Yana Toomi vastused Delfi küsimustele, mida ei avaldatud

Yana Toom Nihilistile: Minult paluti kommentaari Andrei Hvostovi artiklile, kusjuures tehti seda nii imelikul moel, et kohe meenusid kooliaegsed kollokviumid, mille abil õpetajad üritasid välja selgitada, kas me ikka oleme läbi lugenud kogu ette antud raamatute nimekirja. Küsimused olid a´ la „vürst Bolkonski kohtumine vana tammega“ või „Iliase peamised kujud – jumalad ja kangelased“. Kui aega nappis, jagasime lektüüri omavahel ära ja nädalalõpus jutustasime üksteisele ümber loetu sisu. Tulemus aga oli tihtilugu see, et niiviisi tuttavaks saanud teose juurde polnud hiljem nagu põhjust tagasi pöörduda.

Ka mulle praegu esitataud küsimused ei eelda sellist võimalust – nimelt noppis ajakirjanik tekstist välja neli lauset, kus on mainitud Yana Toomi, ja palus nendele kommentaari. Kuna mina olen lugenud nii Hvostovi artiklit, kui ka Tolkieni triloogiat, siis nelja lause raamistikus püsimine pole kerge, kuid üritan siiski.

DELFI: “Õhus on tunda närvilisust – sellega ongi seletatav Yana Toomi Süüria-reisi ümber puhkenud hüsteeria. Toom ei määra rahvusvahelises poliitikas midagi, aga ta on indikaator, mis näitab Kurja ümberdefineerimise võimalust.” Mismoodi mõistate seda võrdlust? Missugused muutused Kurja ümberdefineerimisel on ilmnenud, kuidas neid maailma kontekstis mõtestada?

Vastus: kui me siiski jääme Hvostovi, mitte Toklieni juurde, tuleb tõdeda, et rahvusvaheline poliitika – õnneks, teatud piirini, mida, jällegi õnneks, pole veel ületatud, – lähtub huvidest. Väärtused on siin mõistagi tähtsad, aga nad reeglina teenivad huvisid, mitte vastupidi. Vaidlustele nendega, kes siiralt usuvad, et USA on vabaduse ja demokraatia lipulaev ja Venemaa omakorda Mordor, ma paberit ei raiskaks, küll aga tooksin välja, et peale Trumpi valimisi USA-s, presidendivalimisi Prantsusmaal, Astana läbirääkimisi Süüriast, euroala nõrgenemist jne, jne muutuvad nii mõnegi riigi avalikud huvid. Sellega paratamatult kaasneb ka retoorika muutmine. Kusjuures väärtused jäävad samaks – mis sellistel puhkudel muutub, on kriisikolle, kuhu me viskume nende (väärtuste) kaitseks. Ma meelega ei too siin ühtegi näidet, kuna Cassandraks pole veel saanud, alles õpin. Küll aga julgen ennustada, et Hvostovi kirjeldatud vapper Tolkieni seltskond hakkab kiiremas korras otsima teist auku, kuhu visata Issanda sõrmus. Kui muidugi jõuab enne kokkuleppele, mitu protsenti SKP-st on päkapiku, mitu kääbiku ja mitu inimese õiglane panus ekspeditsiooni korraldamiseks.

Mis puudutab rahvusvahelise poliitika kujundamist, siin ei tasuks ennast petta – Eesti roll Euroopa Liidu välispoliitika kujundamisel pole paraku suurem, kui Yana Toomi roll Eesti välispoliitikas. Mis, arvestades meie kuulumist EL-I ja NATO-sse, võib (hetkel veel) isegi OK olla, aga siin ma tuleks jällegi Hvostovi juurde tagasi. Nimelt, kirjeldades meie Süüria reisi, mainis Andrei mitu korda tundlaid, mille abil ta üritas tuvastada, kas meie pakutud info ikka vastab tõele. See tundlate teema on tegelikult ta vana lemmik: mäletan intervjuud, mille Hvostov andis mulle 2007. aasta mais. “Paratamatult tekib tunne, rääkis ta toona, nagu oleks ühiskond juba pikemat aega saatmas signaale, aga meil lihtsalt puudub aju nende analüüsimiseks”.

Kümme aastat hiljem, kirjutades välispoliitikast, on mul täpselt sama tunne: meie välispoliitiline aju delegeeris signaalide dešifreerimise Berliinile/Pariisile/Washingtonile ning keskendus Eesti promomisele digi-, laulu-, sauna-, hea liitlas- või koguni rändrähnu riigina. Ning mul on tõsine mure, kas päeval X, kui senine OK ei pruugi enam OK olla, see meie promoaju ikka on võimeline iseseisvaks mõtlemiseks.

DELFI: “Kui Assad on n-ö hea, siis on seda järgmiseks ka tema liitlane Putin. Siis haihtub Mordori kuvand, mida meil on suure hoolega kultiveeritud. Rahvusvahelise kliima tegijaid ei saa meie analüütikud kätte, aga Toom on siinsamas. Teda siis pekstaksegi, ehkki baromeetri nügimine ei muuda rahvusvahelist ilma vähimalgi määral.” Kuidas hindate Venemaa kui Mordori kuvandit? Kuidas suhtute praeguse maailmapoliitilise olukorra ja “Sõrmuste isanda” metafoore Hvostovi? Kas olete päri? Soovite ehk veel mõne metafoori omalt poolt lisada?

Vastus: Siin pole vist mingit saladust, et kuri venelane (Venemaa) on aastaid kultiveeritud “õige eestlase” identiteedi lahutamatu osa. Täpselt nii, nagu kuri eestlane on lahutamatu osa eestivenelaste identideedist. Vahest ma fantaseerin, mis saaks sellest tühimikust, kui kõik eestivenelased (või siis eestlased) ühel päeval lendaksid Kuu peale… Aga kuniks seda pole juhtunud, siis iga katse muuta seda nö ”tasakaalu” on hukkamõistetav. Seda muidugi koos sõnumitoojaga, kelleks olen hetkel ka mina.

Metafoori kohta niipalju, et see ei käi reaalse olukorra, vaid meediapildi kaudu, nii et hinnanguid oleks paslik küsida ajakirjanike käest.

DELFI: “Ameerika sõjaväelased otsustas siia tuua Obama administratsioon. Oletame, et seda Trump ei muuda. Aga oleks üpris tema vaimus teada anda, mis tingimustel ta käsib oma sõduritel sõdima hakata. Õigemini – mille eest nad sõdima ei hakka. /… / Vaidlused Teise maailmasõja üle, pronkssõdur, 60 : 40 õppemudel – see ei ole////essential//. Lahendage see asi kuidagi oma riigis ise. Kaitse tuleb laupkokkupõrke korral, aga mingid hübriidsõja variandid, kus peab esmalt tõestama agressori olemust… Trump ei usalda oma luuret. Ta ei usalda (teise poole) analüütikuid. Siis saabubki Toomi-taoliste poliitikute aeg, kes peavad need sõlmed kuidagi lahti harutama. Nende sõlmede pärast ei hakka ameeriklased ega britid sõdima. Ei hakka eestlasedki, hoolimata kaitsetahte vägevusest ja rahvusromantilisest kaerajaanist.”

Vastus: See on eelmise mõtte loogiline jätk – kuna eestivenelased selles kultiveeritavas maailmapildis seostuvad Mordori-Venemaaga, siis Eesti pinnal on lihtne poliitilisi nõudmisi a´ la “jätke vene kool rahule” või “kodakondsus hallipassimeestele” esitada vaenuliku propagandana või koguni riigi alustalade õõnestamisena. Lohutuseks meile kõigile niipalju, et Eesti pole siin mingi erand – selle ilmingu täheldamiseks on leiutatud isegi vastav termin ”securitisation of minorities”, ehk siis vähemuste seostamine julgeoleku riskiga. Ning selle seostamise all suuremal või väiksemal määral kannatavad kõik arvestatavad rahvusvähemused Euroopa Liidus. Erandiks on ehk Soome, kuid ka seal on teatud omapärad – ega asjata pea eranditult kõik soomerootslased hääleta Soome Rootsi partei poolt.

Hvostovi sõnumist ma loengi välja täpselt selle – liitlased ei torma aitama meid väljamõeldud hädast.

DELFI: Hvostov on ka oma arvamusloo viimases lõigus Yana Toomi nime välja toonud. Kuidas mõistate väljendit “Toomi-taoliste poliitikute aeg”. Kes ja missugused on need Toomi-taolised poliitikud? Kuidas neid ja nende rolli iseloomustada? Missuguseid “sõlmesid” tuleb hakata lahti harutama? Mida arvata Trumpi julgetest väljaütlemistest NATO ja Euroopa Liidu suunal?

Vastus: See küsimus suurepäraselt illustreerib Hvostovi sõnu sellest, et ”tegijaid ei saada kätte, aga Toom on siinsamas” – ega te ometi ei saatnud sarnaseid küsimusi Trumpile või Putinile, keda Hvostov samuti mainis oma loos? Mida arvata uue USA presidendi väljaütlemistest, igaüks otsustagu ise. Mina arvan, et see on väga selge signaal nii EL-ile, kui ka Eestile – on aeg iseseivaks välispoliitiliseks mõtlemiseks. Eks need ”Toomi-taolised” poliitikud ongi sellised kurjajuured, kes üritavad hoida üleval debatti teemadel, mille puhul meil on kombeks rääkida konsensusest isegi siis, kui konsensusest on asi kaugel.

FacebookTwitterGoogle+LinkedInVKJaga

Tagasiside

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga