Venemaa teadlane sellest, miks peaks meil olema asja Süüriasse ja miks Eesti Venemaad kartma ei pea

muravjov-img_5476

Venemaa ajaloolane, orientalist, Kõrgema Majanduskooli Rahvusliku Uurimisülikooli teadur ajalookandidaat Aleksei Muravjov on seisukohal, et Lähis-Idas toimuv peab tegema muret igale mõtlevale inimesele ning nimetab tingimusi, mille täitmise korral Eesti ja Venemaa suhted võiksid paraneda.

Te saabusite Tallinna Euroopa Parlamendi liikme Yana Toomi järjekordse Süüria-visiidiga seotud avalikule arutelule „Süüria kriis: mis on väljapääs?“ Kas see on siis olemas?

Tuleb lähtuda sellest, et kõigist ajaloo vältel tekkinud kriisidest, on alati olnud mingid väljapääsud. Ma arvan, et ka sellel juhul väljapääs leitakse. Kõik oleneb väga suurel määral sellest, kuidas kujuneb ülemaailmne poliitiline pasjanss väljaspool Süüriat, sest Süürias endas toimub see, mis on toimunud seal juba mitte esimesed kümme ega isegi mitte esimesed sada aastat – ligikaudu alates XVIII sajandi keskpaigast, kui algas niinimetatud koloniaalajastu.

Meie arvame, et elame postkoloniaalsel ajastul, kuid tegelikult on see lihtsalt üleminekuperiood, mil paljud koloniaalsüsteemi elemendid eksisteerivad endiselt muude nimetuste all ja muudes vormides. Peamine on see, et koloniaalajaga seotud mõtteviis on alles jäänud.

Kas on võimalik seda välja tõrjuda? Võib-olla on see ikkagi maailmakorralduse tegelikkus?

Seda on võimalik välja tõrjuda ainult ajaga. Üks mu tuttav füüsikaprofessor küsis Hiinas viibides kohaliku ülikooli professorilt, et kuidas on neil lood kommunismiga. See vastas: „Meil on ajutine üleminekuperiood, mil on lubatud kapitalismi elemendid, aga kommunism on vältimatu.“ Aga üleminekuperiood võib kesta 100 aastat, 200 aastat, 1000 aastat või koguni 10 000 aastat.

Süüria kriisist saadakse jagu siis,  kui Lähis-Idasse koloniaalse suhtumise elemendid kaovad suurriikides, mida traditsiooniliselt peetakse lääneriikideks. Mina arvan nende hulka ka Venemaa.

Maailmapoliitikas osaleb palju mängijaid. Kui nimetada neist Lähis-Idas peamisi, siis on see kõigepealt muidugi läänemaailm tervikuna, millel on praegu juba kaks tuntavat segmenti (see laguneb vähehaaval USA-ks ja Lääne-Euroopaks). Nende hulka kuulub ka kasvav jõud – Hiina ja Venemaa, mis seni paistavad enam-vähem liitlastena, ning võib olla ka Iraan ja osaliselt India. Seal on ka Araabia Riikide Liiga, omaette jõud, mis taktikaliselt on teatud momentidel lähemal kord Ameerika Ühendriikidele, kord Venemaale. Sellest, kuidas nad ülemaailmses protsessis omavahel kokku lepivad, olenebki Süüria saatus.

2015.aasta mais, arutades raadiojaama Ehho Moskvõ saates ISIS-e vandalismi kultuuriväärtuste suhtes, te märkisite, et „meie silme all toimub millegi väga tähtsa ümberformeerumine.“ Palun selgitage, mida te mõtlesite.

Sellel ümberformeerumisel on mitu mõõdet, milles see toimub. Ühelt poolt on need poliitilised vormid, sest Osmanite järgne koloniaalmaailm jõudis XX sajandi algul oma loogilise lõpuni. Teiselt poolt aga muutub meie silme all suhtumine minevikku. Kuni XIX sajandini keegi Idas isegi ei mõelnud, et oli mingi minevik, millel on tegemist nende identiteediga. Hiljem saabusid Läänest kohale arheoloogid, kaevasid välja iidseid templeid, paleesid, püramiide ning moslemid leidsid, et see on tähtis.

Lisaks sellele hakati möödunud sajandi lõpul palju rääkima kristlastest ja Lähis-Ida muudest inimgruppidest, keda arvati varem vähemuste hulka ning kellest ei olnud kombeks rääkidagi. Ent see teema on tähtis ka Euroopa jaoks, sest praegu on jutud kultuurist ja tsiviilrahust paljuski jutud just vähemustest.

Ma tahtsingi just paluda, et te räägiksite, mispärast siin, Eestis, peaks muretsema Lähis-Ida piirkonna pärast.

See on huvitav küsimus. Ma arvan, et partikularismi aeg on juba ammu möödas. See aeg, kui oli võimalik öelda, et mina elan Eestis, Liechtensteinis, Luksemburgis või kusagil veel, ning mind ei huvita üldse, mis toimub kusagil seal. Kui inimõiguste küsimus on ülemaailmse arutelu küsimus, siis ei saa ükski maailmajagudest sellest eemale hoida.

Sealjuures on mõtlevad inimesed, kellele ei ole ükskõik, mis maailmas toimub, selle mõistmisega oluliselt hiljaks jäänud. Globaalne maailm dikteerib omi reegleid ja meie hilineme nende omaksvõtmisega.

Mis on kõige tähtsam, millest eurooplane peab Lähis-Idaga seoses aru saama?

Need on kolm asja. Esimest nimetatakse postorientalismiks. On vaja üle saada Lääne tarbijalikust suhtumisest Idasse. Ida ei ole enam ressursside allikas, romantiliselt saladuslik paik või midagi muud sellist. Ida puhul tuleb mõista, et see väärib täpselt samuti huvi ja uurimist nagu Lääski. Nemad on samasugused meie, aga teiselt poolelt.

Teine on see, et Lähis-Ida on väga sügavalt seotud Euroopa identiteediga, see on säilitanud meile antiikse pärandi. Me kasutame siiani araabia mõisteid ja sõnu. Ka „male“ ja „algebra“ on araabiakeelsed sõnad. Me kasutame formaliseeritud matemaatilist kirja kõigis oma teadustes, kuid kõige selle mõtlesid välja araablased. Ka sõna „iks“ tuleb araabia keelest. See kõik tähendab, et meil tuleb oma euroopaliku kultuuri idamaist minevikku mõista.

Kolmas moment on globaalpoliitikast arusaamine. Me ei saa Idas midagi ümber nihutada, ilma et see kajastuks kogu ülejäänud maailmas.          

Kas Venemaa ei ole mitte Süüriasse takerdunud?

On vaja lõpetada stereotüüpides mõtlemine. Kui me räägime „takerdunud“, siis eeldame, et seal toimub umbes seesama, mis juhtus Inglismaaga Indias ja Afganistanis, Nõukogude Liiduga Afganistanis või USA-ga Vietnamis. Ent seal toimus sõjaline interventsioon ja koloniseerimiskatse. Need olid kõik Suure Mängu etapid.

Venemaa aga üldiselt ja tervikuna üritab rahuloomeaktsiooni abiga lahendada oma rahvusvahelise maine probleeme. See lõi suuresti kõikuma pärast Ukraina kriisi. Koloniaalset varjundit kogu sellel lool ei ole.

Räägime teist. Eestlastele meeldib arutleda nii: kohe kui inimene jääb Venemaal kõrvale tegelikkuse mõistmisest peavoolu mõistes, hakatakse teda taga kiusama. Aga teie, nagu ma aru saan, olete just niisugune „opositsionäär“, vähemalt religioosses mõttes. Te kuulute vanausuliste hulka. Tuleb välja, et te seisate vastu Vene Õigeusu Kirikule, kuid keegi teid taga ei kiusa?

Jah, ma olen vanausuline ja ka minu esivanemad olid vanausulised. Ma ei näe religiooni valdkonda poliitilise võitluse tandrina. Ma ei ole opositsionäär ega seisa vastu Vene Õigeusu Kirikule. Minu jaoks on XVII sajandi ajalooline tõde vanausuliste, aga mitte ametliku kiriku poolel ning ma arvan, et ametliku kiriku ajalooline tee on juba algselt üles ehitatud valele.

Taga ei kiusata mind aga kuidagi. Venemaal kehtib usuvabadus, kui välja arvata mõningad religioossed suunad, mis mingitel põhjustel on õiguskaitseorganite arvates ohtlikud või kahtlased.

„Vanausulised ei kavatse suurendada oma kohta ja mõju ühiskonnas, nagu seda teeb Vene Õigeusu Kirik.“ Need on samuti teie sõnad. Kui võtta need aluseks, kas siis see on halb, et Vene Õigeusu Kirik „suurendab oma kohta ja mõju ühiskonnas“?

Mina arvan, et ajad, mil said eksisteerida religioossed ideoloogiad, on möödas. Me ei saa end ühiskondlikus ruumis positsioneerida religioossete meetoditega.

Aga aidata nende abil ideoloogiliselt tugevdada ilmalikku võimu?

Kui vaadata sellele abstraktselt, siis on see otsekui hea. Ent kui vaadata toimuva tegelikke vilju, siis need soodustavad usuorganisatsiooni enda korrodeerumist. Mis on riigivõim ja ideoloogia? See on raha, ressursid ja manipuleerimisvõimalus. Religioon aga täidab tänapäeva maailmas ikkagi teistsugust rolli – humanitaarset, kultuurilist. Seepärast suhtun ma religiooni ja kiriku politiseerimisse skeptiliselt. Minu meelest on see arhailine mudel, mis tänapäeval toimima ei hakka.

Kuivõrd teie arvates on väljaspool Vene Föderatsiooni elaval vene kultuuriruumi kuuluval inimesel tähtis tunda Venemaa ajalugu? Meil ei tea Narva vene koolide vanemate klasside õpilased tihtipeale, kes olid Suvorov ja Kutuzov…

Venemaa ajalugu ei ühti selle poliitilise moodustise ajalooga, mida nimetatakse Vene Föderatsiooniks. Venemaa ajalugu on märksa laiem ajalugu, mis hõlmab tohutuid avarusi. See ei ole ainult maailmaajaloo osa, vaid ka osa sellest piirkonnast, kus me elame. Ja kuidas keegi ka ei sooviks tõmmata eraldusjoont Euroopa ja Venemaa vahele, siis seda ei ole olemas. Venemaa on osa Euroopast. Seepärast on Venemaa ajaloo tundmine tänapäeva eurooplasele, vene kultuuriruumi kuuluvale inimesele seda enam,  oma identiteedi põhjendamise ja säilitamise viis. Sellisel juhul on Venemaa ajaloo tundmine tähtis. Kahjuks täheldatakse ajalooalaste teadmiste langust praegu ka Venemaa koolinoorte hulgas.

Kas te olete varem Eestis käinud?

Jah. Minu noorusaeg oli tihedalt seotud Tartu Ülikooliga.

Mida meie riik ja Venemaa peaksid tegema, et meie vastastikused suhted paraneksid?   

Ütlen veel kord, et tulevik sõltub stereotüüpidest jagusaamisest. Alustan Venemaast, sest see on mulle arusaadavam. Venemaa peab saama Eestisse suhtumises üle nõukogudeaegsetest stereotüüpidest. Ma ei mõtle mitte koloniaalset maailmavaadet, vaid paternalistlikku suhtumist, ettekujutust, et Eesti on midagi sellist nagu Pihkva oblast, ainult et seal elavad natuke teistsugused inimesed. Ei, see on täiesti omaette piirkond, millel on oma spetsiifika. See, et Eesti sattus Venemaa, hiljem aga Nõukogude Liidu orbiiti, ei tähenda et tal ei oleks oma individuaalsust.

Eesti aga peab vabanema minu arvates kahjulikust ja mõttetust stereotüübist suhtumises Venemaasse kui potentsiaalsesse agressorisse. Venemaa poliitikas ega poliitilises kultuuris ei hellita keegi niisuguseid plaane. Ei peaks ette kujutama, nagu võiks Venemaa kallale tungida ja annekteerida.

Meil siin tõuseb otsekohe esile võlusõna „Krimm“.

Krimm on hoopis teine asi. Suhtumine Balti riikidesse ja suhtumine Lõuna-Venemaasse on Venemaal põhimõtteliselt erinev. Seetõttu, et Eesti kuulus mingi aeg Venemaa, hiljem aga Nõukogude Liidu koosseisu, temast tervenisti Vene ala ei saanud.

Krimmiga on asi keerulisem, sest Krimm oli Bütsantsi territoorium, mis tõepoolest sai Venemaa omaks. Seepärast tuleb Krimm arutlusest hoopis välja jätta. See, et Krimmi ühendamine Venemaaga toimus minu arvates rahvusvahelise õiguse formaalse rikkumisega, sisuliselt aga ajaloolise õigluse taastamisega, asja ei muuda.

Intervjueeris Margarita Kornõševa, Euroopa Parlamendi liikme Yana Toomi Eesti büroo nõunik.

FacebookTwitterGoogle+LinkedInVKJaga

Tagasiside

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga