Toom: mittekodanike vähenemine on meil pigem elu loomulikust käigust kui naturalisatsioonist tulenev protsess

Keelenõuete teema on Narvas päevakajaliseks saanud. Narva taksojuhid said ootamatult teada, et peavad tegema eesti keele eksami B1 kategooriale.

Oktoobri lõpus meenutas Euroopa Nõukogu komisjon rahvusvähemuste kaitse konventsiooni raames Eestile vajadust võtta kasutusele meetmed mittekodanike arvu vähendamiseks. Kõigest sellest kõneles programmis „Кофе+” kanalil ETV+ Europarlamendi Keskerakonna saadik Yana Toom.

Kommenteerides Narva keskerakondlase Andrus Tamme sõnu selle kohta, et Eesti parlament asub nüüd kaitsesse, märkis Toom, et ta pole seni Tammega rääkida jõudnud, aga kui tal ka oli mingi plaan Narva taksojuhtide suhtes, siis on ta ootused liialdatud. ”Ainuüksi nende kolme aasta jooksul, mil ma olin Riigikogus, tõstatas mu kolleeg Mihhail Stalnuhhin vähemalt neli korda küsimuse keelenõuete vähendamisest Narva politseinike jaoks. Seal on probleem veel selles, et ei jätku patrullivaid politseinikuid, sest pole inimesi, kes oskaksid keelt nõutud tasemel. See ei ole seal tegelikus elus vajalik, kuid seadus on seadus. Ja mitte kunagi mitte keegi mitte midagi ei muutnud. Me teadsime palju aastaid, et keelenõuded on ebaproportsionaalsed, me rääkisime probleemidest (ma pean silmas Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni), mis sellega seotud olid, näiteks hoidjatest lasteaias ja nii edasi. Vene lasteaedades peab hoidja oskama eesti keelt kategooria tasemel ‒ mille jaoks? Nii et ma arvan, et Andrus Tamm liialdab veidi, et leppis kusagil kellegagi kokku. Veerandsajandi jooksul pole see õnnestunud.“ Toom lisas, et vastas Tammele tema avaldusele Facebookis, et kohe, kui ta näitab seadusandlikku akti, et nõudeid muudeti, kutsub Toom kohe petitsiooni tagasi: “Petitsioon kaotab mõtte, kui küsimus lahendatakse, aga ma millegipärast kahtlen selles.”

Saatejuht meenutas, et Toom pöördus küsimusega keelenõuete ebaproportsionaalsusest Euroopa komisjoni peadirektoraati selle aasta juunis. “Seega pöördumised ei toimi? Probleemid aina süvenevad,” küsis ta. Toom vastas, et tegelikult mitte: “Euroopa bürokraatia on väga aeglane. Mingil hetkel võtavad nad vastu otsuse ja alustavad menetlust. Selleks võib kuluda veel mõni kuu ‒ ma ei usu, et kaua: tavaliselt lahendatakse niisugused asjad poole aasta jooksul, aga mitu kuud on juba möödunud. Mis puudutab nõuete raskenemist, siis B1 nõue ühiskondliku transpordi juhtidele on juba väga ammu. Keeleseaduses on kirjas, et nõuded sätestab valitsus määrusega ja see on olemas ammu. Aga nüüd läksid need nõuded sisse Ühistranspordiseadusesse ja tekkis rohkem järelevalveorganeid, kes jälgivad nende nõuete täitmist. See ei puuduta mitte ainult Narva taksojuhte, Tallinnas toimub seesama. Ma sõitsin eile taksoga, millel oli 62-aastane juht, ja ta ütles, et jääb töötuks, teda ei võta keegi kusagile tööle. See tähendab, et probleem on hoopis laiem. Narvalased olid vaid kõige aktiivsemad ja minu jaoks on Narvast petitsiooni sisse andmine kasulikum ja mugava, sest seal on eestlasi 3%, see on argument, mis tõmbab kohe tähelepanu.”

Küsimuse peale selle kohta, miks jääb valitsus kodakondsuspoliitika suhtes esitatud märkuste puhul kurdiks ja pimedaks, tähendas Toom: “Mitte päris kurdiks ja pimedaks, mõned asjad siiski muutusid. Kui mäletate, siis möödunud aastal, kui oli järjekordne valitsuskriis, muutusid meil kaks asja: hakati automaatselt andma kodakondsust lastele, kelle mõlemad vanemad on mittekodanikud, ja kaotati kirjalik keeleeksam üle 65-aastastele inimestele. Need on poolikud meetmed, kuid vähemalt midagi.”

Eurosaadik selgitas: „Mis tegelikult toimub: meid monitooritakse, kord 3-4 aasta tagant antakse meile mingid soovitused, me kirjutame aruandeid selle kohta, kuidas me neid soovitusi justkui kuulda võtame ‒ aruandeid kirjutama oleme õppinud suurepäraselt. Aga vähehaaval midagi siiski liigub. Mis puudutab mittekodanikke, siis me raporteerime aina nende vähenemisest, kuid see on meil kahjuks pigem elu loomulikust käigust kui naturalisatsioonist tulenev protsess.”

Toomi sõnul on mittekodanike probleem Eestile häbiks, kuid sellega pole tegemist mitte üksnes Eestis ja Lätis, vaid ka näiteks Sloveenias, aga mitte keegi ei nimeta neid Euroopas kodakondsuseta isikuteks: „Kui ma esimest korda mainisin kodakondsuseta isikuid, öeldi mulle, et Eestis neid pole. Just sai sisse antud petitsioon mittekodanikega seoses. Ma küsisin, kuidas ei ole, neid on 87 tuhat. Selgus, et nad on kusagile statistikasse peidetud ja nägid välja nagu uued emigrandid. Pagulastest rääkides, miks meil peavad olema madalad kvoodid ‒ sellepärast et Euroopa arusaama kohaselt meil juba n „justkui pagulased”. Kui inimesed mõistavad, et jutt käib teistsugusest inimeste kategooriast, nad on siin sündinud, paljud on isegi abiellunud ja lahutanud, mõned on koguni sündinud ja surnud halli passiga, aga kõik laiutavad käsi, kuid selgub, et meil tõepoolest on kodakondsuseta isikuid. Mõistmine hakkab tekkima. Kahjuks pole Eesti esindajad Euroopas siiamaani sellest kordagi rääkinud.”

Küsimusele, kas ta on valmis astuma rassismi vastu selle niisugustes ilmingutes nagu pagulaste kujutamine õppustel banaane söövate pruuni värviga kaetud isikutena, vastas Toom: „Mulle tundub, et ma tegelen sellega pidevalt, aga asi on selles, et kui meil näiteks ilmub nähtavale T-särk kirjaga „Kommunistid ahju!”, siis näib see otsekui normaalne. Kommuniste võib ahju ajada, aga banaanidega liitlasi ei või. Meil on kõikjal kahekordsed standardid. Isegi siis, kui ametlik võim kooris mõistis hukka Reitelmanni, ei mõistetud teda hukka selle eest, et ta nimetas meid tibladeks, aga selle eest, et ta nimetas põgenikke tarakanideks. See tähendab, et tibladeks võib, aga tarakanideks ei tohi ‒ ja see saadab meid kogu selle veerandsajandi jooksul. Me oleme justkui harjunud, et oleme nii- ja teistsugused, midagi head selles muidugi pole, aga ma arvan, et me vajame lihtsalt aega. Aga teine asi, mida on vaja kohe, on seotud Karistusseadustiku artikliga 151, mis ütleb, et vaenu õhutamine on karistatav ainult siis, kui on tõestatud, et see viib inimohvrite või tervise või vara kahjustamiseni. Kui seda pole, õhuta, palju tahad. Aga väga raske on siduda vaenu õhutamist tagajärgedega, kui näiteks mina ütleksin, et nad on tarakanid ja maod, aga pärast keegi süütaks Vao pagulaskeskuse, siis Eesti praeguse õiguspraktika kohaselt poleks see minuga seotud, sest mina ju üksnes ütlesin midagi niisugust. Kui me kriminaliseerime igasuguse vaenuõhutamise, siis olukord tõenäoliselt siiski muutub.”

Küsimuse peale, kuidas eurosaadikud teavitavad Euroopat, et tegelikkus on teistsugune kui statistika, ja kas seal seda mõistetakse, märkis Toom: „Esiteks, meie oleme samuti Euroopa. Me oleme kuidagi harjunud, et meid sinna eriti ei lasta, kuid me oleme samuti Euroopa. Muidugi nad mõistavad. Nüüd, kui rääkida vene vähemusest Eestis, on kujunenud väga hea olukord ‒ Europarlamendis oli üks vene saadik, Tatjana Arkadjevna Ždanok, nüüd on neli ja kõik eri fraktsioonides. Sina seletad oma fraktsioonis inimestega rääkides vähehaaval olukorda ja selgub, et neli on ühega võrreldes päris palju. See tähendab, et kui me hääletame inimõiguste resolutsiooni ja meil jääb puudu 16 häält, andmaks õigust ka halli passiga Europarlamendi valimistel osaleda, siis on see tegelikult läbimurre. Ma saan aru, et siiski ei jätkunud hääli, aga puudu jäi vaid 16 häält ja see resolutsioon ikkagi oli. See tähendab, et midagi ikkagi toimub. Vaja on vaid inimestega rohkem rääkida, neid siia kutsuda. Pärast seda, kui ma kutsusin kolleege veebruaris Narva ‒ mel oli just konverents seoses vene vähemuse olukorraga ‒ olid mu kolleegid lihtsalt šokis. Ja see levis pärast lainetena. Sõna parlament on ju tulenenud sõnast rääkima. Rääkida on vaja.”

VIDEO siin.

FacebookTwitterGoogle+LinkedInVKJaga

Tagasiside

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga