„Brüsseli päevik Yana Toomiga”: Euroopas kummitab Brexiti koll

07/03/2019

Eetris on iganädalane „Brüsseli päevik Yana Toomiga“. Seekord räägib eurosaadik Yana Toom lähenevast Brexitist ja sellest, kuidas võis juhtuda, et Suurbritannia, Briti impeeriumi mantlipärija, langes nii madalale?

Eestis kitsenes meedia vaateväli viimasel ajal ainult  valimistele, kuid palju sagedamini mõtlevad eurooplased 29. märtsist. See kuupäev ei ole EL-le hukatuslik, kuid see võib osutuda saatuslikuks ühele konkreetsele EL-st lahkuda plaanivale riigile. Euroopas kummitab Brexiti koll.

„Praeguseks on selge, et Brexit on jõudnud ummikusse ja tõenäoliselt see kõik lõpeb Ühendkuningriigi jaoks väga ebameeldivalt: kokkuleppeta EL-st lahkumine toob endaga kaasa tohutuid majanduslikke kaotusi,” kommenteerib Yana Toom. “On selge, et kannatavad mitte ainult britid, vaid ka nende Iiri naabrid ja eurooplased mandril. Keegi ei taha seda. Iroonia seisneb selles, et kõiki muid võimalusi on siiani blokeerinud, nagu ikka juhtub, erahuvidest ja isiklikest emotsioonidest juhinduvad Briti poliitikute rühmad. Kuidas võis juhtuda, et Suurbritannia, Briti impeeriumi mantlipärija, mille kohal ei loojunud päike, langes nii madalale? Miks demokraatia, mille üle Britid on sajandeid uhkust tundnud, ühtäkki äpardus? Kuidas on üldse võimalik paari aastaga oma riigi mainet ribadeks tõmmata?”

Vaatlejad kirjutavad: endisel peaministril David Cameronil, kelle valitsemise ajal poliitikud Brexitiga alustasid, "õnnestus see, mis ei õnnestunud ei võitmatul Hispaania armaadal, Napoleonil, ega Hitleril: Suurbritannia sai lõpuks lüüa."

“Mina olen vast nõus nendega, kes näevad kurja juurt populismis ja ebapädevuses,” ütleb Yana Toom. “Iga kriis paljastab kõigepealt nõrgad lülid, ja Briti riigivalitsemises osutus selliseid nõrku lülisid paljuvõitu. Kõikide juhtivate poliitikute täielik suutmatus prognoosida olukorda kasvõi kaks sammu ette, mitte kõige targem lootus, et “mingil moel ikka välja nihverdame”, absoluutne vastumeelsus vigu tunnistada ja neid parandada - see võib hävitada ka kõige stabiilsema demokraatia. Mida siis öelda ebastabiilse kohta.”