“Yana Toomi Brüsseli päevik”: Euroopa Liit ja Venemaa gaas

Aeg-ajalt näib, nagu oleks koroonaviirus kõik muud probleemid kaotanud, kuid see pole nii. Epideemia läheb mööda, aga näiteks Euroopa Liidu sõltuvus Venemaa gaasist jääb. Sel nädalal maandus minu kui Euroopa Liidu – Venemaa parlamentaarse koostöö komitee liikme postkasti olukorra huvipakkuv analüüs. Lühidalt öeldes, Venemaaga on vara suhteid rikkuda.

Jah, Euroopa Liit püüab mitmekesistada gaasitarneallikaid. Me kuulutasime välja Rohelise Kursi, Green Deal, ja vähendame oluliselt СО2 heitmeid. Kuid Rahvusvahelise Energiaagentuuri prognoosi kohaselt tarbib Euroopa Liit 2025. aastal 480 miljardit kuupmeetrit maagaasi – kõigest kolm miljardit vähem kui 2018. aastal. Seejuures meie ise, järgides Rohelist Kurssi, toodame gaasi poole vähem. Selle tulemusena kasvab gaasi import 51 miljardit kuupmeetrit. Gazpromil on, kus laiutada.

Tuletan meelde: möödunud aastal voolas Euroopa Liitu torusid mööda 150 miljardit kuupmeetrit Venemaa gaasi. Meie impordis kasvab vedelgaasi osa, mis võib tulla nii Ameerikast kui ka Venemaalt – kuid see ei kasva niivõrd palju, et võiks torujuhtmetest loobuda. Praegu vajas Euroopa sooja talve ja epideemia tõttu vähem gaasi ja Gazprom kannatas seetõttu. Kuid majandus taastub ja vajadus gaasi järele samuti.

Seejuures kavatseb Gazprom ilmselgelt säilitada konkurentsieelise. Vaatamata Donbassile ja Krimmile leppisid Venemaa ja Ukraina Euroopa Liidu vahendusel viimasel hetkel kokku uue transiidi. Mitte aastaks, nagu soovis Kreml, mitte kümneks aastaks, nagu tahtsid Kiiev ja Brüssel, vaid viieks aastaks – see on klassikaline kompromiss.

Poolakate hagile reageerides keelas Euroopa Kohus sügisel Venemaa senises mahus gaasitarne läbi OPAL-i torujuhtme, kuid Gazprom, nagu viitavad eksperdid, möödus sellest takistusest puhtalt tehniliselt ja Nord Stream 1 mahud ei saanud eriti kannatada. Nord Stream 2 ehitab Venemaa ilmselgelt välja selle aasta lõpuks või järgmise alguseks. 8. jaanuaril käivitati TurkStream Lõuna- ja Kagu-Euroopa riikide gaasiga varustamiseks. Bulgaaria haru pole veel valmis, kuid selle valmimine on üksnes aja küsimus.

Euroopa Liidu jaoks oleks tarnete mitmekesistamine kasulik, kuid meil ei ole valikut. USA vedelgaas on kallis, investeeringud terminalidesse on kõikjal edasi lükatud, koroonaviirus andis sellele valdkonnale tugeva löögi. Veel on Aserbaidžaani gaas, kuid sellega on samuti probleeme. On Türkmenistani gaas, kuid selle ostab peaaegu tervenisti ära Hiina. Türkmeenidelt gaasi ostmiseks tahab Euroopa Liit ehitada Trans-Kaspia gaasijuhtme, kuid projekti efektiivsus on kaheldav. Lisaks rõhutavad Venemaa ja Iraan, et Kaspia ökoloogia on olulisem.

Euroopa Liidu kavatsus minna üle vesinikule tugineb samuti maagaasile. On „roheline“ vesinik, ökoloogiliselt puhas, seda saadakse veest elektrolüüsi teel. On „sinine“, seda saadakse maagaasist, seejuures eraldub СО2, kuid vähe. Pikaajalises plaanis on „roheline“ vesinik parem, kuid „sinise“ kasutamine on esialgu reaalsem võimalus, kuna see on odavam.

Üldiselt, ilma gaasita me toime ei tule. See ei tähenda, et Venemaad oleks tarvis kummardada, kummardada pole vaja kedagi. Kuid ilma tõsise põhjuseta ei tasu ka vaenujalal olla.

FacebookTwitterGoogle+LinkedInVKJaga

Tagasiside

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga