“Yana Toomi Brüsseli päevik”: Euroopa päev ja Võidupüha

“Yana Toomi Brüsseli päevik”: võit natsi-Saksamaa üle ja ühtse Euroopa loomine – need on ühe medali kaks poolt.

Ma salvestan seekordset „Brüsseli päevikut“ viiendal mail, Euroopa päeval. Täpsemalt, esimesel Euroopa päevadest. Neid on maikuus kaks. Viies mai on sellel päeval 1949. aastal loodud Euroopa Nõukogu päev. Üheksas mai on Euroopa päev, mida tähistab kogu Euroopa Liit. Sel päeval täpselt seitsekümmend aastat tagasi esitas Prantsusmaa välisminister Robert Schuman oma deklaratsiooni, pannes sellega aluse Euroopa Liidule.

Mõistagi pole üheksas mai üksnes Euroopa päev, see on ka Võidupüha. Euroopas tähistatakse seda päev varem, kuid üksnes seetõttu, et Saksamaa kapitulatsioon jõustus kaheksandal mail Kesk-Euroopa aja järgi ja üheksandal – Moskva aja järgi. Poliitilist allteksti siin ei ole. Sellel aga, et Schuman esitas deklaratsiooni just üheksandal mail, on poliitiline alltekst. See ei ole kokkusattumus. Võit natsi-Saksamaa üle ja ühtse Euroopa loomine – need on ühe medali kaks poolt.

Ajaloolased teavad: Saksamaa purustamine Esimeses maailmasõjas sai üheks Teise maailmasõja eelduseks. 1914. aastal olid sakslased agressorid, nad võideti, pandi põlvili, nende majandus laostati. Ja saadi alandatud, solvatud rahvus. Hitler puhus solvumise söed lõkkele ja korraldas selles maailmajaos natsismitulekahju, mis maksis miljonitele elu. Saksamaa purustati jälle. Kuid nüüd oli selge, et kui nad uuesti isoleerida, siis pole uus sõda mägede taga – ja Euroopa ei ela seda üle.

Prantsusmaa – kõigest viis aastat pärast sõda! – toimis paradoksaalselt: selle asemel et võidetu võitja õigusega hävitada, tegi ta kaotanule ettepaneku ühinemiseks. Algatuseks tollel hetkel kõige tähtsama majandusharu, nimelt kivisöe- ja terasetootmise ühendamiseks. Naiivne oleks mõelda, et natsism suri 1950. aastal. Natsistlikud meeleolud olid alles. Paljud sakslased vihkasid endiselt prantslasi, prantslased aga sakslasi, mis polnud pärast nii paljude ohvritega sõda imekspandav. Kuid Robert Schuman mõistis: rahu saab Euroopas olema üksnes siis, kui agressiivne natsionalism sureb. Seepärast on tarvis tagada, et Euroopa rahvad elaksid koos ja töötaksid ühiselt, kaupleksid ühisel turul, seisaksid ühiste – euroopalike – huvide kaitsel. Sel juhul, ütles Schuman, „suudame lõpetada lõputud rahvuste ja natsionalismide kokkupõrked“.

Kas mitte just sellesama nimel ei sõdinud ja hukkunud ka meie vanaisad ja vanavanaisad? Rahu eest, mis oleks puhastatud vihkamisest rahvustunnuse alusel. Internatsionaali, kõigi rahvaste liidu unistuste eest. Natsism on selle õilsa unistuse otsene vastand. Jah, lõplikult pole seda veel saavutatud kusagil. Ja siiski oleme täna sellele unistusele lähemal kui 75 aastat tagasi. Natsionalismi retsidiive tuleb ette – Eestimaa elanikud teavad sellest mitte ainult kuulu järgi –, kuid uued „kristalliööd“ ja uued koonduslaagrid pole meil siiski võimalikud.

Muidugi, Schuman mõistis, mida ta teeb: Euroopa päev ja Võidupüha kõnelevad ühest ja samast, üks püha jätkab teist. Sõjalise võidu natsismi üle saavutasid need, kes sellega Teises maailmasõjas sõdisid, rahuaegse võidu aga need, kes ehitasid – ja ehitavad – maailma ilma piiride ja vihkamiseta.

Häid pühi, kallid sõbrad! Olge terved. Kohtume nädala pärast.

FacebookTwitterGoogle+LinkedInVKJaga

Tagasiside

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga