Yana Toom: iga kolmas töökoht kaob ja on oht, et digioskustest saab uus ebavõrdsuse allikas

Vastavalt Oxfordi ülikooli uuringule, mida viidi läbi Euroopa Komisjoni tellimusel, kaob lähima 25 aasta jooksul Euroopas 30% täna olemasolevaid töökohti. Iga kolmas.

Neid lihtsalt enam pole. Kojamehed, taksojuhid, postiljonid… nende asemele tulevad puhastusseadmete operaatorid, isesõitvad autod ja robotite juhendajad. Kusjuures see juhtub päris kiiresti – veel tänase poliitilise eliidi silme all. Isegi kui me mõtleme selle eliidi all Euroopa Parlamendi saadikuid, kelle keskmine vanus on 55, – tublisti kõrgem, kui Riigikogu saadikutel.

Ilmselt saavad teenekad riigiisad, nautides pensionipõlve, lubada endale vaadata neid muutusi kõrvalt – umbes nagu minu vanemad, kelle juures ma aeg-ajalt käin, abistades digiasjadega. Kuid meie lapsed ja lapselapsed paratamatult satuvad selle revolutsiooni  keerisesse. Ning digioskuste tase määrab mitte ainult nende endi, vaid kogu Eesti riigi ja kogu Euroopa heaolu.
Sest on täiesti selge – digioskuste puudulikkusest on saamas uue sotsiaalse ebavõrdsuse allikas. Samas kui nende olemasolu annab uued võimalused majanduskasvuks.

See on mõistagi väljakutse. Milleks – olgem ausad – meie haridussüsteem valmis ei ole.

Igaüks meist teab, et laps peab koolis omandama X hulga teadmisi erinevates ainetes – olgu selleks matemaatika, võõrkeel või loodusained. Aga meil puudub adekvaatne universaalne raamistik, milline peab olema digioskuste kogum. Meil, st Euroopa Liidus, on jätkuvalt riike, nagu näiteks Itaalia, kus igas kolmandas koolis tänaseni puudub internetiühendus.

Mõistagi Eesti näeb selles konkurentsis palju parem välja – ikkagi digiriik, – kuid olgem ausad, arendusruumi on meil kõvasti.

Nii Eestis kui Euroopa Liidus tervikuna pole näiteks  välja töötatud selgeid kriteeriume, millele peab vastama infotehnoloogia õpetaja. Pole olemas sellist asja, nagu universaalne tulemuste hindamine. Ka see, mil määral (kui üldse) õppetöös kasutatakse digilahendusi, erineb liikmesriikides (ja ka meie koolides) kui öö ja päev.

Võttes arvesse ülaltoodu, toetas teisipäeval Euroopa Parlament 535 poolthäälega (58 vastu, 13 erapooletud) minu raportit “Haridus digiajastul – väljakutsed, õppetunnid ja võimalused”. Milles muuhulgas kutsume Euroopa Komisjoni üles töötama välja üleeuroopalise strateegia digihariduses. Jah, selles valdkonnas eksisteerib kümmekond projekti, aga nad ei teeni seatud eesmärki, sest eranditult kõik on pistelised ja vabatahtlikud.

Parlament peab vajalikuks seadma selged sihid, ka ajalised, et jõuda teatud tasemeni ja kindlustada digivaldkonnale kindel koht haridussüsteemis. Äärmiselt tähtis on töötada välja universaalne hindamissüsteem, mis annaks ka võimaluse võrrelda tulemusi. Saadikud teevad ettepaneku kasutada juba olemasolevat PISA mudelit.

Ning mõistagi õpetajad – just nende õlgadele langeb suurem koorem. Õpetajaid tuleb õpetada ja toetada, kusjuures, arvestades niigi suurt koormust, see õpe ei tohi kujuneda lisatööks. Mis tähendab, et Euroopa Liidu toel peab andma pedagoogidele võimalusi täiendõpeks näiteks õppepuhkuse ajal.

Igav sõnapaar “elukestev õpe” käib tänapäeval eelkõige just digivaldkonna kohta – infotehnoloogia areng aina kiireneb ning me peame olema valmis adapteeruma selleks kogu elu jooksul. Ja mis peamine – tuleb õigel ajal tuvastada käimasolevad muutused ning õppida õppimist.

Need aga, kes sellega toime ei tule – olgu siis riigid või inimesed – jäävad paratamatult maha.

Kusjuures mitte ainult tööturul. Infotohnoloogiast on saamas aina suurem osa meie elust – pangandus, maksustamine, tervishoid – kõik on muutumas aina digitaalsemaks. Sotsiaalne ja poliitiline elu on “kolimas” internetti. Nutiseadmed on muutnud nii suhtlemismustreid, kui ka seda, kuidas me tarbime infot ja kujundame seisukohti.
Ning see kõik vajab oskusi, ja oleks äärmiselt naiivne arvata, et need tulevad kuidagi iseeenesest. Ei tule.

Seega on viimane aeg üle-euroopalise digihariduse strateegia loomiseks ja rahastamiseks. Ja oleks tõesti äge, kui väike Eesti saaks olla siin rajaleidja kogu Euroopale.

Artikkel ilmus 12.12.2018 Eesti Päevalehe portaalis http://m.epl.delfi.ee/arvamus/article.php?id=84736125&fbclid=IwAR3VaxEvf9MELNaC5fDzrVDBQexQwE_0I4NaOI2HnrP2dPnVYg3l8J26uiE

 

 

FacebookTwitterGoogle+LinkedInVKJaga

Tagasiside

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga