnikord suisa kuuldamatult. Kultuurses ühiskonnas liigutakse paralleelselt või ristudes, kuid olemas on nii klassikaline kui nüüdisaegne suund (audio, video, installatsioonid, performance’id). Aga vaadake millist iganes detaili El Greco töödest ‒ seal on nii abstraktsioon, kompositsioon kui värvilahendus! Uuendusi oli alati. Aga oli ka sügavus, milles on filosoofia, ilu, igaviku, igavese ilu mõisted.
Seevastu ühiskonnas, kus pärandiks on saadud vähe, mõeldakse teisiti ‒ meile pole „vanureid” tarvis, meile anna audio-video, vaja on järele ja ette jõuda, hävitada aluspinnani, seejärel aga... Korra oleme selle juba läbi elanud.
Intervjueeris Margarita Kornõševa ‒ Europarlamendi saadiku Yana Toomi Eesti büroo nõunik