Yana Toom: miks ma võrdlesin 1940. aasta sündmusi Eestis värvilise revolutsiooniga

Hommikul kukkus minu postkasti igapäevane kiri nimega Press coverage of Yana Toom – Yana Toomi meediakajastus. Rekordilise pikkusega, mingi 15 punkti. Lainet tekitas see, et võrdlesin 1940. aasta sündmusi Eestis värvilise revolutsiooniga. Olen nüüd seletuse võlgu, vahendab Õhtuleht Euroopa Parlamendi liikme Yana Toomi arvamust.

1. Me kipume unustama, et tollal oli Eestis ka vaeseid inimesi, kes siiralt uskusid, et nende elu nõukogude võimu all muutub paremaks. Eestis oli vasakliikumine, olid kommunistid, oli vasakpoolne intelligents – tuletagem meelde kasvõi Vares-Barbarust või Johannes Semperit, kellele Pätsi vaikiv ajastu polnud sugugi meelt mööda ja kes pidasid Pätsi diktaatoriks.

Oli eestlasi, kes siiralt pooldasid nõukogude võimu – ka mina olin lapsepõlves nendega tuttav. Üks neist, Elfriede Morgenson, muuseas, õpetas mind lugema.

2. Värviline revolutsioon, austatud oponendid, ei ole üksnes Maidaan või Rooside revolutsioon. Kaks banaalset näidet – Purple revolution Iraagis (brittide ja ameeriklaste sõjaväelise kontrolli all) ning Lüübia, kus Araabia kevadet toetas NATO.

Võrdlus võib meeldida või mitte, aga kui me suudame väljuda arusaamast, et värviline revolutsioon on ilmtingimata hea ja õiglane ning eesmärk õigustab abinõu, tuleb tõdeda, et ka Eestis 1940. aastal toimus riigikorra vahetus osa ühiskonna toetusel ning teise riigi sõjalise juuresoleku taustal. Ega seda, mis hakkas toimuma hiljem – Stalini terror, sõda, küüditamised, ei osatud tollal ette näha ja ega valikut väga ei olnud. Seda me teame praegu ja see, kuidas hindame olukorda, on tagantjärgi tarkus.

3. Johannes Varese valitsuse nimekirja koostati 1940. aastal väidetavalt Nõukogude Liidu saatkonnas. Neli aastat tagasi Ukraina revolutsioonilise valitsuse koosseisu arutati USA-s. Victoria Nulandi telefonivestlus USA saadikuga Ukrainas, kus on jutt sellest, et Jatsenjuk sobib valitsusse paremini, kui Klitško, lõi omal ajal laineid ka Lääne meedias.

Neid paralleele on veel, aga siinkohas lõpetan. Sest tekkinud arutelu on ausalt öeldes veider – vastutustundlik poliitik oleks pidanud vaidlustama hoopis seda minu väidet, et okupatsiooni narratiivi kantakse üle kohalikule venekeelsele kogukonnale. Aga paraku pole see vaidlustatav, sest lihtsalt nii on ja suurepäraselt sobib kogu seltskonnale, kes eile Toomi sõnu meedias tõlgendas.

P.S. Austatud Urmas Reinsalu, teie sõnavõtt minu suhtes oli eriti kirglik ja terav, aga igaks juhuks tuletan meelde, et Yana Toom ei ole see inimene, kes annab mandaate misiganes nõudmiste esitamiseks riigi poolt. Ja see, et oma soologa jäite valitsuses üksi, pole paraku minu teene. Vaadake peeglisse!

FacebookTwitterGoogle+LinkedInVKJaga

Tagasiside

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga