“Yana Toomi Brüsseli päevik”: piiriülene lapserööv Jaapanis

“Yana Toomi Brüsseli päevik”: tähelepanu all on piiriülene lapserööv ja kiusatus saada isaks Jaapanis.

Kombeks on arvata, et Brüsselis tegeldakse üksnes globaalsete küsimustega: roheline kurss, augud euroeelarves, NATO lõhenemine… Ometigi pole see nii. Paljud teemad lihtsalt ei satu uudistesse. Üks neist on laste röövimine rahvusvahelisel tasandil. Jutt on riikidest, mis püüavad lapsi nende vanematelt ära võtta.

Meenutame Narvast pärit Falõnskovite peret, kelle probleemiga tegeles minu büroo. Falõnskovid võitlesid seitse kuud Šotimaa sotsiaalteenistustega, kes ähvardasid neilt lapse ära võtta – ja võitsid.

Möödunud neljapäeval otsustati lätlanna Kristina Misane saatust, kelle Taani riik oleks äärepealt Aafrikasse deporteerinud. Lõuna-Aafrika võimud kuulutasid Misane tagaotsitavaks, süüdistades teda lapse röövimises nende kodanikult. Lõpptulemusena anti ta välja Lätile, kus niisuguse võimaluse saamiseks algatati Kristina suhtes formaalne kriminaalasi. Selleta oleks naist ähvardanud Aafrika vangla. Kristina laps jääb Lätisse ja kardab sealt lahkuda.

Jah, iga juhtum on individuaalne. Iga riik kaitseb omi. Kuid mõned riigid ületavad igasuguseid piire. Euroopa siseselt on veel võimalik midagi ette võtta. 2016. aastal, varsti pärast Falõnskovide poja väljanõudmist, võttis Europarlament vastu resolutsiooni Euroopa Liidu riikide sotsiaalteenistuste tähelepanu alla sattunud vanemate ja laste õiguste kohta.

Toona andis petitsioonide komisjon laste sunniviisilise perest eemaldamise teemale prioriteetse staatuse. Tuletan meelde, et selle komisjoni poole võib pöörduda Euroopa Liidu iga kodanik ja alaline elanik.

Ma töötan petitsioonide komisjonis kuuendat aastat, nüüdseks aseesimehena – võiksin juba harjunud olla. Aga iga kord, kui kuulen järjekordsest laste röövimise loost, hakkab mul tõsiselt halb.

Just nagu möödunud kolmapäeval. Me vaatasime läbi neli petitsiooni – kaks itaallastelt, ühe sakslaselt ja ühe prantslaselt. Kõigil on ühesugune lugu: kui lapse ema on Jaapanist, isa aga Euroopa Liidu kodanik ja nad läksid lahku, siis seda võimalust, et isa last näeks, lihtsalt ei ole. Üldse ei ole. Tõusva päikese maal ei tunta ühise eestkoste mõistet. Lapse eestkostjaks saab ema, välismaalasest isa aga ei saa mitte mingeid õigusi. Sageli ta mitte üksnes ei näe last, vaid isegi ei tea, kus laps on. Selliseid lugusid on sadu, kui mitte tuhandeid.

Sellel nähtusel on täpne juriidiline nimetus – piiriülene lapserööv. Miks jaapanlased nii teevad – jumal teab. Haagi konventsiooni rahvusvahelise lapseröövi tsiviilõiguslikest aspektidest ratifitseeris Jaapan 2014. aastal, kuid praktikas pole mitte midagi muutunud.

Ja mitte keegi ei suuda mitte midagi teha. Euroopa meeleheitel isad on pöördunud kõikjale. Juba üksnes viimase kahe aasta jooksul on Jaapani peaministriga isiklikult kõnelenud Prantsusmaa president Macron, Saksamaa kantsler Merkel, Itaalia peaminister Conte. Küsimust on käsitlenud ÜRO Inimõiguste Nõukogu. Jaapani reaktsioon? Null tähelepanu, maksimum põlgust. Ameerika suhtes samuti.

Europarlamendi nüüdses koosseisus on laste õiguste koordinaatori koht. Selles ametis on minu Poola kolleeg Ewa Kopacz. Ja komisjoni istungil otsustasime kindlalt, et millised iganes majanduslikud huvid meid ka Jaapaniga ei seoks – parlament ei luba Euroopa Liidul laste röövimise ees silmi sulgeda. Edasistest sammudest selles valdkonnas räägin ma ühes järgmistest Brüsseli päevikutest.

Aga seni, kallid mehed, kui teil on kiusatus saada isaks Jaapanis, siis palun, analüüsige riske.

Kohtumiseni nädala pärast.

FacebookTwitterGoogle+LinkedInVKJaga

Tagasiside

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga