"Brüsseli päevik Yana Toomiga": Suurbritannia lendab avakosmosesse

28/03/2019

Eetris on iganädalane „Brüsseli päevik Yana Toomiga“. Seekord räägib eurosaadik Yana Toom Brexitist kui õudsest lõpust ja lõputust õudusest.

Rahvatarkus ütleb: parem õudne lõpp kui lõputu õudus. „Nii ka Suurbritannia riskib lahkuda Euroopa Liidust kokkuleppeta, provotseerides majanduskatastroofi nii endale kui ka kogu meie maailmajaole. Õudset lõppu on veel võimalik vältida, kui Briti parlament hääletab enne 29. märtsi kokkuleppe poolt, ent šansid selleks sulavad kokku iga päevaga. Kui aga ei hääleta, jääb brittidel kaks nädalat aega otsustamiseks. Kas Theresa May ja tema kaasvõitlejad paluvad Euroopa Liidult uut ajapikendust aasta või kaks ning koostavad plaani, kuidas nad kavatsevad probleemi lahendada, näiteks lubavad korraldada teise referendumi. Või 12.  aprillil, kosmonautikapäeval, lendab Ühendkuningriik avakosmosesse, ja algab kurat teab mis,” ütleb Yana Toom.

Just nii. Suurbritannia kaotab ühe hetkega kõik senised juriidilised sidemed Euroopaga. EL on sunnitud kehtestama tollilõivud Briti kaupadele ning kontrollima neid sama hoolikalt kui mis tahes muu ühendusevälise riigi kaupu. Vältimatu on segadus sadamates ja lennujaamades. Euroopa Liidu territooriumil viibivad Briti kodanikud ja EL-i kodanikud Suurbritannias omandavad hoopis teistsuguse juriidilise staatuse ning siiani ei ole selge, mis neist nimelt saab. Sama käib Euroopa Liidu eelarve kohta: võib loota, et mõlemad pooled jätkavad oma kohustuste täitmist, kuid vaid Jumal kes ja mida hakkab tegema, kui majandus peaks järsult kukkuma.

Eurosaadik arvab, et Brexit läheb ajalooõpikutesse kui näide ideaalse poliitilise katastroofi kohta. “Käputäis populiste mängib brittide rahvuslikel tunnetel, sisendades neile, et Euroopa Liit peaaegu et varastab nad paljaks. Riik jaguneb kahte leeri ning kaks aastat poliitilist tsirkust kurnavad tavainimesed kuni apaatiani välja. Eliit, peaminister kaasa arvatud, ei ole tegelikult suuteline võtma vastu otsuseid, nägema olukorda sammu võrra ette ega organiseerima kas või midagi. Tagajärg on näha: riik veereb hoogsalt ksenofoobia suunas ning muutub naerualuseks… Kuidas nüüd lõhestumisest üle saada, pole teada. Ja õudne lõpp on lähedal.”