Toom: vean pudeli gaasi peale kihla, et Nord Stream 2 tuleb!

EL-i sanktsioonid Venemaa vastu ei kanna vilja, kuni leidub kõhklejaid ja salaja sanktsioonide vastu töötajaid, leiavad Eesti saadikud Euroopa Parlamendis. Üheks näiteks on ka gaasijuhe Nord Stream 2, mille ettevalmistamist Saksamaa jätkab, tõdesid poliitikud ETV saates “1. stuudio”, vahendab ERR.

Kui ülejäänud Euroopa Parlamendi Eesti saadikud leiavad, et sanktsioonid on pärast Aasovi merel aset leidnud sündmusi Venemaa vastu vajalikud, siis Yana Toom (KE) neid ei poolda.

“Ma hääletan alati sanktsioonide vastu. Nagu ütles ka Saksa välisminister: rahunegem maha, ärgem eskaleerigem. Sanktsioonid ei kanna vilja ilmselt,” põhjendas Toom.

Indrek Tarand (kandideerib SDE ridades) leidis seevastu, et rahvusvaheline õigus on täitmiseks ning nende rikkumise korral on sanktsioonide kehtestamine üheks võimaluseks.

Tunne Kelami (Isamaa) hinnangul on EL-i ülesandeks ära hoida suurema sõja teke, milleks sobiksid hästi Magnitski-tüüpi sanktsioonid, mille on heaks kiitnud USA, Kanada ja Balti riigid.

Urmas Paeti (RE) sõnul on Euroopa kaitsekoostöö halvatud, sest äärmuslikud poliitilised jõud on EL-i vastu, nii et paljud nende seisukohad kattuvad Venemaaga. Sellised muutused Euroopa poliitilises kliimas hakkavad aga paratamatult mõjutama EL-i välis- ja julgeolekupoliitikat, s.h suhteid Venemaaga.

“itaalia valitsus paljuski just sellistest poliitjõududest koosnebki,” tõi Paet näiteks. Tema hinnangul tuleb esmalt leida võimalus jätkata seniste sanktsioonidega, kuni seda ei suudeta, ei saa liikuda ka uute sanktsioonideni.

Igor Gräzin (RE) leidis, et Ukraina ja Venemaa vahel toimunud Aasovi konfliktis oli kaks aspekti.

“Mereõiguse järgi on Venemaa kurguni süüdi, see on täiesti selge,” tõdes Gräzin.

Samas leidis ta, et tülil oli ka pragmaatiline aspekt, millele juhtis tähelepanu USA president Donald Trump.

“Kui tead, et venelane on oma parsadega seal, siis, Ukraina, ära nori tüli!” põrutas poliitik, lisades, et Trump käitus Putiniga nii, et tal oleks häbi, vaatamata sellele, et selline lähenemine polnud ei juriidiline ega diplomaatiline.

Samas leidis Gräzin, et sanktsioonid töötavad suurepäraselt, need lihtsalt võtavad aega, mistap nõuavad kannatust, tuues näiteks Kuuba.

Toom nõustus Gräziniga, et rahvusvaheline õigus on täitmiseks, kuid tõi esile, et põhjusega on juba Rooma õigusest saati kasutusel mõisted “de jure” ja “de facto“, tuues näiteks nii Põhja-Küprost kui ka Tiibetit.

“Poliitikas on olemas nii õigus kui ka reaalsus. Keegi ei käitu Tiibetis nii, nagu see oleks iseseisev riik, samuti Põhja-Küproses. Kuuba sanktsioonid võtsid aega 50-60 aastat, nagu võttis aega ka Balti riikide okupeerimise mõju,” tõi Toom näiteks, lisades, et mittetunnustamispoliitika võib sanktsioonidest paremini mõjuda.

Paet tõi esile, et Aasovi merel juhtunu ei toimunud üleöö, vaid seda oli pikalt ette valmistatud, ning sanktsioone on Venemaale kehtestanud üksnes demokraatlikud lääneriigid. Ta tõi esile, et kui EL lõpetas mingite kaupade tarne Venemaale, siis ujusid kohe välja teised, kes neid kaupu varmalt Venemaale pakkuma asusid. Tema hinnangul on mõjutavad praegused sanktsioonid Venemaad liiga vähe.

Ivari Padar (SDE) leidis, et sanktsioonidel on Vene majandusele siiski tuntav mõju.

“Sanktsioonide hinnaks võib olla Venemaa SKT-st kuus protsenti, mis ei ole ükldse väike number,” tõi ta esile, lisades, et EL-il peab siiski jätkuma meelekindlust sanktsioonidega ühiselt jätkata.

Kelam tõigi esile, et väga palju energiat kulub kõhklemisele: “Kas sanktsioone on vaja või sanktsioone ei ole vaja, kas sanktsioonid töötavad või sanktsioonid ei tööta.”

Sanktsioonide alternatiivina näeb Kelam üknes sõjalist sekkumist, kuid selleks EL-il jõudu ei jätku, seevastu santksioonidel on pikaajaline mõju.

“Ka EL-i liikmesriigid, kes sanktsioone Venemaa suhtes rakendavad, ei ole väga huvitatud, et need toimiksid – neil on oma lekkekanalid, mis aitavad äri ikka edasi ajada,” nägi Kelam sanktsioonide nõrkust ja otsustuskindluse puudumist. “Kui sanktsioonid tõhusalt toimiksid, oleks Putini positsioon märksa nõrgem.”

Ta tõi esile, et Aasovi konflikt on kasulik eeskätt Putinile, kelle toetus on pärast Venemaal palju pahameelt tekitanud pensionireformi kukkunud.

Tarand möönis, et poliitilise kompromissi huvides said sanktsioonid vastu võetud pehmema sõnastusega, kui vaja olnuks. Ta juhtis tähelepanu, et see küsimus on EL-is delegeeritud Prantsusmaa ja Saksamaa valitsustele, samas aga on Saksamaal oma huvi Venemaal – Nord Stream 2. Siiani pole üle kümne aasta kestnud võitlus selle rajamise vastu EL-is vilja kandnud ja Saksamaa läheb projektiga edasi, ehkki see tähendab, et jätkuvad Venemaa rahakassa täitmine ja sõltuvus nende ressurssidest. Sellegipoolest oli Tarand optimistlik, et Nord Stream 2 ei tule, kuivõrd nad püüavad näidata seda europarlamendis julgeolekuküsimusena.

“Võin kihla vedada pudeli nafta või siis gaasi peale, et Nord Stream tuleb!” teatas Toom. põhjendades seda Eestis levinud väärarusaamaga, et Euroopa on oma seisukohtades ühtne.

Euroopa julgeolekut aitaks parandada Euroopa armee, juhul kui see ei konkureeriks NATO-ga ega oleks ka “operetiarmee” ehk vaid näilise sõjalise võimekusega keha, nagu ütles Padar.

Seekord nõustus ka Toom: “Mulle väga meeldib see Euroopa armee mõte, olen sellele kahe käega poolt. Mulle teeb muret eurooplaste suhtumine. Euroopa mees peab olema võimeline end ise kaitsma, mitte ootama, et keegi ookeani tagant tuleks teda kaitsma. Praegu see on teenus – me maksame makse.”

Euroopa ühtsus pannakse aga proovile pärast uusi europarlamendi valimisi kevadel, mil sinna enneolematus koguses populiste ja äärmuslasi hakkab sisse saama. Siiski pole ka neist oodata ühtset leeri.

“Euroopa populistid erinevatest riikidest ei suuda koostööd teha, sest nad on sageli maniakaalse hälbega,” põhjendas Tarand, tuues näiteks Marine Le Pen’i ja Nigel Farage’i, kel jäi koostöö tegemata, sest Le Pen oli Farage’i jaoks liiga antisemiitlik.

Kes kuhu kandideerib

Eesti saadikutest kõik ei ole kevadist kandideerimist – nii riigikokku kui europarlamenti – veel ära otsustanud.

“Olen olnud kogu aeg põhimõtteliselt selle vastu, et mängida peibutusparti, sest see takistab uute tulijate esilekerkimist,” ütles Kelam. Ta taunis, et isegi kohalike omavalitsuste valimisel panevad riigikogulased end valimisnimekirja. “Pean otsustama. On võimalus, et kandideerin,” vastas ta.

“Kui riigikogu valimistele lähen, siis peletus- mitte peibutuspardiks,” teatas Yana Toom, lisades, et europarlamenti läheb ta kindlasti. “Aga mine tea, äkki saan Eesti peaministriks, siis on rahu majas,” lisas ta naljatades.

Tarand põhjendas nii riigikokku kui europarlamenti mõlemasse kandideerimist kalendriga, selgitades, et pole poliitikute süü, et need kaks sündmust kalendris nii lähestikku aset leiavad, pealegi riigikogu vajavat viimaste sündmuste valguses inimõigusi ja konstitutsiooni austavaid saadikuid. Siiski lubas ta, et kui uuesti europarlamenti saab, sihib ta hoopis eurovoliniku kohta, mis jätaks Andrus Ansipile võimaluse taanduda Tartu linnavolinikuks.

Ivari Padar lubas samuti riigikokku kandideerida. “Äkki lähen peaministriks,” viskas ta Toomi tooni jätkates.

Igor Gräzin ütles, et kui ta varem oli kindel, et ei kandideeri enam kuhugi, siis viimase kuu jooksul on ta hakanud mõtlema, et üks euroskeptik kuluks europarlamendile ikkagi ära.

“Vastus on “jah” ja “jah”,” ütles Urmas Paet kindlal toonil, pidades silmas nii riigikogu kui ka europarlamendi valimisi ja põhjendades oma otsust vajadusega lasta vahepeal rahval poliitiku väärtust kraadida.

FacebookTwitterGoogle+LinkedInVKJaga

Tagasiside

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga