Neljapäeval, 12. novembril kõneles Europarlamendi konverentsil "Venelased Süürias. Väljakutse või uus algus?" kutsutud eksperdina programmi „Välispoliitika ja ohutus” Moskva Carnegie keskuse konsultant ja Lähis-Ida Instituudi ekspert Nikolai Kožanov. Toome teieni tema nägemuse toimuvast.
„Venemaa operatsioon Süürias on paljus mõistatus, pole ju Moskva mitte kunagi varem NSVL lagunemise ajast peale ilmutanud niisugust kangekaelsust, kaitstes mõnes riigis valitsevat režiimi. Lääne eksperdid ei jäta katseid Venemaa tegevuse selgitamiseks ja pakuvad kõige erinevamaid versioone: majanduslikud põhjused, Kremli mure Venemaa sõjamerelaevastiku objekti pärast Tartuse tugibaasis, Putini väidetavad ideed vajadusest kaitsta autoritaarseid režiime, õigeusukiriku nõuanded jne.
Olukord muudab eesmärki
Teen ettepaneku jätta kohe kõrvale kõige vähem tõenäolised versioonid. Näiteks pole õigeusukirikul Venemaa poliitikas iseseisvat rolli; samuti ei anna Venemaa sisepoliitilise olukorra analüüs alust arvata, et Putin kardaks korrata Gaddafi või Assadi saatust. Kuid on ka teisi selgitusi, millest paljud võivad olla aktuaalsed.
Tuleb märkida, et Venemaa eesmärgid on pärast 2011. aastat pidevalt muutunud koos olukorraga Süürias. Kui esialgu pöörati üsna suurt tähelepanu poliitilistele aspektidele, mis on seotud Venemaa ja Ameerika keeruliste suhetega, samuti Venemaa ja Süüria koostöö majanduslikule koostisosale (sõjalised lepingud, Vene ettevõtete töö Süürias), siis pärast kahte purustavat kodusõja-aastat jäid majanduslikud kaalutlused tagaplaanile. Ettevõtted suutsid Süürias kantud kaotused kompenseerida teistes selle regiooni riikides, kus eksport Venemaalt konflikti ajal tugevalt kasvas. Tartuse sõjaline tähendus langes märkimisväärselt pärast seda, kui kogu riik sai kaasa haaratud kodusõjast. Suhted USA-ga halvenesid märgatavalt mitmetel põhjustel, sealhulgas ka Ukraina sündmuste pärast.
Tähtsad muutused poliitikas pärast 2012. aastat kujunesid ka lähtuvalt asjaolust, et märkimisväärne osa tšetšeene, eriti Pankisi kurust, astusid Süüria sõtta islamistide poolel. Pärast kahte Tšetšeenia sõda on Venemaa juhtkond veendunud islami ekstremismi ohtlikkuses. Võib vaielda Kaukaasiast pärit sõdalaste arvu üle Süürias ja selle üle, kas neil on kavas Venemaale naasta. Kuid fakt jääb faktiks: Vene võim kardab nende naasmist. Liiga kõrget hinda on juba makstud kontrolli eest Tšetšeenia üle ja Põhja-Kaukaasia üle tervikuna. Lisaks suunduvad praegu peale traditsiooniliste moslemirühmituste Süüriasse ka etnilised slaavlased, kes võtavad vastu islamiusu. Kõige järgi otsustades on islmistide ideoloogia nende jaoks ligitõmbavam kui ametlik Venemaa ideoloogia. Sellesse suhtub Kreml äärmiselt valuliselt.
Kuni 2015. aasta septembrini juurdles Venemaa võim tõenäoliselt Süüriasse sekkumise mitmesuguste võimalike tagajärgede üle. Võeti arvesse negatiivseid stsenaariume, sealhulgas suhete halvenemist sunniitliku maailmaga, kuna enamus Venemaa moslemeid on just nimelt sunniidid. Kuid palju halvema stsenaariumina tundus Süüria riiklike institutsioonide lagunemine samal moel nagu hiljuti Iraagis ja Liibüas. Venemaa on veendunud, et näiiteks võitlus valitseva Araabia Taassünni Sotsialistliku Parteiga Iraagis sai üheks esimestest sammudest Islamiriigi loomise teel. Niisiis ei toeta Venemaa mitte niivõrd režiimi, vaid riiki, ja soovib vältida Süüria muutumist teiseks Liibüaks.
EL ja Venemaa positsioonid lähenevad
Näib, et Venemaa sõjaline operatsioon järgib kahte peamist eesmärki: praeguse Süüria administratsiooni tugevdamine Assadiga eesotsas ja Kremli positsiooni tugevdamine tulevastel läbirääkimistel Süüria kriisi lahendamiseks. Sellest vaatepunktist olid hiljutised läbirääkimised Viinis Moskva jaoks edukad.
Peale Venemaa sõjalise sekkumise peamise eesmärgi ‒ Süüria režiimi stabiliseerimise – tuleb arvesse võtta ka mitmeid teisejärgulisi ülesandeid: arvestamist Venemaa avaliku arvamusega, võitlust läänega, samuti võimalust meenutada lääneriikidele, et nad vajavad Venemaad oluliste rahvusvaheliste probleemide lahendamiseks. Viimatimainitu ei tulene mitte kuulsusjanust, vaid vajadusest ületada neid probleeme, mis tekkisid pärast Kiievi Euromaidani.
Venemaa võim mõistab suurepäraselt, et sõjalist lahendust Süüria kriisil pole. Neil pole ka valmisolekut kulutada tohutuid ressursse, minna üle aktiivsemale sõjategevusele Süürias. Moskvas ei soovita konflikti venitada, kaotusi suurendada ega suhteid sunniitlike riikidega veelgi halvendada. Mõistetakse, et elanikkonna praegune toetus sõjale võib asenduda pettumusega, kui sõjaline kampaania venib või kui sellega kaasnevad suured kaotused.
Lääs kritiseerib Venemaad tema Süüria pommitamiste geograafia eest. Aga isegi kui tunnistada, et Venemaa rakettide peamiseks eesmärgiks ei ole Islamiriik, siis tuleb märkida, et pommitatakse selliseid organisatsioone nagu An-Nuşrah' Rinne, mis on vaevalt küll Islamiriigist parem. Seda mõistavad hästi ka paljud Ameerika sõjalised eksperdid. Tuleb ka arvesse võtta, et pommitamise sihtmärgid sõltuvad sõjalisest olukorrast: Venemaa tegutseb Süürias piiratud ressurssidega ning püüab anda lööke Süüria armee ja nende vastaste rindejoone juures, seal pole aga praegu kaugeltki Islamiriik. Pärast jõuab aga järjekord ka nendeni.
Tungivalt soovitav
Kas eurooplased peavad olukorra normaliseerimiseks kaasama venelased läbirääkimiste protsessi? Ma ütleksin nii, et dialoog on tungivalt soovitav. EL ja Venemaa seisukohad pole nii erinevad, pigem on neil tendents veel enam läheneda. Kuigi sellest avalikult ei kõnelda, Venemaa ei püüa hoopiski iga hinna eest Süüria presidenti Assadi võimule jätta. Nad ilmutavad valmisolekut rääkida mõõduka islami opositsiooniga, sellesamaga, keda alles hiljuti nimetati terroristideks. Heaks näiteks on hiljutised läbirääkimised Moslemi Vennaskonna delegatsiooniga.
Samuti püüab Venemaa avaldada positiivset mõju Assadile, keda peetakse läbirääkimistel raskeks partneriks, soovides seda enam, et ta tegutseks nende plaani kohaselt.
Seejuures tuleb meeles pidada, et venelased peavad end tugevaks riigiks ega nõustu diktaadiga. Koostööst keeldumine tähendab faktiliselt Assadi režiimile edasiseks tugevnemiseks piiramatute võimaluste andmist, mis omakorda toob kaasa radikaliseerumise ja kaotused. Sellest pole huvitatud ei Venemaa ega Euroopa. Dialoogi on tarvis arendada võimalikult kiiresti.