Massimo La Torre: ei saa keelata kodakondsust põhilisi inimõigusi rikkumata

 Tallinna Ülikool võõrustas veebruaris akadeemilist konverentsi „Europe in Hard Times – What’s to be Done?” („Euroopal on rasked ajad – mida teha?“), mille eesmärgiks oli edendada põhjalikku debatti praegusel ajal fundamentaalsel teemal: Euroopa lõimumise vorm ja sisu.

Üks konverentsi osaleja on Massimo La Torre, Catanzaro (Itaalia) Magna Graecia ülikooli õigusteaduskonna õigusfilosoofia professor ja Tallinna Ülikooli Euroopa õiguse külalisprofessor. Massimo La Torre on uurinud ulatuslikult Euroopa, avalikku ja konstitutsioonilist õigust. Praegu tegeleb ta Euroopa kodakondsuse idee, konstitutsioonilise riigi kontseptsiooni ja kaitse võrreldava rolliga erinevates õigussüsteemides.

Mingil hetkel peab lõimumine muutuma poliitiliseks“

Kui suur mõjuvõim on õigusteadlastel praegu ELis? Kas neil on mingit mõju tegelikule olukorrale või ELi poliitikutele?

Seda on väga raske öelda. See oleneb poliitikutest! Kui poliitikud on intelligentsed, lähevad nad ja küsivad nõu asjatundjatelt, teadlastelt, ja saavad sellest kasu. Samas kui poliitik ei ole intelligentne, kui ta on kitsarinnaline… Õigusteadus võib mõjutada poliitikat teistmoodi. Euroopa Liidus teevad väga olulisi otsuseid ka Euroopa kohtu kohtunikud Luksemburgis, kuigi mitte eksklusiivselt. Seega saame öelda, et siin kohtuvad poliitika ja õigusteadus, seda ka seetõttu, et kohtunikud on sageli ka ise õigusteadlased. Näiteks Dieter Grimm, kes oli alguses ülikooliprofessor ja on nüüd jälle professor, kuid kes oli vahepeal ka väga mõjuvõimsa Saksamaa Föderaalse Konstitutsioonikohtu kohtunik. Õigusteadlased ja kohtunikud on väga lähedased, paljudel juhtudel on tegemist samade inimestega. See on ELi jaoks väga oluline. Euroopa õigus on peamiselt kohtunike loodud.

Seega väidate, et ELi tasandil toimib õigusteaduse ja poliitika omavaheline side?

See sõltub loomulikult ELi poliitika tasandist. Meil on Euroopa Komisjon, kuid kuidagi on kujunenud nii, et veelgi olulisemad on volinike juhitavad peadirektoraadid ning ühe peadirektori käes on suur võim. Peadirektorid ei ole poliitikud, kuid mõnikord on nad õigusteadlased.

Usun, et kõik konverentsil osalejad teavad, et ELil on probleeme.

Konverentsil tehti vähemalt kaks üpris üksikasjalikku ettepanekut ELi probleemide lahendamiseks. Üks neist oli Fritz Scharpfi põhjalik ELi hääletussüsteemi muutmise projekt. Teine oli Dieter Grimmi ettepanek muuta teatavad asutamislepingute osad teiseseks õiguseks; teisisõnu, EL tuleks jätta konstitutsioonita, sest praegustes tingimustes ei ole liikmesriikidel piisavalt ruumi, ehk neil ei ole piisavalt vabadust tekkivate probleemidega tegelemiseks. ELis on kindlasti valesti see, et kohtunikud otsustavad liiga palju. Teatavas mõttes on kohtunikud asendanud poliitikud.

Teiseks probleemiks on idee, et liikmesriike on võimalik lõimida ainult majanduse kaudu. See oli professor Majone´i seisukoht: selline lõimumine ei toimi. Peale selle ei saa inimesed aru, mis toimub. Nüüd on mõte majandusest kui Euroopa lõimumise mootorist euro tõttu veelgi problemaatilisem. Seda teed on võimalik natuke kauem käia, kuid mingil hetkel peab lõimumine muutuma poliitiliseks.

„Prantsusmaalt pärit kohtunik ja Ungarist pärit kohtunik ei mõista teineteist täielikult“

Majone`i arvamus oli, et meil ei ole selget eesmärki…

Jah ning ka see, et protsessist on saanud meie eesmärk. Näiteks ELi suur laienemine 2004. aastal. Mind isiklikult ajas see segadusse, kuid laienemist taotles jõuliselt Ühendkuningriik, ja nüüd on nad liidust läinud. Miks nad seda tahtsid? Euroopa Liidu lahjendamiseks? Esialgne EL, kuhu kuulus kuus Euroopa riiki: Belgia, Prantsusmaa, Itaalia, Luksemburg, Madalmaad ja Lääne-Saksamaa, oli küllaltki homogeenne, sest kõik riigid asusid Lääne-Euroopas. Tõsi, need riigid on varem omavahel sõdinud, eelkõige Saksamaa ja Prantsusmaa, kuid sellegipoolest on neil ühine ajalugu.

Kuid milline ajalugu seob näiteks Itaaliat ja Eestit? Samas kuuluvad need riigid ikkagi ühte organisatsiooni. Euroopa ühendus on praegu liiga suur. Traditsioonid on erinevad. Hoolimata kõigist probleemidest ja erinevustest on õigusriigi idee olnud Lääne-Euroopas alati väga tugev. Ajaloolistel põhjustel ei ole õigusriigi traditsioon Ida-Euroopas kahjuks nii tugev. Kokku pandi kaks erinevat traditsiooni, ning mida oligi sellest oodata? Prantsusmaalt pärit kohtunik ja Ungarist pärit kohtunik ei mõista teineteist täielikult. Nende haridus on erinev ning nende taust ja väärtused on erinevad.

Olen kindel, et väga kiire laienemine oli viga. Nüüd on EL liiga suur ja äärmiselt heterogeenne. Nii juhtub asju, mis on vastuolus lääne väärtustega. Näiteks Ungari parlamendiliikme Viktor Orbáni kõned või laialt levinud Ungari ja nüüd ka Poola antisemitism. Kuidas saame olla samas liidus inimestega, kes kasutavad antisemitismi poliitilises diskursuses?

Praegune nõrgestatud EL on Briti taotletud jõulisest ja valimatust liidu laiendamisest jäänud pärand. Oli aeg, kui valitses veel mõte Ukrainast kui ELi liikmest, mis on väga mõtlematu. Või Türgist. Mingil hetkel oli inimesi, kes oleks tervitanud Venemaa ühinemist. Või Maroko. Seega, tõsi, mulle on jäänud mulje, et laienemise protsessi vaadeldi lõimumisega võrdväärsena, millest sai eesmärk omaette, ning Brüsseli bürokraatidele oli see hea, sest neil oli tööd!

Hea küll, aga mida saaks selle suhtes ette võtta? Ei saa riike EList välja visata…

Ei saa jah. Ja ei peakski. Tuleviku mõttes peame olema väga kaalutlevad liiduga ühineda soovivate riikide suhtes, nagu näiteks Serbia või Türgi. Mida suurem liit, seda ebaselgem on liidu eesmärk. Algkuuiku föderatsioon oli põhimõtteliselt mõeldav ja võimalik. Veel üks raskus: euro kehtib nii erinevate majandustega riikides nagu Saksamaa, Itaalia, Kreeka või Eesti…

Dieter Grimm ütles lõpuks, et peab olema mingi kolmas tee. On selge, et poliitilist föderatsiooni ei tule, kuid samuti on selge, et me ei taandu enam rahvusriikideks. Professor Eleftheriadis pani ette rahvaste liidu (union of peoples) mõtte…

Minu meelest on selles palju retoorikat. Mis on rahvad ilma riikideta? Minu meelest on üks asi kindel: meil olid probleemid ja meid ootavad probleemid, ning varsti tekivad rahutused euroga. Olukord võib väga keeruliseks kujuneda. Mõned riigid, näiteks nagu Itaalia, seisavad võimalike suurte probleemide äärel. Itaalia oli kunagi väga Euroopa Liitu pooldav riik, kuid nüüd oleks toetus ELile küllaltki madal… Seega, minu meelest on ELi ainus ellujäämise ja õitsemise võimalus kuidagi lõimumise taset vähendada või muuta seda või aeglustada lõimumise tempot. Me peaksime minema natuke tagasi, mille edasi. Majone on selle suhtes õigel seisukohal: peaksime edendama suurt funktsionaalset diferentseerimist. Lõimumise osas pakkus ta välja ühtse kaitsevaldkonna tihedamale funktsionaalsele käsitlemisele avatud valdkonnana, kuigi pean ütlema, et olen selle suhtes skeptiline: meie julgeolek tugineb ikka veel Atlandi-ülesele skeemile. Euroopale on kujuteldamatu olla sõjaliselt USAst sõltumatu. Seda ei soovi ELis mitte keegi.  Kuid ilma ühtse Euroopa kaitseta, ei saa olla ka ühtset välispoliitikat. Ja siingi on Majone arvamus õige.

Nii lõimumine kui ka lojaalsus tuginevad võrdsele huvile ja universaalselt tagatud õigustele“

Üks teie uurimisvaldkondi on Euroopa kodakondsus. Nüüd saavad kõik ELi liikmesriigi passiga inimesed uhkelt öelda, et „me oleme Euroopa kodanikud“. Kas siin on midagi täiendada?

Euroopa kodakondsus võiks muidugi olla palju enamat, kuid ma ei usu, et meile seda võimaldataks. Näiteks võiks Euroopa passiga resident hääletada vastava riigi parlamendivalimistel. Kui ma olen Eesti resident, aga mul on Itaalia pass, ei saa ma hääletada riigikogu valimistel. Miks mitte? Muide, ma võin osaleda kohalike omavalitsuste valimistel, kuid ma ei saa valida Eesti riigikogu. Samamoodi, meil on Erasmuse programm, mis on üliõpilasvahetuse programm, ning sarnane tööhõive programm oleks ehk hea mõte. Itaalia noor läheks kuueks kuuks või pikemaks ajaks tööle Eesti haiglasse või mõnda teise avaliku sektori asutusse. See oleks tõeline rahvaste liit.

Kas teie arvates võiks meil kunagi olla ELi kodakondsusel sama alus? Mis see peaks olema, kas ius soli või ius sanguinis?

Jah, meil võiks see olla, kuid see on riikide jaoks väga tundlik teema. Loomulikult eelistavad riigid õigust otsustada oma kodakondsuse põhimõtete üle. Kui võtate riigilt selle õiguse ja annate selle Euroopa Liidule, tekib ühe liigutusega föderatsioon. Põhimõtteliselt pooldan ius soli lahendust. Ius sanguinis on traditsiooniline ja ilmne lahendus, kuid inimesel peaks olema võimalus omada ka sünniriigi kodakondsust. Lisaks peaks olema lihtne naturaliseerimise võimalus neile, kes on riigis mitmeid aastaid elanud ja räägivad vastavat riigikeelt.

Eestil on probleem kodakondsuse valdkonnas, mis puudutab mittekodanikke. Meil on suur hulk nn hallide passidega inimesi, keda on  6-7% rahvastikust, ehk 83 000 inimest. Paljud neist on Eestis sündinud ja elanud siin kogu oma elu. Neil on ELis probleeme, näiteks peavad nad taotlema tööluba…

Palun vabandust, kuid ma ei tunne Eesti olukorra üksikasju ja kodakondsuse õigust; üldjuhul olen ma arvamusel, et kodakondsust ei saa keelata ilma põhilisi inimõigusi rikkumata. Inimõiguste ülddeklaratsiooni artikkel 15 sätestab, et (1) igal inimesel on õigus kodakondsusele ja (2) kelleltki ei saa tema kodakondsust meelevaldselt ära võtta. See tähendab, et inimesele ei saa keelata kodakondust ilma, et tal ei tekiks automaatselt õigust uuele kodakondsusele. Mulle tundub olukord või ühiskond, kus on nii palju mittekodanikke või kodakondsuseta isikuid väga kummaline ja ka muret tekitav. See on eelkõige muret tekitav poliitilises ja sotsiaalses mõttes, sest teil on palju inimesi, kes on õiguslikus mõttes paariad, kes ei tunne ennast lõimituna ja kellelt ei saa heauskselt nõuda lojaalsust riigile. Nii lõimumine kui ka lojaalsus tuginevad võrdsele huvile ja universaalselt tagatud õigustele, mida on põhjalikult käsitlenud meie seast lahkunud suur Ameerika õigusfilosoof Ronald Dworkin.

FacebookTwitterGoogle+LinkedInVKJaga

Tagasiside

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga