Yana Toom: Trumpi bumerang

Trump mõistab hästi, millega on hakkama saanud: Lähis-Ida destabiliseerimine aastakümneteks ilma seejuures õieti millegagi riskimata ning liitlastega täielikult arvestamata, kirjutab Euroopa Parlamendi liige Yana Toom (Keskerakond) Postimehes.

Nagu kirjutab Business Insider, löövad kodanik Trumpi arvukad säutsud bumerangina tagasi president Trumpi pihta. Aastail 2011-2012 süüdistas ta korduvalt president Barack Obamat, et too oli valimisvõidu nimel valmis alustama sõda Iraanis. Ega asjata öelda, et igaüks mõistab kohut omaenda rikutuse tasemel.

Trump on sõja praktiliselt valla päästnud.

Siin ei ole tegemist ainult valimistega. Inimõiguste ja rahvusvaheliste õigusnormide olukord on nende kaitsjate silmis tihti halvim seal, kus on palju naftat. Iraanis võib naftas kas või supelda. Seega ei olnud neil selles suhtes palju šansse, ja needki vähesed andis neile Euroopa Liit.

Iraani tuumalepe“, mida ametlikult nimetatakse ühiseks terviklikuks tegevuskavaks (sellega tühistati 2015. aasta suvel Iraani suhtes kehtestatud sanktsioonid tasuks tuumaprogrammi peatamise eest), läks ajalukku kui Euroopa Liidu peamine välispoliitiline võit. Kuid pole tähtis, millisena miski ajalukku läheb, tähtsam on, milliseks see seal jääb. Iraani lepe jääb ajalukku Euroopa vaieldamatu välispoliitilise lüüasaamisena: Trump teatas 2018. aastal, et Ühendriigid lahkuvad tuumaleppest ja pani aluse võimalikule tuumavõidurelvastumisele niigi plahvatusohtlikus piirkonnas.

Ja mitte keegi ei suutnud teda mitte milleski veenda.

Vähe sellest: USA lubas kehtestada sanktsioonid nende kompaniide, sh Euroopa firmade suhtes, kes olid juba sõlminud (pärast kokkuleppeni jõudmist) suuri tehinguid Iraaniga. Seda peab muidugi oskama: sõlmida kokkulepe, lahkuda ühepoolselt ning lubada trahvida neid, kes on sellele ustavaks jäänud.

Möödus poolteist aastat ja Trumpi käsul tapeti Iraagi territooriumil Iraani kindral. Ameeriklased ei kooskõlastanud Soleimani tapmist üldse mitte kellegagi: ei Euroopa liitlastega NATOs, ei Iraagiga, mille territooriumil tapmine toimus. USA tegevust ei sanktsioneerinud ei ÜRO ega keegi teine. De facto võeti otsus vastu kolmekesi: Trump ise, tema riigisekretär Mike Pompeo ja USA kaitseminister Mark Esper. Seejuures, nagu kirjutab Washington Post, on Pompeo kõigest Iraaniga seonduvast lausa sõltuvuses: ta on kogu elu lugenud uudiseid selle riigi kohta enne kõiki teisi. Kui Trump tegi Pompeole ülesandeks Luure Keskagentuuri juhtimise, siis moodustas too kohe Iraani missioonide keskuse (Iran Mission Center), et keskenduda just nimelt ja ainult Iraanile. Lisaks õppisid Pompeo ja Esper USA sõjaväeakadeemias ühel kursusel ja „on teineteist tundnud kogu täisea vältel“.

Tsiviliseeritud maailmas nimetatakse niisugust otsuse vastuvõtmise moodust backdoor deal ehk tagaukse tehing ja sellele pole õigustust.

Kuid see pole veel kõik: Trump tõotas õhurünnakut 52 objektile, kui Iraan otsustab vastusena Soleimani tapmisele mingilgi moel rünnata USA kodanikke. Võimalike sihtmärkide hulgas on kultuuripärandi hulka kuuluvad objektid. Rahvusvahelise õiguse kohaselt (1954. aasta Haagi konventsioon kultuuriväärtuste kaitse kohta relvakonflikti korral) on see kuritegu. Selle puhul kiirustas isegi lojaalne Pompeo ütlema, et Trump ei pidanud silmas mitte midagi niisugust. Misjärel Trump kinnitas, et pidas küll ja peab jätkuvalt!

Ja mitte keegi ei suutnud teda mitte milleski veenda.

Miks oli vaja Soleimani tappa? Kui Pompeol on õigus ja eriüksus al-Quds, mida surmatud kindral juhtis, valmistas ette operatsioone USA kodanike vastu, siis ei takista miski Iraanil neid ellu viia ka nüüd. Otse vastupidi: Soleimani surm liitis iraanlased ühte, kuivõrd see on üldse võimalik. Soleimani kohale asus tema endine asetäitja Esmail Ghaani. Nad töötasid koos 20 aastat ja vaevalt oli neil olulisi lahkarvamusi. Pärast Soleimani tapmist ütles Ghaani: „Me ütleme igaühele: olge kannatlikud ja vaadake ameeriklaste surnukehi üle kogu Lähis-Ida.“

Trump ei ole idioot, ta mõistab hästi, millega on hakkama saanud. Soleimani tapmise tagajärg on sealse piirkonna destabiliseerimine aastakümneteks. Sealjuures (pange nüüd hästi tähele):

USA ei riski peaaegu millegagi: see asub kaugel, põgenikud Ühendriike ei ohusta, majandus kannatada ei saa;

vastupidi, hoogustub relvakaubandus, ameeriklaste sõjatööstuskompleks saab rekordilisi kasumeid;

juba on tõusnud ja tõuseb veelgi naftahind, mis on kasulik USA-le jt naftatootjatele (välja arvatud Iraan, sest sealse naftatootmise on lämmatanud ameeriklaste sanktsioonid, eriti pärast USA lahkumist Iraani kokkuleppest);

kõrvalnähtus on tuntav hoop Hiina pihta, mis on viimastel aastatel väga aktiivselt kaubelnud Iraaniga. Ja Iraan on ka üks Hiina uue siiditee strateegia tähtsamaid elemente;

kui Iraan vastab löögile löögiga, saavad muidugi kannatada mõned USA kodanikud. Siis hakkab Trump mängima ameeriklaste patriotismil ja kasvaval islamofoobial;

USA pihta Iraan lööki ei anna, kuid võib rünnata Iisraeli ning lisaks aktiveeruvad regioonis islamistid, ISIS-e riismed (kelle vastu Soleimani ka võitles). Kui selle tagajärjel algab sõda, tekib tohutu hulk uusi põgenikke, kuid nemad ei trügi USA-sse, vaid Euroopasse. EL kannab jällegi kulusid, tekitvad tülid ja veel suurem radikaliseerumine;

Euroopa Liit demonstreerib taas poliitilist jõuetust Ühendriikide, eriti Trumpi jõu ja geniaalsuse ees;

USA põikleb väga õigel ajal kõrvale Trumpi tagandamisjuurdlusest;

ühtlasi stardib Donald Trumpi ere ja unustamatu valimiskampaania.

Selle kõige taustal on mul isiklikult vaid kaks küsimust. Esimene: kas need, kes praegu Eestis kiidavad heaks „USA enesekaitse“, suudavad vaadata oma ninast kaugemale ning võtta veidi aja pärast vastu tuhandeid uusi põgenikke?

Ja teine: kui te ikka ja jälle kordate liitlassuhete tähtsuse mantrat, ei tule teile pähe heita kord pilk peeglisse? Keda te seal näete? Kas liitlast? Imelik. Liitlastega nii ei käituta, nii käitutakse vasallidega.

FacebookTwitterGoogle+LinkedInVKJaga

Tagasiside

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga