Yana Toom rääkis, miks audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv on väga halb dokument

Kommenteerides ERRs avaldatud intervjuud “Eesti eesistumine ei suutnud harutada audiovisuaal-sasipundart” Euroopa Parlamendi saadik, audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi variraportöör Yana Toom ütles ERRi portaalile, et tegu on mitmel põhjusel väga halva dokumendiga. Miks?

Sisuliselt on see Saksa lobi edukas katse reguleerida internetti samadel alustel nagu reguleeritakse televisiooni, mis on rumal, sest need on oma olemuselt erinevad asjad.

Videojagamise platvormidel ei ole toimetuse vastutust: ma teen video ja laen selle üles. On selge loetelu asjadest, mida ei tohi seejuures teha: ma ei tohi kutsuda vägivallale, ei tohi tegeleda terroripropagandaga jne. Kui see eelnõu läheb nüüd läbi, tekitame me olukorra, kus 27 liikmesriiki saavad reguleerida sotsiaalset võrgustikku, nii nagu nad peavad vajalikuks – see pole normaalne.

Nad saavad kehtestada oma reeglid sotsiaalvõrgustikule, kus on videojagamise funktsioon, kuna direktiivis on hetkel sees selline säte nagu “laste moraalne areng”: sellist sisu, mis sätet kahjustab, saab keelata liikmesriigi otsusega. Samas puudub moraalsel arengul juriidiline definitsioon, seega anname valitsustele tsensuuri rakendamise loa. See, mis on moraalne Hollandis, on amoraalne Poolas ja nii edasi.

Teine väga halb nüanss on see, et Euroopa Parlament sai sel aastal uued protseduurireeglid. Varem oli nii, et kui Parlament andis komisjonile mandaadi minna triloogile läbirääkimistele, siis selle poolt hääletati kõigepealt plenaaristungil. Enam seda pole: osad failid lähevad välja otse Parlamendi komisjonist. Praegusel juhul andis Parlament 23 liikme häälega mandaadi minna triloogile.

Mati Kaalepi sõnul on direktiivi eesmärk jaotada reklaamitulu ühtlasemalt.

Seda probleemi, et reklaamitulu läheb televisiooni asemel üha enam sotsiaalmeediale, ei ole võimalik lahendada. See on täpselt sama arutelu, mis oli kümme aastat tagasi: mis jääb peale – kas paberleht või internetiportaal? Me näeme väga selgelt, mis jääb peale. See on praegu lihtsalt kunstlik takistus sellel teel, sest olgem ausad, televisioon ei ole enam see, mis ta oli kümme aastat tagasi – see ei ole võrreldav internetiga. See vajab hoopis teistsugust regulatsiooni.

Me oleme väga aeglased ja bürokraatlikud. Internet areneb meeletu kiirusega ja me ei jõua järele. Selleks ajaks, kui see regulatsioon on vastu võetud, on tekkinud uued väljakutsed, mida tuleb reguleerida.

Direktiivis on igasugused rumalad piirangud: reklaamiaeg, reklaamipiirang, tootepaigutuse keelamine jne. Kujutage ette: te olete beauty blogger ja värvite ripsmeid kindla tušiga – see saab kõik keelatud olema, te hakkate selle eest maksma. Siin puudub igasugune tulemuste analüüs. See on praegu juba päris suur majandusharu. Nüüd me loome beauty blogger’itele täiesti uue keskkonna, aga pole rehkendanud, mida see endaga kaasa toob.

Kas Eesti oleks pidanud tegema eesistujana rohkem, et kokkulepe leida?

See, et Eesti ei jõudnud eesistumise jooksul läbirääkimistega lõpule, on muidugi probleem, aga ma ütleks, et see pole Eesti süü. Vähemalt pole see Eesti süü kuskil 70 protsendi ulatuses, sest ka liikmesriigid on omavahel lõhki. Meil oli seitse liikmesriiki, kes toetasid väga selgelt ALDE positsiooni, Prantsusmaa ja Saksamaa on teisel pool barrikaadi, nagu ikka. On ka teatud seltskond, kellel on enam-vähem suva.

Meil polnud mingit üksmeelt ka Parlamendis: meil oli siin tõeline veresaun, kui me seda asja arutasime. Muidugi, üks väike eesistuja, kellel pole kogemust, lihtsalt ei saanud sellest üle olla. Neil polnud selleks väga veenvat mandaati, sest Nõukogu oli omavahel lõhki.

FacebookTwitterGoogle+LinkedInVKJaga

Tagasiside

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga