Tallinna ombudsman: karistada kedagi ei saa, küll aga püüan mõjutada

Eesti riigis on olemas õiguskantsler, kes harva, kuid aeg-ajalt pildis ikkagi on. Tallinna ombudsmanist teab lai publik märksa vähem.

Jutuajamist Jüri Kaljuveega alustasin sellest, et mainisin: Talinna ombudsmani väga minimalistlikul koduleheküljel puudub CV. Palusin endast veidi lähemalt rääkida.

Jüri Kaljuvee: „Olen Tartust pärit. Lõpetasin Tartu Ülikooli. Lugesin õigusalaseid loenguid tollases Tallinna Pedagoogilises Instituudis, võrdlevat õigust – Tartu Ülikoolis. Vahepeal olin siseministri asetäitja, hiljem – erabisnisis, Standardi juhatuse esimees. President Arnold Rüütli ajal olin tema nõunik. Töötasin Mereakadeemia arendusprorektorina. Olin Tallinna Linnavolikogu esimehe nõunik ja kui 2011. aastal toimus Tallinna põhimääruse muutmine, millega loodigi Tallinna ombudsmani institutsioon, kandideerisin ja osutusin valituks. Tööd alustasin juunis 2012. Ei kuulu ühessegi erakonda.“

Kuidas Tallinnas inimõigustega lood on?

Ega midagi väga head ei ole. Probleeme on kogu aeg. Situatsioon on selline, et ametnikel on alati tugevam positsioon, nad tunnevad normatiivakte ja muud, aga kodanikel seda pole ja positsioon on nõrgem. Selline õigusvahemehe koht on loodud ka seepärast, et tõsta ametnike kvalifikatsiooni ja nende suhtumist inimestesse.

Tallinna probleem on veel see, et väga palju venekeelseid inimesi on jäetud ilma  informatsioonist, sest enamus normatiivakte on eesti keeles. Normatiivaktide baasi laialt ei levitata ja seetõttu on osa elanikkonnast jäänud infosulgu. Ja üleüldse õudsalt kiirelt on üle mindud digitaalse poole peale – 2012, kui ma alustasin, 70-80% avaldusi oli paberkandjal, täna esitatakse hiireklõpsuga. Vanemad inimesed on sellest digitaalsest poolest kõrvale jäänud.

Tallinna Linnavolikogu 24. märtsi 2011. a määruses on kirjas, et  ombudsman on oma tegevuses sõltumatu ametiisik, kelle põhiülesandeks on kontrollida põhiõiguste ja -vabaduste tagamise põhimõtete ning hea halduse tava järgimist linnavalitsuses ja linna asutustes. Kas kontrollite omal initsiatiivil, valite objekte ise või kuidas see käib?  

Mina reageerin kaebustele ja avaldustele. Minul niisugust õigust nagu õiguskantsleril – minna kuskile sisse oma algatusel – ei ole. Võrreldes õiguskantsleriga on minu pädevus suhteliselt kitsas.

Lähemegi siis inimeste pöördumiste juurde. Kes sagedamini pöördub, kui vaatame iga, sugu, rahvust?

Ütleksin, et 55-60% ongi venekeelne elanikkond, enamasti naisterahvad. On ka noori. Viimase aja tendents on ka nende inimeste pöördumised, kes on tulnud siia õppima. Neil on probleeme igasuguste parkimistega, elamispindade üürimisega, sest nad on samuti informatsioonist ära lõigatud, tulevad minu juurde paljude küsimustega, mis ei kuulugi minu valdkonda.

Kas pöörduda võib ainult eesti keeles?

Ei. Olen võtnud pöördumisi vastu nii vene kui ka inglise keeles. Ainult keele pärast tagasi ei lükka.

Pöörduda teie poole saab ka suuliselt. Veebisaidil on märgitud, et vastuvõtt toimub igal tööpäeval. Kui suur tung on?

Lisaksin, et võib pöörduda ka telefoni teel. Siin on vanema kontingendi „pärusmaa“. On päevi, kui pole ühtegi inimest, siis tegelen materjalidega, mis vajavad lanendamist. Otseselt minu büroo suulisel vastuvõtul käib 120-130 inimest aastas.     

Teil on õigus jätta avaldus lahendamata, kui käsitletavas küsimuses on võimalik esitada vaie haldusakti andjale või pöörduda  kohtusse; avaldus on esitatud hiljem kui üks aasta arvates ajast, mil avalduse esitaja sai teada või pidi teada saama avalduses käsitletavast õigusrikkumisest. Milliseid avaldusi on rohkem kas neid, mis lähevad töösse, või neid, mida te jätate lahendamata?

Võib-olla natuke üle poole läheb töösse.

Kas selgitate inimestele, kuhu nad peavad pöörduma, kui nende küsimused ei kuulu Tallinna ombudsmani kompetentsi?

Seda oleme alati teinud ja püüdnud inimesi aidata. Oleme aidanud isegi avaldusi teha. Arvan, et kui olen suutnud aasta jooksul mingi 150 või 200 inimest aidata isegi sii, kui pole nö minu küsimus, olen oma funktsiooni täitnud. Kohtusin Peterburi ombudsmaniga ning muuseas arutasime, et ka neil on nii palju asju, mis nende valdkonda ei kuulu, aga nad on alati võtnud selle seisukoha, et püüda inimest aidata.

Avaldustest tulenevalt mis on tallinnlaste kõige suuremad valupunktid?

Eriti palju on neid sotsiaalvaldkonnas. Detailplaneeringud. Toon ühe näite, kus ma arvan, et suutsin inimesi aidata. Kinnisvarabuumi ajal ehitati Sõle tänaval välja elamud, müüdi need maha, kodanikud sõlmisid juba vee- ja kanalisatsiooni lepingud. Siis aga läks arendaja pankrotti ja selgus, et hoonetel ei olnud ehitusluba. Linn ütles, et tuleb need asjad laiali ajada. Inimesed tulid minu juurde ja kahe aasta vältel me vahetasime linna juhtkonnaga, planeerimisametiga kirju, käisin tollase linnapea Taavi Aasa vastuvõtul. Küsisin, kus oli linn siis,  kui oleks pidanud järelevalvet teostama? Eelmisel aastal jõudsime selleni, et väljastati ehitusluba. Aga kasutusluba pole siiamaani. Ja inimeste õigused on muidugi riivatud – neile ei anta pangalaenu, nad ei saa korterit müüa jne.      

Palju küsimusi on seotud olmega, kommunaalametiga, mis mõnikord jätab need küsimused lahendamata. Keemia tänaval ajasid imbkaevud vett igal kevadel üle, inimesed kaebasid, mitte midagi ei tehtud. Kui ma saatsin selgitustaotluse, hiljem ka märgukirja abilinnapeale, siis lahendati ära, asendati restkaevudega.

Muidugi on mulle näiteks linnaplaneerimisamet selgitanud, et kuna majanduslikult läheb praegu hästi ja tohutult ehitatakse, siis ametnikud on ülekoormatud, tihtipeale ei jõua süveneda, aga igale inimesele, kellel on   konkreetne probleem, asja lihtsamaks see ei tee, ta tahab lahendust saada.

Kas te kollektiivkaebustega ka tegelete?

Meil on siiski füüsiliste isikute avaldused, aga on olnud ka korteriühistute poolt. Olen neile selgitanud (ka õiguskantsleriga rääkinud), et uue seaduse järgi on minu arvates juhatuse positsiooni tunduvalt tugevdatud ning inimesed on jäetud viletsamasse seisu jälle. Ja selles aktis (korteriomandi- ja korteriühistuseaduses. – Aut.) on ühendatud korteriomand  ja korteriühistu. Minu arust oleks võinud olla kaks eraldi akti, et oleks inimestele selge.

Korteriühistutega on olnud selliseid asju, kus on probleeme linnaametnikega.  Kivila tänava korteriühistud käisid minu juures suure delegatsiooniga, kuna prügiveokorraga oli nii, et laupäeval ja pühapäeval ei veetud, linnud tassisid prügi laiali, keskkonnaametis ei reageeritud. Pärast minu märgukirja lahendus spetsiaalse tasuta konteineri kujul leiti.

Üha sagedamini räägitakse vajadusest viia kõik pealinna venekeelsed lasteaiad eesti keelele üle. Tallinna ombudsman on kohustatud seisma põhiseaduslike õigusnormide täitmise eest. Kas selline venekeelsete lasteaedade üleviimine eesti keelele ei kahjustaks teie arvates venekeelsete tallinnlaste õigusi? 

Ma ei usu, et Tallinnas nii järsult minnakse üle niisugusele eestikeelsele haridusele. See ei ole mõttekas. Arvan, et seda ei tehta.

Ombudsmani teemalises määruses on kirjas, et igal füüsilisel isikul on õigus pöörduda ombudsmani poole kirjaliku taotlusega kontrollida, kas linnavalitsus, linna asutused või nende ametiisikud järgivad põhiõiguste ja -vabaduste tagamise põhimõtet ning hea halduse tava. Missuguste linnaasutuse suhtes on selliseid taotlusi, kaebusi esitatud kõige enam?

Väga suurt osa moodustavad taotlused ja kaebused linnaplaneerimisameti,  linnasotsiaalameti ja linnavaraameti kohta. Ja kõige rohkem on seotud sellega, et kodanikele on jäetud kas vastamata või reageerimata, muuseas, konkreetne ametnik, kellele inimene pöördumise adresseeris.Tegelikult Euroopa hea haldustava kohustab mitte ainult vastama, vaid ka teavitama inimest sellest, et avaldus on saadud või teisele ametnikule suunatud.

Linnaosade lõikes paistavad silma probleemsed Põhja-Tallinn, Lasnamäe, kus on eriti palju sotsiaalvaldkonnaga seotud küsimusi. Näiteks meenub üks puudega naise ja tema väikse lapse sotsiaalpinna saamise lugu. Naine olevat 12 korda käinud Lasnamäe Linnaosavalitsuse sotsiaalosakonnas. Oli tõrjutud. Kui kirjutas mulle ja tuli vastuvõtule, tegin päris karmi märgukirja tolleaegse abilinnapea Mölderile, viitasin õiguskantsleri ja Riigikohtu lahenditele. Mölder  andis korralduse ja see inimene sai sotsiaalkorteri.

Kuivõrd kohustuslikud on teie otsused ametnike jaoks?

Need ei ole kohustuslikud. Mina ei saa nõuda nende täitmist. Jällegi arutasime Peterburi ombudsmaniga ja ta ütles, et nad läksid selle peale, et linnaduuma võttis vastu sellise asja, et juhul kui ombudsmani otsuseid ei täideta, tal on õigus teha ettepanek algatada ametnike suhtes sisejuurdlust. Meil seda ei ole. Ja ma ütlen, et see ongi paradoks, et vahemehe otsused ei ole kohustuslikud, tuleb leida lihtsalt kompromiss. Siiski 60-70% minu ettepanekutest on püütud arvestada.      

Määruse järgi peab ombudsmani hinnangu saanud linna asutus esitama ombudsmanile ka oma ettepanekud taotluse lahendamiseks oma tegevuse õigusaktide ja hea halduse tava nõuetega kooskõlla viimise kohta. Kas kõik ja alati esitavad?

Noh, minu esialgse selgitustaotluse peale esitavad nad oma seisukohad, ehkki siin on jälle…  Üks asi on meil praegu menetluses. Inimene, kes elab Erika tänava sotsiaalkorteris, on korduvalt pöördunud linnavaraameti poole sellega, et tema ülemine naaber, kellega pole üürilepingut, on kaks korda teda uputanud. Linn pole midagi teinud. Nüüd olen ma kirjavahetuses linnavaraametiga, see  püüab ennast õigustada… Mina kedagi karistada ei saa, saan ainult teha ettepanekuid lahendamiseks ja täitmiseks. Edaspidi mõned ametid esitavad mulle oma ettepanekud, mõned ei esita. Olen kuulnud selliseid seisukohti, et ombudsman segab nende tööd.

Kui asutus ei täida ombudsmani soovitust või ei vasta talle, võib ombudsman teha selle kohta ettekande asutuse üle järelevalvavale asutusele, linnavalitsusele või vajadusel linnavolikogule. Mitu sellist ettekanet tegite sel aastal?

Linnavalitsusele olen teinud märgukirju kuskil 30 ringis. Volikogule teen iga-aastase aruande, kus ütlen välja kõik oma seisukohad ja ettepanekud. Pärast oma iga-aastast aruannet volikogus käin ka linnapea juures ja räägin oma tööst.

Mis on see kõige hirmsam asi, millega Tallinna ombudsman „ähvardada“ võib?

Märgukiri linnapeale või aruandesse panemine.

Mida teete selleks, et pealinna elanikud teie olemasolust ning teie poole pöördumise võimalustest teaksid?

Olen käinud esinemas Kuku raadios, omal ajal Tallinna Televisioonis, ajalehtedes Pealinn ja «Столица» avaldan teateid vastuvõtuaegadest ja küsimustest, millistega olen valmis tegelema.   

Peamine põhimõte, millest oma igapäevatöös juhindute?

Peamine põhimõte on püüda mõjutada ametnike, et väärtustada ka lihtkodanike, parandada ametnike kvalifikatsiooni ja suhtumist kodanikesse. Teiselt poolt –  püüda inimesi aidata. Meie ühiskonnas on siiski see, et vanurid, venekeelne elanikkond on jäetud halvemasse seisu. Neil jääb vajaka informatsioonist ja abist.

Intervjueeris Margarita Kornõševa, Euroopa Parlamendi liikme Yana Toomi Eesti büroo nõunik

Linna ombudsman ei saa aidata ja avaldust või kaebust lahendada, kui:

  • avalduses või kaebuses käsitletud küsimus ei kuulu linna ombudsmani pädevusse (nt soovite saada õigusabi);
  • küsimuse lahendamine kuulub mõne teise ametiasutuse pädevusse (nt selgitustaotlustele vastamine);
  • avaldus on eraõigusliku juriidilise isiku (nt aktsiaselts, osaühing) või füüsilise isiku sellise tegevuse kohta, mis ei ole avalike ülesannete täitmine;
  • avaldusest ei selgu, milles seisneb õiguste rikkumine;
  • avalduses käsitletavas küsimuses on olemas jõustunud kohtuotsus või on pooleli kohtumenetlus.

Allikas: Tallinna ombudsmani veebisait

Registreeritud (suulised pöördumised + kirjad)

2012 – 172

2013 – 356

2014 – 348

2015 – 278

2016 – 244

2017 – 194

2018 – 230

Ombudsmani väljaminevad kokku

2012 – 54

2013 – 140

2014 – 154

2015 – 89

2016 – 82

2017 – 72

2018 – 99

Allikas: Tallinna ombudsman

Foto: Tallinna ombudsman Jüri Kaljuvee (vasakul) ja Sankt-Peterburi ombudsman Aleksandr Šišlov (Tallinna ombudsmani arhiiv).

 

FacebookTwitterGoogle+LinkedInVKJaga

Tagasiside

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga