Blog

«Haridus olgu eestikeelne juba lasteaiast»: väitlevad Kristen Michal ja Yana Toom

Riigikogu liige Kristen Michal (Reformierakond) ja Euroopa Parlamendi liige Yana Toom (Keskerakond) väitlevad Eesti Väitlusseltsi ja Postimehe koostöös korraldatud debatil teema «Haridus olgu eestikeelne juba lasteaiast» üle. Loe edasi, et saada teada, kes võitis väitlusseltsi kohtuniku arvates arutelu.

Eesti Väitlusseltsi ja Postimehe koostöös toimuvad juba 2009. aastast tekstipõhised väitlused, mis sarnanevad Eesti koolides ja ülikoolides, aga üha enam ka ametiasutustes ja ettevõtetes kasutatavale väitlusformaadile ning millel on teiste aruteluformaatidega võrreldes kolm kindlat tunnust:

1. Väitluse aluseks on seisukoht, mille puhul üks pool on jaataval, teine eitaval poolel.

2. Väitlus toimub kindlate reeglite järgi (kehtivad tähemärgipiirangud ja tähtajad).

3. Väitlus lõppeb sellega, et erapooletu kohtunik kuulutab välja võitja.

Põhjus, miks selline formaat kinnitab viimasel ajal kanda ka asutustes ja ettevõtetes, seisneb selle konkreetsuses. Kuna seisukohti saab esitada ainult piiratud aja (või tekstis tähemärkide) ulatuses ning kuna kohtunik pöörab suurt tähelepanu sellele, kas ka reageeritakse teise inimese argumentidele, mitte ei ajata oma joru, on sellisel viisil arutelude pidamine hea viis näiteks koosolekuaja kokkuhoidmiseks või mõjuvama eneseväljenduse õppimiseks. Kindlasti on sellisel formaadil oma koht ka poliitilistes aruteludes.

Mõlemad pooled saavad esitada kaks argumenti, millele oponent peab reageerima. Oponendi reaktsioonile saab argumendi esitaja omakorda vastuse kirjutada. Mõlemad pooled saavad kokkuvõtva «kõnega» (endiselt kirjalikuga) põhjendada kohtunikule ja lugejale, miks nad enda arvates väitluse võitsid.

JAATAV POOL: Kristen Michal

EITAV POOL: Yana Toom

Michali 1. argument

Väide:

Eesti keele kui riigikeele oskamine annab noortele paremad võimalused.

Seletus:

«Eesti /…/ põhiline lõhestaja on keeleline segregatsioon /…/.» (Inimarengu Aruanne (IA) 16/17, lk 198)

«Eesti keele oskus /…/ vene kooli pakutavas segregatiivses keskkonnas, ei vii eesti keele /…/ (suuremale – K.M.) kasutamisele /…/. Tööturule tulles sattuvad venekeelsed elanikud tihti vähese eesti keele oskuse tõttu vähemtasuvamale töökohale/…/. /…/. Takistus on ka venekeelse paralleelsuhtluse võimaldamine, millega luuakse venekeelne segregeeritud mugavusruum /…/» (IA, lk 199)

Lihtsamalt – kehvem keeleoskus tähendab kitsamat töö- ja elukohavalikut. Lastel algab ring taas samast. Eesti keel annab võimaluse kõrgema lisandväärtusega/palgaga tööks. Kõrgema väärtusega töö toob lisaks isiklikule kasule ka Eesti majandusele üldist kasvu.

Inimarengu aruanne: «Ühtne eesti lasteaed ja kool saavad olla lõimumise käivitajad, tööturg elluviija ning lõimumise edukust mõõdab see, kui eri rahvusest inimesed soovivad ja saavad elada samades piirkondades.»

Toomi ümberlüke

Eesmärgiks peavad olema mitte paremad, vaid võrdsed võimalused.

Eestlastega võrdse sotsiaalse kapitali olemasolu ei taga eesti keelt valdavatele eestivenelastele võrdseid võimalusi tööturul. «ETU 2011–2015 andmed näitavad, et eestivenelaste tööturuväljavaated on oluliselt viletsamad võrreldes eestlastega» (Eesti Inimarengu Aruanne 2016/2017).

1990ndate keskpaigast eksisteerib Eestis motiveerimata palgalõhe 10–15 protsenti etniliste eestlaste kasuks (Leping, Kristjan-Olari, and Ott Toomet. 2008. «Emerging ethnic wage gap: Estonia during political and economic transition.» Journal of Comparative Economics, 36(4)). Keeleoskus ei ole peamine palgalõhe põhjus.

Eesti keelt valdavate eestivenelaste probleemi juured ei peitu hariduses, vaid ühiskonnas tervikuna.

Seega vajab oponendi tees korrigeerimist – eesti keele oskus annab vene noortele eelise, kuid vaid võrreldes oma rahvuskaaslastega, kes keelt ei valda.

Michali vastus ümberlükkele

Väidet, et eesti keele oskus annab tulevikus paremad võimalused, ei lükatud ümber. Sotsiaalne kapital saab tekkida suhtlusest. Selle üheks aluseks on riigikeele valdamine. Ka ühest rahvusest inimesed ei ole omavahel võrdsed. Võimed, oskused, tehtud valikud viivad erineva tulemuseni. Eestis on inimarengu aruande alusel tugev seos eestikeelse hariduse ehk eesti keele oskuse ja parema töö vahel. On selge, et Eestis annab eesti keele oskamine paremad võimalused kui selle mitteoskamine.

Michali 2. argument

Väide:

Mida varem eestikeelset õpet alustada, seda parem on tulemus.

Seletus:

Kasvatusteadlased, ERRis Kristi Vinter, ütlevad, et lasteaiast keeleõpet alustades on keele omandamine lihtsam. Varajane mitmekeelsus on lapsele kasulik. Sotsiaalsete oskuste ja kognitiivsete võimete parem areng on varase keeleõppe positiivne tagajärg. Samas ei jää ka emakeel unarusse.

Praxise andmetel toetab üle 70 protsendi vene emakeelega laste vanematest eesti keele õpet lasteaedades. Vaid 16 protsenti arvab, et lasteaiad peaksid jääma keelepõhiselt eraldi.

Praegu algab eestikeelne õpe gümnaasiumist, põhjustades pingeid. Lasteaiast alustades on kooliks keel aga selge.

Lasteaiast alustades on vajalik keeleõppe täiendav rahastamine, õpetajate koolitamine ja palgatõus. Üleminek võtab aega: mida varem alustada, seda vähem tekib ühiskonnas keelepõhist kihistumist. Esimene samm on keeleõppeks raha eraldamine.

Inimarengu aruanne: «Eesti iseseisev riik on toiminud juba kaks ja pool aastakümmet, … endiselt eksisteerib lapsi eesti ja vene keele alusel paralleelsetesse maailmadesse jagav lasteaia- ja koolisüsteem.»

Toomi ümberlüke

Väide on tõene vaid osaliselt.

Seletuses pakub oponent välja juba olemasolevat lahendust.

Koolieelse lasteasutuse seadus: lasteasutuses või selle rühmas, kus õppe- ja kasvatustegevus ei toimu eesti keeles, tagatakse eesti keele õpe koolieelse lasteasutuse riikliku õppekava alusel. Eesti keele õppe korraldamiseks eraldatakse kohaliku omavalitsuse üksusele toetust riigieelarvest.

Soov õppida eesti keelt või selles rääkida ei võrdu sooviga õppida eesti keeles.

Näide koolihariduse valdkonnast: jaanuaris 2016 tegi Saar Poll uuringu «Rahvusvahelised suhted Eestis». Uuriti, milline on vastajate arvates parim vene kooli mudel. Selgus, et enam kui 48 protsenti eestivenelastest eelistab kas venekeelset kooli või kooli, kus kool ise määrab eestikeelse õppe mahu. Samas enam kui 95 protsenti eestivenelastest on seda meelt, et need Eesti elanikud, kelle emakeeleks ei ole eesti keel, peavad seda oskama.

Eestis on olemas varajane eesti keele õpe, aga ei ole suurt toetust üleminekule eestikeelsele õppele.

Michali vastus ümberlükkele

Väidet, et mida varem eestikeelset õpet alustada, seda parem tulemus, ei lükatud ümber.

Varem alustamine annab kasvatusteadlaste sõnul parema tulemuse, nii oskustes kui ka laste võimete arengus. Oponent eksib, väites, et ei ole suurt toetust eestikeelsele õppele. Integratsiooni monitooring 2017: «Enamik Eesti elanikke toetab selgelt eestikeelse õppega alustamist juba lasteaias, üha enam eelistatakse ühist eestikeelset lasteaeda ning keelepõhine eristamine hariduses on langustrendis.»

Yana Toomi 1. argument

Väide:

Venekeelsete koolide ja lasteaedade säilitamine on vähemusrahvuste ehk siis inimõiguste küsimus.

Seletus:

Haridus vähemuskeeles ei ole jonn, privileeg või valitsuse kingitus – see on rahvusvaheliselt tunnustatud inimõigus. Rahvusvahelises õiguses on võimalus õppida emakeeles või emakeelt sätestatud mitmes dokumendis. Näiteks:

  1. Lõik 34, CSCE inimmõõtmete konverentsi Kopenhaageni nõupidamise dokument.
  2. Artikkel 4, ÜRO deklaratsioon rahvus- või etniliste, usuliste ja keeleliste vähemuste hulka kuuluvate isikute õigustest.
  3. Artikkel 14, Rahvusvähemuste kaitse raamkonventsioon.

Rahvusvahelises praktikas on õigus õppida emakeelt tagatud kõikidele vähemusrahvustele, õigus õppida emakeeles – suurtele gruppidele. Vene keel on iga kolmanda eestimaalase emakeel.

Venelased Eestis on tunnustatud Eesti seadustega rahvusvähemuseks. Vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seadus (artikkel 2): vähemusrahvuse kultuuriomavalitsusi võivad moodustada saksa, vene, rootsi ja juudi vähemusrahvusest isikud ja nendest vähemusrahvustest isikud, kelle arv on üle 3000.

Vähemusrahvuste õiguste mõte on korvata vähemusrahvuste esindajatele raskusi, mida nad kogevad realiseerides oma inimõigusi tänu sellele, et nad ei ole nii soodsas olukorras kui põlisrahvas.

Michali ümberlüke

Esitatud väide on tuttavalikult identne Keskerakonna suunatava Narva volikogu ettepanekutega jätkata koolides venekeelse õppega. Vabariigi valitsus lükkas need ettepanekud ekspertidega analüüsides korduvalt tagasi kui põhjendamatud. Esitletud viisil ei nõua rahvusvaheline või siseriiklik õigus venekeelset haridussüsteemi. Viide kultuurautonoomia seadusele sellisena samuti ebatäpne, vene kultuurautonoomiat Eestis moodustatud ei ole.

Vähemuskeelte harta annab tagatised põlisvähemuste keeltele, mitte aga immigrantkeeltele ega murretele. Seega ei erine vene keele staatus Eestis türgi keelest Saksamaal või araabia keelest Prantsusmaal. Ka Eestis on vähemusrahvuste koole ja õigus asutada erakoole või eralasteaedu, mis võimaldavad õpet mistahes keeles. Riiklik haridussüsteem on ühtne ja lõppsuunana – gümnaasiumis – suunatud eestikeelsele õppele juba aastakümneid. Võimaldades selle raamides saada õpetust ka emakeeles. Oponendi väide ei ole õiguslikult ega sisult täpne.

Toomi vastus ümberlükkele

Vastavust rahvusvahelisele õigusele hinnatakse rahvusvahelisel tasandil, mitte hääletusega valitsuses.

Kultuurse autonoomia seadus defineerib vähemusrahvusi, venelased on eraldi välja toodud.

Kultuuriautonoomia moodustamine on nende õigus, mitte kohustus.

Regionaal- ja vähemuskeelteharta ei ole Eestil allkirjastatud, ei puutu asjasse.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse paragrahv 21 punkt 2 lõige 3: põhikooli ja gümnaasiumi õppekeeleks on eesti keel. Ka oponent mainib, et taotlused jätkata vene keeles on tagasi lükatud.

Yana Toomi 2. argument

Väide:

Eesti keele õppe tõhustamine ei eelda üleminekut eestikeelsele õppele

Seletus:

On olemas erinevad arvamused, kuid domineerib see, et vähemalt algusetapil peab haridus olema emakeelne.

Haagi soovitused rahvusvähemuste õiguse kohta haridusele, punkt 11: «Esimesed haridusaastad on lapse arengu seisukohast olulise tähtsusega. Haridusalased uurimused soovitavad, et koolieelsel ja lasteaia tasandil oleks parim kasutada õppekeelena lapse emakeelt. Kus iganes võimalik, peaksid riigid looma tingimusi, et lapsevanemad seda valikuvõimalust kasutada saaksid.»

Haagi soovituste eksperdid olid: A. G. Boyd Robertson, Strathclyde’i ülikooli gaeli keele vanemõpetaja (Suurbritannia); Dr. Pieter van Djik, riigikogu liige (Holland); Dr. Asbjørn Eide, Norra inimõiguste instituudi direktor (Norra); Prof Rein Müllerson, King’s College’i rahvusvahelise õiguse õppetool (Suurbritannia); Prof. Allan Rosas, Åbo Akademi (Soome); Dr. Tove Skuttnabb-Kangas, Roskilde ülikooli keelte ja kultuuriteaduskonna abiprofessor (Taani); Prof György Szépe, Janus Pannoniuse ülikooli keeleteaduste osakond (Ungari); Prof Patrick Thomberry, Keele’i ülikooli õigusteaduskond (Suurbritannia); Jenne van der Velde, riikliku õppekava arendamise instituudi vanemnõunik (Holland).

Michali ümberlüke

Eesti keele õpe on siiski tõhusaim, kui õpitakse eesti keeles. Fakt on, et vene koolide haridustulemused on kehvemad Eesti koolidest, PISA testide alusel keskmiselt ligi üks õppeaasta! Kui soovime, et haridustulemused seal oleks sama head kui eestikeelses koolis, peab keeleõpe algama varem – lasteaias. Siis langeb ära täiendav pinge koolis õppetöös ja vene noored saavad sama hea hariduse kui eesti noored, eesti keeles.

Kasvatusteadlane Kristi Vinter on öelnud, et varane kakskeelsus on lapse võimeid arendav. Oponendi viide vanemate valikuvõimalusele on Eestis täna olemas ja eelistus on ka selge. Uuringud näitavad, et valdav enamus venekeelseid vanemaid, Praxise andmetel üle 70 protsendi, soovivad eestikeelset õpet juba lasteaiast.

Vaid ligi 16 protsenti arvab, et lasteaiad peaks olema keeleliselt eraldatud. Vanemad, kes soovivad oma lapsele parimat, teeksid täna juba teistsuguse valiku. Lapsi (keele alusel) eristav süsteem ei vaja tõhustamist, vaid põhimõttelist muutust.

Toomi vastus ümberlükkele

Hariduse eesmärk on mitte ainult eesti keele, vaid ka teadmiste omandamine. Kuuldused mahajäämisest on liialdatud. Näiteks matemaatikaeksami tulemus oli 2012. aastal eesti gümnaasiumites 62,0 ja venekeelsetes 65,0 ning 2016. aastal vastavalt 57,5 ja 60,2.

Toetus eestikeelsele õppele ei tähenda toetust lasteaedade eestistamisele. Erinevalt koolist ei koosne lasteaia päev tundidest. Koolieelse lasteasutuste seaduse §8 kohaselt on lasteaia keeleks õppe- ja kasvatustegevuse, mitte õpekeel.

Michali kokkuvõte

Tänan oponenti huvitava debati eest ning väitlusseltsi ja Postimeest põneva idee eest!

Haridus on üks olulisemaid valdkondi, riigi tuleviku loomise tööriistu. Haridustaseme kvaliteet on seotud nii tervisekäitumise, eluea kui ka võimalustega elus.

Idee eestikeelsest haridussüsteemist, alates lasteaiast, on keeleruume ühendav. Praegune süsteem eristab. Lapsed jagatakse keele alusel lasteaedades, koolides, töö- ja tulevikuvalikutes. Nagu keeleteadlane Mart Rannut ütleb, kogukonnad vastandatakse.

On tervemõistuslik eeldada, et iga lapsevanem tahab oma lapsele sama head või veel paremat, kui tal on õnnestunud saada. Parema hariduse nimel kogutakse raha ja vahetatakse elukohti. Meie pakutud mõte, et Eesti haridussüsteem oleks ühtne, tähendab, et soovime ka vene lastele eestikeelses hariduses sama häid võimalusi. Kvaliteeti, mis on meie lastel.

Eestis arvab üle 70 protsendi eestikeelseid ja venekeelseid vanemaid, et eestikeelne õpe peaks algama lasteaiast. Ka teadlased, kes on koostanud inimarengu aruande või integratsioonimonitooringu, osutavad samas suunas – valmisolek eestikeelseks õppeks kasvab. Vajadus keeleliselt eristatud hariduse järele kahaneb.

Küsimus eestikeelsest haridusest on vanem, ajalugu ei alanud ideest. Eesti on peaaegu veerand sajandit iseseisev ning inimarengu aruanne ütleb, et endiselt eksisteerib lapsi ja seeläbi tulevikku kahte leeri jaotav haridussüsteem. Ülemaailmsed PISA testide andmed näitavad, et vene koolide hariduskvaliteet on eestikeelsest haridusest ligi aastaga maas.

Minu oponent pole debati vältel seni kordagi eitanud, et eesti keele oskus annab paremad võimalused. Alustades eestikeelset õpet juba lasteaiast on igaühel rikkalikumad võimalused. Paremad koolide osas, töö- ja elukoha valikul. Igale inimesele tähendavad paremad võimalused kõrgemat palka, huvitavamat elu. Eesti majanduse seisukohast on igaühe kõrgema lisandväärtusega töö uus lisanduv väärtus.

Tänane eristav süsteem vajab muutmist. Igaühe ja Eesti parema tuleviku jaoks.

Toomi kokkuvõte

Oponendi põhiteesid olid: eesti keele oskus annab eeliseid tööturul ja varajane keeleõpe on tõhusam. Esimene tees on õige vaid osaliselt ning kumbki ei toeta vene lasteaedade eestistamist.

Paraku ei taga keele oskus ja kodakondsuse olemasolu tänapäeva Eestis eestivenelastele võrdseid eestlastega võimalusi tööturul. Seda kinnitavad arvukad uuringud – probleem on tegelikult palju laiem.

Varajase keeleõppe kasulikkuses ei kahtle keegi, ka seadusandja mitte – eesti keelt õpetatakse vene lasteaedades alates kolmandast eluaastast ning vastav määrus kehtib aastast 2008.

Oletus, et eesti keele parimaks omandamiseks on vajalik varajane eestikeelne õpe, ei leidnud kinnitust – puuduvad veenvad uuringute tulemused. Vastupidi, rahvusvaheliselt tunnustatud spetsialistide seas on konsensus, et varajane õpe peab toimuma emakeeles.

Oponendi tõlgendus vanemate soovile, et eesti keelt oleks õpetatud lasteaias, on väär. Selline soov ei võrdu sooviga likvideerida venekeelsed lasteaiad. Need, kes soovivad anda laps eestikeelsesse lasteaeda, teevad seda ka praegu.

Ka eestikeelsed vanemad, kes usuvad, et integratsioon on kahesuunaline protsess, ja kelle lastele see sobib, saadavad oma lapsed sageli vene lasteaeda, ja see võimalus peab neil olema ka tulevikus. Kui eesti keelt on parem õppida liivakastis, kehtib see ka vene keele puhul.

Oponent ei suutnud lükata ümber minu argumenti, et õigus õppida emakeeles on rahvusvaheliselt tunnustatud inimõigus. Ega see, et Eesti valitsus nii ei arva, pole ajaloo lõpp: ootame ära Euroopa inimõiguste kohtu lahendi kaebusele seoses valitsuse keeldumisega anda gümnaasiumidele võimalus jätkata vene keeles.

Igal juhul on eestivenelased tunnustatud rahvusvähemus, ning lugupidav suhtumine rahvusvähemustesse on Euroopa õiguse üks nurgakive. See on ka terve mõistuse ja ühiskonna stabiilsuse küsimus. Õigus õppida ja olla kasvatatud emakeeles pole jonn, vaid aitab inimesel täiuslikumalt realiseerida õigust haridusele.

Kohtunik Margo Loori kommentaar ja võitja väljakuulutamine:

Tänan Kristen Michalit ja Yana Toomi nii sisuliselt kui ka keeleliselt põneva väitluse eest!

Kuna teema on tundlik, siis selgitan, et nii nagu jalgpallis ei lähe kohtunik mängijate eest väravaid lööma, jätab ka väitluskohtunik kõrvale kõik isiklikud hoiakud ja teema kohta käivad teadmised ning lähtub otsuses ainult väitlejate esitatud argumentidest.

Märgin ära, et Michal pidas enne väitluse algust kokkulepitud reeglitest kinni, Yana Toom hilines oluliselt oma seisukohtade saatmisega. Väitluse sisulist otsust see ei mõjuta.

Väitluses jõuti võrdlemisi kiiresti üksmeelele, et eesti keele oskamine annab noortele paremad ühiskondlikud võimalused. Toom mõistagi sooviks, et jõutaks mitte lihtsalt paremate, vaid võrdsete võimalusteni eesti- ja venekeelsete noorte osas, aga see jääb tänase väitlusteema piiridest välja.

Edasi tõmbas Michal võrdusmärgi keeleõppe ja õppekeele vahele, asudes seisukohale, et lasteaias eesti õppekeele kasutamine aitab tagada võimalikult head keeleoskust hilisemas elus. Toom toob välja, et keeleõpe lasteaedades juba toimub ja esitab paljude teadlaste ühisseisukoha, et õppekeelena oleks lasteaia tasandil parim kasutada emakeelt. Michal üritab pareerida argumendiga, et mitmekeelsed lapsed on kognitiivselt võimekamad, kuid see läheb märgist mööda, kuna Eestis ei ole probleem mitte vene noorte kognitiivse mahajäämuse, vaid siiski nende keeleoskusega.

Michal suudab paremini ära kaitsta selle, et ühiskonnas (sh venekeelsete inimeste osas) on enamuse toetus lasteaia eestikeelseks muutmisele olemas. Toomi vastupidised materjalid käivad pigem kooli kohta ja pole seetõttu võrdselt veenvad. Toom tuleb välja oma seisukohaga, et Eestil on rahvusvaheline kohustus hoida venekeelset lasteaeda. Kõnealune väitlus on ajaliselt ja mahuliselt liiga piiratud, et sellele küsimusele ammendavat vastust saada, Euroopa kohtu otsuse puudumisel jääb hetkel pigem peale Michali viide valitsuse otsusele.

Kokkuvõttes on pooled üksmeelel, et eesti keele oskus on kasulik ja vajalik. Michal ei suuda väitluses ära kaitsta seisukohta, et õppekeel peaks juba lasteaias olema eesti keel, kuid suudab ära kaitsta, et ühiskond seda pigem toetab. Toom ei too välja ühtegi otsest kahju, mida eesti õppekeelele üleminek põhjustaks, kuid kaitseb ära selle, et keeleõpe lasteaedades juba toimub ning kasvatusteadus soovitab lasteaias õppekeelena pigem emakeelt.

Väitluse tulemuseks on see, et ilmselt võiks eestikeelne õpe alata küll tänasest varem, kas siis alg- või põhikoolist, kuid lasteaiast alustada on liiga vara. Väitluse võidab Toom.

FacebookTwitterGoogle+LinkedInVKJaga

Tagasiside

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga