Juba on möödunud aasta hetkest, mil Euroopa hakkas mõtlema, kuidas
koroonaviiruse ajastul ellu jääda. Veel paar kuud tagasi tundus, et oleme õigel
teel. Seejärel läks midagi valesti. Euroopa Liit jäi peaaegu lootusetult
konkurentidest maha: saja inimese kohta on meil vähem kui neli vaktsineeritut.
Võrdluseks: USAs on saja elaniku kohta vaktsineeritud 13, Suurbritannias 19,
Iisraelis 61.
Kõik arvasid, et vaktsineerimise takistuseks saab skeptitsism. Ei
– takistuseks sai vaktsiini puudumine. Me laseksime end meeleldi vaktsineerida
– kuid pole, millega. Mida arvavad tallinnlased?
„Kas Teie kavatsete endast vaktsineerida?“ – „Ma arvan küll. Kui pakutakse, siis ikka.“
„Mina? Miks mitte. Ikka!“
„Ma ei ole veel otsustanud.“
„No ma ei tea... Üldiselt ma usaldan Venemaa vaktsiini.“ – „Kuid
seda Eestis seni pole.“ – „Ei. Ja tõenäoliselt ka ei tule.“
„Venemaal on mingi, ma ei tea, mis see oli... Ei mäleta praegu,
mis selle nimi oli, aga seda ma küll ei võta...“
„Absoluutselt. Muidugi ootan vaktsiini. Ma arvan, et kui vaktsiin
on registreeritud, siis on see kindel. Soovin tõesti, et see õudus ükskord otsa
saaks.“
Veel mõned arvud. Eksperdid on seisukohal, et majandus hakkab
taastuma, kui vaktsineeritud on kolm neljandikku elanikkonnast. Kui praegune
vaktsineerimise tempo jätkub, jõuab USA sellele tasemele 11 kuu, Euroopa aga
alles paari aasta pärast. Ja igal nädalal, mille võrra maha jääme – võrreldes
Ameerika ja Suurbritanniaga –, kaotame 12 miljardit eurot. Edasi läheb juba
nagu vanasõnas: kes ees, see mees. See, kes esimesena terveneb, saab
koroonajärgse maailma liidriks.
On välja arvutatud, et Euroopas on vaja vaktsineerimist kiirendada
kuus korda. Kust võtta vaktsiin? Üks võimalik vastus on Sputnik V. Mõned
usaldavad seda vaktsiini, mõned mitte – see on igaühe isiklik otsus. Kui aga
Euroopa Liit meditsiinilisest seisukohast otsustabki vaktsiini heaks kiita,
siis jääb veel poliitika. Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika
kõrgest esindajast Borrellist on mul ausalt öeldes kahju: ta soovis kõigest
parandada suhteid Moskvaga, kuid teda ründasid nii Lavrov kui mõned Euroopa
poliitikud.
Teisest küljest, Merkel ja Macron on valmis Sputnikut kasutama –
pärast selle registreerimist Euroopa Ravimiametis. Ungarit aga ei sega ka
registreerimise puudumine – nad juba ostavad Venemaa vaktsiini. Küsimus on,
mida hakkab tegema Eesti.
Nende ees, kes põhimõtteliselt ei soovi idanaabrist midagi teada, kuni Kremlis pole võim vahetunud, võib varsti seista küsimus, kuidas vaktsiiniapokalüpsise tingimustes nii Euroopa Liit päästa kui Venemaa mõjule vastu seista. Üks Rootsi ajakirjanik teeb hea tahte riikidele ettepaneku jõud kokku panna ja vaktsineerida kogu maakera – ning mitte lasta Venemaal ja Hiinal demokraatiat mõjutada. Arvan, et reaalsus saab olema palju proosalisem: kui meil ei jätku omi vaktsiine, parandab Euroopa Liit suhteid Venemaaga vaatamata Navalnõi arreteerimisele. Samuti ehitame valmis Nord Stream 2. Kauplemine ei tähenda veel demokraatia reetmist.