Yana Toom: meie Venemaa-poliitika peab muutuma

Eestil ja kogu läänemaailmal oleks otstarbekas juba praegu mõelda, kuidas arendada suhteid Venemaaga, kui Kremli peremees jääb endiseks, kirjutab epl.delfi.ee-s Euroopa Parlamendi liige Yana Toom.

“USA rahandusministeeriumi hiljuti ilmunud Kremli-raport andis vaatlejatele võimaluse spekuleerida, et ameeriklased loodavad ikka veel Moskva paleepööret. Ent puuduvad objektiivsed põhjused vandenõulaste võitu oodata. Niisamuti pole oodata vandenõulasi endid, sest märtsikuised Venemaa presidendivalimised ei tõota üllatusi. Meeldib see või mitte, kuid praeguse riigipea uuesti valimise tõenäosus on suur.

USA ja Venemaa

2017. aasta algus tõotas Donald Trumpi valimise tõttu Venemaa ja lääneriikide suhetesse suuri muutusi. USA uue presidendi soov vähendada sanktsioonide survet Venemaale ei tekitanud kahtlust, aga tema vastased hakkasid valjult kõnelema „Kremli sekkumisest” USA valimistesse ja „Vene häkkerid” said Trumpi süüdistamise ajendiks. USA-s tekkis olukord, mille tõttu Trump ei saa piiksatadagi sanktsioonide pehmendamisest ega isegi normaalsetest läbirääkimistest Venemaa esindajatega.

Kujunenud olukorras otsustas Trump esialgu esineda USA energiasektori lobistina. Mullu sügisel võeti vastu uued USA sanktsioonid, mis on olemuselt Nord Stream 2 vastu. See tekitas Brüsselis kohe meelepaha. Seal mõisteti, et Euroopat ei taheta niivõrd Gazpromi gaasinõelast võõrutada, kuivõrd asendada see nõel Ameerika omaga. Nord Stream 2 vaidlustes selgus, et trumbid on Saksamaa käes, kes vajab majanduskasvu jaoks odavat Vene gaasi. Selle tulemusena näitab Saksamaa juhtkond nüüdseks avalikult ameeriklastele hambaid, aga Nord Stream 2 saab kõige järgi otsustades valmis ehitatud.

Hiljuti USA-s vastu võetud „Kremli ettekanne” 210 Venemaa poliitilise ja majandusliku eliidi esindaja nimedega tähendab, et USA jätkab Kremli puhul karmi konfrontatsiooni kurssi. Kuigi Trump ei taha suhteid Kremliga veelgi halvendada, ei jäta Ameerika valitsusringkonnad talle suurt valikut. On märkimisväärne, et USA president kõigutab oma tegevusega ise USA positsioone, lammutades seeläbi maailmakaubandust ja suundudes majanduslikku isolatsiooni.

Euroopa Liit ja Venemaa

Euroopa suurriikidest suhtub Venemaasse kõige kriitilisemalt Brexiti tõttu rahutu Suurbritannia. Samuti Poola, kellel on pingelised suhted ka Euroopa Liidu juhtkonnaga. „Europrojekti” liidrid Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia on häälestatud Venemaaga suhete normaliseerimisele. Sanktsioonide tulemuslikkust seatakse pidevalt kahtluse alla. Sellest hoolimata pikendati neid hiljuti järjekordselt – niisugune on Euroopas säilinud poliitiline konsensus. See ei tähenda, et lähitulevikus poleks muutused võimalikud.

Mis takistab praegu sanktsioonidest loobumist? Esikpõhjus on jätkuv Ukraina kriis. Tõsi küll, korruptsiooni uppunud Ukraina tekitab Brüsselis pigem ärritust kui kaastunnet või sümpaatiat nagu kolm aastat tagasi. Samuti mõistetakse üha rohkem Kiievi vastutust Minski kokkuleppe oma osa täitmata jätmise eest.

Teine põhjus on ülesanne Venemaad Ida-Euroopas „vaos hoida”. Seda ei tasu pidada sõjaks valmistumiseks ega agressiooni tõrjumiseks. Tunnustatud eksperdid ei usu Venemaa ja lääneriikide „kuuma sõja” võimalust. Tegemist on idaeurooplastele mõeldud psühhoteraapiaga, mis ei saa kesta lõputult.

Veel ühe takistusena võib vaadelda Venemaaga peetavat informatsioonilist sõda, kus iga samm suhete normaliseerimise poole näib taganemisena. Selle taustal on suhetes Venemaaga positiivsemale päevakavale ümber lülituda keeruline, kuid mitte võimatu ülesanne.

Lääneriikide poliitika tulemused

Lääne vaatlejad tunnistavad, et Venemaa majandus on sanktsioonidega edukalt kohanenud. 2017. aastal algas mõnesugune majanduskasv (umbes 1,5%), mis on jätkunud ka 2018. aastal. Inflatsioon oli aasta kokkuvõttes kõigest 2,5%. Samal ajal tõuseb nafta hind, see on tähtis eelarvetulu allikas. Lihtsate venelaste rahulolematusele lootmine ei õigustanud ennast ‒ vähemalt mitte sellisel määral, et režiimi välja vahetada.

On naiivne eitada, et viimastel aastatel oli üks lääne strateegiaid avaldada survet Putini lähiringile ja Venemaa suurettevõtlusele. Ei toimunud ka oligarhilist revolutsiooni ülaltpoolt. Samuti ei muuda asjade käiku see, et avaldati Kremli-raport kümnete mõjuvõimsate venemaalaste nimedega, kes langevad USA sanktsioonide alla. Sellel on mitu põhjust. Esiteks: paljude ettevõtjate usaldus lääne vastu osutus isegi väiksemaks kui usaldus Kremli vastu. Läänes alanud võitlus offshore’iga, plaanid konfiskeerida „mittetöiseid sissetulekuid”, Boriss Berezovski ja Badri Patarkatsišvili kummaline surm Suurbritannias, senaator Suleiman Karimovi arreteerimine Prantsusmaal – kõik see sunnib paljusid „rikkaid ja kuulsaid” hirmunult Vladimir Putini lähedusse hoidma, lootes tema abile ja eestkostele.

Teiseks: Venemaa sisemine läänemeelne opositsioon on praegu nõrgem kui kunagi varem viimasel veerandsajandil, kusjuures sugugi mitte kõike ei saa seletada Kremli intriigidega. Suurem osa venemaalasi suhtub praegusse rahvusvahelisse survesse mitte kui konflikti Kremliga, vaid kui USA ja Euroopa Liidu keeldumisse tunnustada Venemaa probleeme ja huve. Jõhker katse survet avaldada suurendab venemaalaste uhkust ning muudab illusoorseks selliste läänemeelsete presidendikandidaatide võimalused nagu jorutav Grigori Javlinski ja skandaalne Ksenija Sobtšak. Seepärast valitakse märtsis tõenäoliselt esimesel tuuril taas kõigile mõistetav macho Putin. Kremli tugev kontroll jõustruktuuride üle ja elanikkonna laialdane toetus ei jäta võimalust Putinit postilt tõugata, kui kellelgi niisugune soov peaks tekkima.

Eesti ja Venemaa

Kujunenud olukorras on Eesti jaoks kõige mõistlikum võtta kasutusele meetmed, mis vähendaksid Venemaa-suhetes pinget. Selleks pole sugugi kohustuslik tunnistada Krimm Venemaale kuuluvaks või keelduda liitlassuhetest NATO-ga. Tuleb näidata end naabrina, kellega saab asju ajada. Riia ja Vilniuse närviliste avalduste taustal pole see keeruline.

Meie prioriteet on Venemaaga piirilepingu ratifitseerimine. See ülesanne on täiesti täidetav.

On veel üks prioriteet: Eesti põllumehed. Kahjuks ei saa meie põllumajandustooted hõlpsasti Venemaa turule naasta isegi Euroopa sanktsioonide tühistamise korral. Võimas lobi avaldab Putinile survet, et Venemaa vastusanktsioone ei muudetaks ‒ need on ju Venemaa tootjatele äärmiselt kasulikud. Siiski on muutused selles küsimuses võimalikud ja nende poole tuleb Kremliga suheldes püüelda.

Ja lõpuks kultuuriline koostöö. See ei katkenud kordagi isegi külma sõja aastail. Kultuuriga kõrvuti tuleb arendada koostööd tehnikavallas, samuti ühiskonnategelaste vahel. Meenub rumal juhtum Eestist välja saadetud akadeemiku Valeri Tiškoviga. Ta on üks läänemeelsemaid ja autoriteetsemaid Venemaa teadlasi. Niisugune intsident näitab meie Venemaa suuna eest vastutavate spetsialistide madalat taset. Kaadrit tuleb uuendada või harida, see on riikliku ohutuse küsimus.”

FacebookTwitterGoogle+LinkedInVKJaga

Tagasiside

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga