“Yana Toomi Brüsseli päevik”: sanitaarkordon radikaalide vastu?

Pärast sariskandaale EKREga teravnesid meil diskussioonid, mis käivad kogu Euroopas juba ammu. Kas lasta radikaale võimule või mitte? Üks asi on rahva toetus, hoopis teine aga koht riigitüüri ääres.

Politoloog Tõnis Saarts meenutas „sanitaarkordonit“, mis toimib mitmetes Lääne-Euroopa riikides – radikaale võimu juurde ei lasta. Kuid Saartsi sõnul on sellel oma hind. Radikaalid ei teki tühjal kohal, nende eest hääletavad peamiselt inimesed, kes tunnetavad, et nendega ühiskond ja võim on käitunud ebaõiglaselt. Ja kui silmad probleemi ees sulgeda, ega see probleem ei kao.

Seda, et sanitaarkordon ei toimi, on selgelt näha Brüsselis. Europarlamendi eelmises koosseisus ühendas radikaalide fraktsioon 35 inimest kaheksast riigist, praegu on selles 75 inimest 10 riigist. Võtmata seejuures arvesse Poola ja Ungari valitsuserakondi, mille liikmed istuvad teistes fraktsioonides.

Ega liikmesriikides pole olukord parem. Prantsusmaal lõppes Marine Le Peni paremäärmusliku Rahvusrinde võimust eemal hoidmine presidendivalimistega 2017. aastal, mille teises voorus Le Pen sai kolmandiku häältest, Macron aga kaks kolmandikku. Kohalikel valimistel said Prantsuse radikaalid kunagi hea kui iga kümnenda koha, nüüd aga – iga viienda. Nii palju siis sanitaarkordonist.

Seal, kus parempoolsed võimu juurde võetakse, on olukord teistsugune. Põlissoomlased said pärast 2008. aasta kriisi parlamendis kohti juurde – endise kahe asemel kolmkümmend neli. 2015. aastal läksid nad koalitsiooni, kahe aasta pärast taas opositsiooni – ja saadikuid on neil endiselt 34. Kohalikel valimistel on Põlissoomlaste tulemus aga endisest poolteist korda nõrgem.

Sama lugu on Taani Rahvapartei ja Austria Vabadusparteiga: opositsioonis nad kasvavad, kuid tasub vaid radikaalidel valitsust toetada, kui nende populaarsus langeb – ja nii iga kord. Mõistatuse lahendus on lihtne. Radikaalid on oma olemuselt populistid, koalitsioonis riiki juhtida nad tavaliselt ei oska. Opositsioonis on neil hea olla. Nad kasvavad kriisiajal – ja eriti pärast kriisi – otsekui pärmi peal juhul, kui võimulolijad unustavad sotsiaalse õigluse. Nii oli see ka Eestis. Kuid mida paremini läheb majandusel, seda kiiremini jäävad radikaalid unustusse.

Klassikaline näide: sada aastat tagasi sai Hitler põrgulikult populaarseks, sest Saksamaa väljus sõjast vaesena. 1928. aastaks olukord paranes ja NSDAP sai valimistel nigelad kaks protsenti. Kui saabus ülemaailmne majanduskriis, said natsistid taas tugevamaks. Ent juba 1932. aasta novembris hakkas toetus neile vähenema. Ja oleks edasi vähenenud, kui nad poleks võimu haaranud.

Ma arvan, et praegu ei ole Euroopas selline võimuhaaramine võimalik. Pöördudes aga jutu alguse juurde tagasi – radikaalid kasvavad seal, kus inimestega ebaõiglaselt käitutakse, kus rikkad aina rikastuvad, vaesed aga vaesuvad, kus riik sind ei kaitse – ja kus sul on hirm homse päeva ees. Traditsioonilistel erakondadel on ainult üks võimalus inimeste toetuse tagasi saamiseks. Selle jaoks pole tarvis võidelda radikaalidega võimu Olümposel, vaid laskuda alla maa peale, tegeleda majanduse ja sotsiaalpoliitikaga. „Omade“ ja „võõraste“ lahing ning järjekordne lõhe ühiskonnas ei too kaasa midagi head. Eestil on see teada oma kogemusest.

FacebookTwitterGoogle+LinkedInVKJaga

Tagasiside

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga