Vabandage, räägin nii, nagu on

Praeguse valitsusega pole Ida-Virumaa kaevuritel mingit lootust, kirjutab Euroopa Parlamendi liige Yana Toom Postimehes.

Juunikuus teatas edukas ja kasumlik (kui vaadata riigieelarvesse makstud dividende: 2013 – 34,88 miljonit, 2014 – 93,6 miljonit, 2015 – 61,94 miljonit) riiklik ettevõte Eesti Energia planeeritavast 200 töötaja koondamisest, kellest enamus on kaevurid. Nüüd saabus uudis veel 150 inimese koondamisest.

Ja seda sotsiaalselt pingestatud Ida-Virumaal, kus on niigi vähe tööandjaid, kuid ohtralt töötuid. Mis toimub? Klassikaline vastus, mis vabastab võimuesindajad vastutusest ‒ ülemaailmne konjunktuur. Millest me Euroopa Liitu astumise hetkest peale sada protsenti sõltume, eurole ülemineku hetkest aga veel enam.

Kyoto protokolli kaasnähud

Miks? Ettevõtte püsimine sõltub kahest tegurist. Esiteks ‒ millise hinnaga sa suudad müüa oma toodangut. Teiseks ‒ kui suured on sinu tootmiskulud.

Euroliitu astumise hetkest olime seotud ühe osaga sellest konjunktuurist ‒ Kyoto protokolliga, mis piirab kasvuhooneefekti tekitavate gaaside atmosfääri paiskamist. Ning erinevate saastekvootidega, mis tulenevad euronormidest. Mis toob tootjale kaasa lisakulutusi, kuna iga kaevandatud ja põletatud põlevkivitonni eest tuleb maksta. See tähendab, et Euroliitu astumise hetkel jäime ilma vabadusest põlevkivitootmise hinda ise kujundada.

Vabadusega olgu või osaliselt oma kulusid optimeerida jätsime aga hüvasti 2011. aastal, mil läksime üle eurole (Selle ajani võimaldas Eesti krooni madal kurss rentaabluse mõttes manööverdamist, makstes nii töölistele kui kasvuhooneefekti tekitavate gaaside eest dollaritesse ja eurodesse ümberarvestatult võrdlemisi vähe).

Ja veel üks „väline” tegur ‒ energiakandjate hinnad maailmaturul, mis määravad meie sissetuleku. Sellega läks päris kitsaks pärast kohaliku elektrituru liberaliseerimist Eesti moodi – kohalik elektriturg oli aga Ida-Virumaa kaevurite toodangu peamine tarbija. Nüüd ei määrata Eesti energiatoodangu hinda mitte meie juures, vaid Skandinaavia energiaturul, mis on ühendatud maailmaturuga. Ajal, mil naftahind maailmas on 40 dollarit barreli eest ja keskkonnakaitsekulud suurenevad, pole kasulik elektrijaamu põlevkiviga kütta. Seda enam pole kasulik, kui see „kasu” on Eesti maksusüsteemi varjatud osaks, mis on suunatud riigieelarve suurendamisele.

Kas tuua koju kätte?

Just viimati nimetatud asjaolu tingibki selle, et pärast energiaturu liberaliseerimist sai riigieelarve peamiseks doonoriks mitte elektrienergia tootmine, vaid selle jaotamine. See tähendab, teiste, kunagi samuti Eesti Energia osaks olnud riiklike ettevõtete ‒ Eleringi ja Elektrilevi ‒ tegevus. Elektriarvet vaadates te näete, et 2/3 teie rahast ei lähe mitte tootjatele, vaid jaotajatele, kusjuures nende kilovatihind ei sõltu ülemaailmsest konjunktuurist. See tähendab, et läbi Eleringi ja Elektrilevi saab riik oma osa niikuinii kätte.

Selle tulemusena pole Eesti Energia eelarvedoonorina enam nii oluline – tänu tasule energia jaotamise eest pole eelarvelaekumiste pärast tarvis muretseda. Manööverdamisvabadust jääb kohalikule energiatootjale väga vähe ‒ teda survestavad nüüd tõsiselt Rootsi ja Soome naabrid läbi Nord Pooli börsi ja kahe elektrikaabli Soome lahe põhjas.

Rootslastel on aatomienergia ülejääk (ega nad asjata peata oma energiablokke, ülejäänute päästmiseks aga plaaniva poolemiljardilist projekti elektrikaabli Leedusse viimiseks). Soomlastel ja lätlastel on hooajaline hüdroenergia ülejääk, lisaks sellele ei häbene põhjanaabrid kasutada Venemaa gaasi, mis annab vaid minimaalselt heitgaase ja on äärmiselt tõhus energiaühiku maksumuse osas, mida teavad ka näiteks kõik „gaasiautode” omanikud.

Nagu ütles Tšernomõrdin

Eelnevalt rääkisime ülemaailmsest konjunktuurist ja globaalsest turust. Aga meie oma ministrid, eksperdid ja spetsialistid? Kas nad ei näinud probleeme ette? Ei kandnud hoolt Eesti rahva huvide eest? Midagi nägid ette. Millegi eest kandsid hoolt. Aga „välja kukkus nagu alati”.

Osaliselt on süüdi seesama ettearvamatu ülemaailmne konjunktuur. Peamiselt tegelesid majandusministeeriumi ja riiklike ettevõtete tarkpead selle kõige mõistetavama osaga ‒ saastekulude miinimumini viimisega. Nad mõistsid, et selleks on vaja viia saaste väljapoole meie juriidilisi piire. Selleks on kaks võimalust: 1) jätta aherainemäed väljapoole meie piire, 2) viia sinna üle ka põlevkivitoodangu põletamine.

Esimene suund pidi saama ellu viidud põlevkivi kaevandamise investeerimisprojektide kaudu Jordaanias ja USA-s, Utah’ osariigis. Teine läbi põlevkivi töötlemise põlevkiviõliks ja gaasiks ‒ projekt Enefit (eraäri tasandil VKG). Põlevkiviõli saab eksportida, selle põletamise eest maksavad importijad.

Kõik oleks justkui ilus ‒ Eestist sai koguni maailma liider põlevkivitehnoloogiate eksportimise alal! Ainult üks aga ‒ nende suurepäraste projektide autorid tegutsesid tollase majandusministri Juhan Partsi vaimus, kes, nagu teada, eeldas, et iga teise Eesti häbiplekki ‒ Estonian Airi ‒ panustatud euro annab tagasi kolm. 200% kasumit! Columbia narkoparunidki näevad sellist kasumit vaid unes.

Just seesama juhtus ka energeetikaga. Meie utopistid ei tundnud huvi ei ajaloo, ei geograafia vastu, kui lootsid suurt kasumit, mida lubasid energiakandjate tookordsed hinnad. Aga oleks vaja olnud tunda.

Ajalooga näiteks on niisugune lugu, et 2000. aasta keskpaiku oli naftahind kõrge ja võis tunduda, et nii jääb alati. Kui aga vaadata naftahinna muutusi läbi ajaloo, siis selle graafik meenutab elava inimese, mitte laiba kardiogrammi. Teadagi, ei vaadatud. Mis aga puudutab geograafiat, siis Stenbocki maja unistajad unustasid, kui veemahukas on põlevkivikaevandamine, Jordaania ja USA põlevkivivarud on aga nagu nuhtluseks just sellistes piirkondades, kus on nappus nii veest kui ka taristust – pole gaasitorustiku, pole veetorustiku, pole vajalikke elektriliine. Lisaks veel seesama ülemaailmne konjunktuur. Olukord, kui nafta kujundlikult väljendudes osutub vaat et odavamaks Jordaania ja Utah’ veest.

Aktsiisid Eesti moodi

Peale selle mõjutab energia- ja energiakandjate tootjate kasumit veel üks tegur ‒ meie maksupoliitika. Eesti riik püüab nii eraisikutelt kui ettevõtetelt võtta vähem otseseid tulumakse. Imesid aga ei juhtu, eelarvet on vaja täita. Seepärast aitavad eelarvet täita kaudsed maksud, näiteks käibemaks ja aktsiisid. Aktsiisidel on aga kaks omadust, mis Eesti energeetika praegustes tingimustes hukutavad. Esimene neist on ülemaailmne. Aktsiis võetakse toodangu koguselt, mitte selle hinnalt. Ütleme näiteks, et aktsiisimäär on 10 eurot tonni nafta pealt (arvud on tinglikud). Kui nafta maksab 100 eurot tonn, siis pole probleem lisada veel 10. Kui aga nafta hind langeb kümneni, siis moodustab aktsiis juba poole lõpphinnast. Tema, näete, ei arvesta konjunktuuriga. See selgitab ka olukorda bensujaamades: nafta läheb kaks korda odavamaks, bensiin vaid mõne sendi võrra.

Teine eripära on aga juba puhtalt meile, Eestile omane. Meie energia- ja energiakandjate aktsiisid on märgatavalt kõrgemad (mõnikord mitu korda) minimaalsetest Euroliidus lubatutest.

Üldiselt, konjunktuuriga Eestil õnne ei olnud. Kuigi Eesti sisene energiatarbimine oluliselt ei vähene, samuti mitte põlevkivienergeetika osa selles (vaatamata sellele, et meie taskust makstakse igakuiselt tuulegeneraatorite omanikele). Miks siis kaevureid koondada tuleb?

Tervitus Utah’st

Võtmesõnadeks on siin võlad ja optimiseerimine. Võlad on krediidid, mis on võetud nendesamade investeerimisprojektide jaoks Jordaanias ja Utah’s. Need on tarvis tagasi maksta. Kuna krediidid võeti „eraviisiliselt”, siis ei pea neid tagasi maksma mitte Eesti riik, vaid Eesti Energia ‒ see on tema eraasi. Mingeid lisasissetulekuid pole Eesti Energial ette näha (kuna halb konjunktuur), energia tootmise eest ei saa lisaraha võtta, sest hinna dikteerivad Nordic Pool ja Elektrilevi. Niisiis on ainus võimalus tootmise optimeerimine ja kulude kärpimine.

Optimeerida pole enam vaat et midagi. Kaevurid töötavad paindliku graafiku alusel kolmes vahetuses, mis sageli tähendab „6 ööd järjest vahetustes ‒ 36 tundi puhkust ‒ 6 ööd vahetustes”. Ja sugugi mitte müütilise 2000 euro eest „puhtalt”, nagu kogu maailmale teatas president Ilves. Hea, kui keskmise brutopalga kätte saab. Seegi pole kindel. Sageli jäävad kaevandused neljaks päevaks seisma. Nii et järgmine optimeerimise etapp oleks juba ebameeldivalt sarnane orjusega. Üle jääb ainult vallandamine.

Mis võiks Eesti tingimustes kaevureid vallandamisest päästa? Nende üleviimine töölepingult töövõtulepingule. Või üleminek FIE-deks ettevõttesse, mis tegeleb tööjõu rendile andmisega, et kärpida kulusid kuni 50% võrra. Eesti Energia jaoks on see aga ebareaalne, kuna tegemist on riikliku ettevõttega. Tõenäoliselt on see ka kaevuritele vastuvõtmatu.

Kolm sammu

Mida veel teha saaks? Praeguse valitsuse ajal mitte midagi.

Vähem dogmaatiline valitsus võiks proovida Euroliiduga kooskõlastatult Eesti Energia võlgu refinantseerida (kuna laenud on praegu üliodavad). Selle jaoks on aga kõigepealt vaja valida teine valitsus.

Või võita ISIS koos tema üliodava kokku varastatud naftaga. Aga seda taas mitte praeguse valitsusega, kes ei toeta ISIS-e vastast koalitsiooni, kuna sellesse kuulub armastatud idanaaber.

Või vähendada kütuse- ja elektrienergiaaktsiise, muutes maksude struktuuri (lihtsalt vähendada, struktuuri muutmata, ei saa – eelarve kukkuks kokku). See tõstaks kohaliku energia konkurentsivõimelisust. Aga ka see pole praeguse valitsusega võimalik.

Praeguse valitsusega on „Narva kaevurid” (president Ilvese definitsioon) määratud raskele vähetasustatud tööle pidevas koondamise ohus. Piirkond tervikuna aga aeglasele väljasuremisele, mida ei peata ei koalitsioonierakondade erakondade sagenenud visiidid Ida-Virumaale, ei idiootlik soolo ohutuse küsimustes Narva kolledžis, ei lubadus kaevurid kondiitriteks ümber õpetada.

Vabandage, räägin nii, nagu on.

FacebookTwitterGoogle+LinkedInVKJaga

Tagasiside

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga