Javier Nart: näib, et meil ei ole Süürias oma strateegiat

16/11/2015

Neljapäeval, 12. novembril kõneles Europarlamendi konverentsil “Venelased Süürias. Väljakutse või uus algus?” Europarlamendi saadik (Hispaania), Javier Nart, ALDE fraktsioon. Toome teieni tema nägemuse toimuvast. 

Kahjuks sai Euroopa Süürias just selle, mille oli ära teeninud, isegi kui seda polnud ära teeninud Süüria rahvas. Vähe sellest, et Euroopa poliitika selles piirkonnas oli lühinägelik, see oli üldse ebamõistlik. Meil oli pikka aega hirm sekkuda konflikti, toetada demokraatlikku opositsiooni nagu Vaba Süüria Armee, eelistades suhelda mitmesuguste poliitiliste fantoomidega väljaspool Süüriat. Me rebisime end reaalsusest lahti ja lasksime kätte jõuda praegustel rasketel tagajärgedel. Poliitikast võib kõnelda kas või kakssada aastat ja isegi kirjutada terve hulga suurepäraseid raamatuid, kuid ei tohi unustada reaalsust, kus eksisteerivad Islamiriik, An-Nuşrah' Rinne (Al-Qā‘idah’ haru), vahhabiidid, Aḩrār al-Shām, keda toetavad meie „demokraatlikud sõbrad” nende Saudi-Araabiast. Ja muidugi on selles reaalsuses Assad, kes ei tekita minus mingit sümpaatiat ja kelle režiimi ohvritega ma varem töötasin. Kuid Assadi ümber on ühinenud Süüria kristlased ja keskklass, kes arvestavad tema kaitsega – sellesamaga, mida meie neile ei taganud.

Nüüd tahaksin öelda mõne sõna Islamiriigi kohta. Mul on sõjakogemus, ma töötasin üle 20 aasta sõjakorrespondendina mitmesugustes kriitilistes piirkondades. Isegi kõige rumalam sõdur võib esitada küsimuse, miks me lasksime Islamiriiki rohkem kui pooleteise aasta jooksul takistamatult varustada piki 1400 km pikkust liini. Ja seda Iraagis ja Süürias, kus on kõrb, mitte läbitungimatud džunglid nagu Vietnamis! Šiiidi ja kurdi sõdalased, kellega ma hiljuti kohtusin, küsivad: miks ei pommitatud üle Tigrise viivaid sildu, Mosuli sildu? Kui seda oleks tehtud, poleks Islamiriik suutnud rinnet hoida. Ka Türgi piir Iraagist Vahemereni on hästi suletud, seal on teemaa ja kindlustusvöönd nig kõigest kaks läbipääsupunkti. Just nimelt nende läbipääsupunktide kaudu toimub illegaalne Islamiriigi varustamine, kusjuures Katari, Saudi-Araabia ja Araabia Ühendemiraatide ettevõtted töötavad otse Islamiriigiga. Kuidas saab purustada vaenlast, keda nii hästi varustatakse? Kõik teavad hästi lugu Toyotadega, mida oli äkki islamistide käes sadu. Hästi, autosid saab osta paljudest riikidest, kuid nende jaoks ei saa märkamatult tarnida sadu rehve – see on strateegiline kaup. Seepärast ma küsisingi Euroopa komisjonilt, kui palju inimesi sai karistada selle eest, et nad kauplesid terroristlike organisatsioonidega.

Mõned sõnad Venemaa kohta. Mei ei häiri, kui USA teatab oma huvidest Columbias või teistes ladina-ameerika riikides. Ja kui te vaatate kaarti, siis näete, et Lähis-Ida on palju lähemal Venemaale kui USA-le. Ei saa tunnistada ainult oma huve, see on ekslik tee. Me arvasime ilmaasjata, et Venemaaga on kõik läbi. Vastupidi, Venemaa on globaalne tegur, tuumariik. Venemaa ja USA suudavad kogu maa mitmekordselt tuumarelvaga hävitada, kuid tegelikult jätkub ka ühest korrast. Venemaa järgib Süürias oma huve, mis langevad mõnevõrra kokku meie omadega. Me flirtisime Islamiriigiga seni, kuni sinna ilmusid venelased. Ja nüüd me räägime neile, mida teha ja keda pommitada. Seejuures püsivad ainult venelased kindlal õiguslikul alusel, on ju Assadi kriminaalne režiim ainus tunnustatud Süüria režiim.

Milline on praegu Assadi peamine strateegiline eesmärk? Saada ligipääs Aleppo lennuväljale. Selle jaoks on tarvis tungida läbi territooriumi, mida kontrollivad Aḩrār al-Shām, “demokraatlikud” vahhabiidid, nagu me mäletame. Nagu ka läbi territooriumi, mida kontrollivad salafiidid ja terroristid An-Nuşrah' Rindest (st Al-Qā‘idah’st). Ja kui keegi kritiseerib venelasi selle eest, et nad pommitasid neid grupeeringuid, siis on see täielik tegelikkusest irdumine. Meiel näib, et üksnes meie oleme seal oluliseks teguriks. Aga mida nimelt me teeme? Ja jagame veel korraldusi venelastele? Seejuures pole meil kõige järgi otsustades mingit strateegiat.

Lõpetuseks tahan lühidalt kõnelda oma hiljutisest sõidust Bagdadi. Ma kohtusin inimestega, kes treenivad Iraagi armeed. Ja see armee ei jäta tõsist muljet. Seal on tõsiseks jõuks šiiidi miilits, mis on tähtsaks stabiliseerivaks teguriks Iraagi šiiidi osas. Tegelikkuses võitleb Islamiriigiga kõige aktiivsemalt Kata'ib Hezbollah ja nemad on Iraani “vihmavarju” all. Meid šokeerib Iraani sekkumine, kuid see on piirkonna reaalne jõud, Iraagi naaber, kes on huvitatud Islamiriigi probleemi lahendamisest. Peale selle on Asa'ib Ahl al-Haq, julged, kuid seni kogenematud sõdalased. Muide, Iraagis sattusin ma naftatöötlustehases Islamiriigi varitsusele ja suutsin vaevu pääseda. Rinne on seal väga liikuv…

Islamiriik on probleem, millega on vaja tegeleda väga tõsiselt, kusjuures see pole sugugi üksnes piirkondlik probleem. Me ei saa oodata veel viis aastat, peatamaks inimesi, kes vägistavad tüdrukuid ja müüvad inimesi orjusesse. Selle aja jooksul võivad nad luua alliansid kaugemate riikidega, nagu juhtus Malis. Islamiriik on juba muutunud tähtsaks sümboliks ja seda tegurit tuleb samuti arvestada. Ei tohi jätta tegutsemata ainult seetõttu, et seal kusagil hukkuvad araablased või mustanahalised. See on lubamatu.