Jean-Luc Schaffhauser – „Vladimir Putini huvide kaitsja“, ühtlasi Prantsusmaa patrioot

schaffhauser

Euroopa ja Venemaa. Nende lahutamatut sidet on tõestatud sajanditega, ja jõudes Euroopa Parlamenti, kavatsesin ma vestelda eeskätt nendega, kellele Vene Föderatsioon, pehmelt öeldes, ei meeldi. Sealhulgas Poola esindajatega. Ent kahjuks keeldusid nad minuga kohtumast. Seepärast jõudis järg selle inimeseni, keda iseloomustab hoopis teistsugune retoorika. Jean-Luc Schaffhauser on   tulihingeline tribuun, kes esindab Euroopa Parlamendis Prantsusmaad.

Ma ei saa vestelda Jean-Luc Schaffhauseriga, rääkimata temaga vene asjadest ja Venemaast.

Olen sellega nõus.

„Marine Le Peni vene agent“, „Kremli käsi Euroopa Parlamendis“, „Vladimir Putini huvide kaitsja“ – nii nimetavad teid mitte ainult paljud massiteabevahendid, vaid ka kolleegid Euroopa Parlamendis…

See parlament on üles ehitatud ideoloogiale ja valele. Kui te räägite tõtt, kui tõde on otse teie ees, siis ei ole võimalik seda vaidlustada. Ainus, mida võivad mulle vastata minu kolleegid, on see, et mina olen Venemaa agent. Vaatamata sellele, et ma olen võidelnud bolševismi vastu, kusjuures märksa rohkem kui nad ise, ja olen Prantsusmaa patrioot. Käesoleval ajal ühtivad Prantsusmaa huvid Venemaa omadega.

Ja ikkagi, kuidas on niiviisi märgistatult võimalik Euroopa Parlamendis töötada?

Ma olen usklik inimene, minule on tähtsad Jumal ja tõde. Kõik ülejäänu ei ole minu jaoks oluline. Ja kui ma olen veendunud, et räägin tõtt, siis ei suuda keegi ega miski, isegi surmaähvardus, sundida mind oma veendumusi muutma. Mina arvan, et inimene on loodud tõe jaoks, ning kui ehitada midagi üles valele, siis jäävad sellest  ainult varemed järele.

Jean-Luc Schaffhauser ei kuulu Marine Le Peni Rahvusrindesse. Kas ma olen õigesti aru saanud?

Jah, see on tõepoolest nii.

Kuid kuulub liikumisse Bleu Marine.

Jah, hiljuti sain ma selle ühenduse peaesindajaks.

Millised on selle liikumise peamised eesmärgid? Kas võiksite neid mõne sõnaga määratleda?

Ühendus Bleu Marine soovib liita inimesi väljaspool Rahvusrinnet. See ühendab neid, kes ei ole Rahvusrinde liikmed, kes ei pea olema tingimata nõus Rahvusrinde kõigi seisukohtadega,  kuid kes võivad jagada Marine Le Peni vaateid. Võimule pääsemiseks peab Marine Le Pen oma koalitsiooni laiendama.

Kas teiste sõnadega öeldes on Bleu Marine´i eesmärk tuua Rahvusrinne võimule?

Muidugi soovib see liikumine sellele kaasa aidata.

Kas nõustute sellega, kui Marine Le Peni ja teid nimetatakse ultraparempoolseteks, isegi fašistideks?

Ma olen võidelnud bolševismi ja liberalismi vale vastu, sest liberalism, individualism ja relativism koos globaliseerumisega moodustavad süsteemi, mis hävitab inimest ja ühiskonda. Mina olen koos Marine Le Peniga, sest tema paljastab nii bolševismi kui ka liberalismi. Muide, need on teineteist väärt. Need on totalitaarset tüüpi süsteemid.

On vaja aru saada, millest on jutt. Kui räägitakse fašismist teaduslikus plaanis, siis loomulikult ei ühti see termin mõistega „fašist“, mida kasutatakse poliitikas. Siin on kõne all termini „fašist“ kasutamine poliitikas. Antud juhul tahetakse kedagi arutelust välja jätta; inimene jäetakse ilma õigusest väljendada oma mõtteid, ta tuleb süsteemist välja heita, kuna ta on „fašist“.

Sealjuures ei põhjendata seda millegagi. „Fašist“ on see, kes on süsteemi vastu. Just see toimub ka selles parlamendis siin ja massiteabevahendites. Ebameeldiv on aga see, et niisugusel juhul on siin rohkesti „fašiste“. Härra Trump on „fašist“. Niisuguse süsteemiga tekib neil probleem. „Fašistideks“ osutuvad kõik, kes ei kujuta endale süsteemi ette nii nagu nad seda peaksid tegema. See tähendab, et me oleme demokraatlikust süsteemist väljunud ja kuulume nüüd totalitaarsesse süsteemi.

Räägitakse, et te konsulteerite endiselt Le Peni. Kui jah, siis millistes küsimustes?

Kõigepealt olgu öeldud, et ma olen  üsna sõnakehv inimene, kuigi kuulungi avalikku ellu. Minu nõuanded on esmajoones niisuguse sõbra nõuanded, kes ei ole Rahvusrinde liige, kuid jagab Marine Le Peni vaateid ja on ustav sõnavabadusele. Minu nõuanded puudutavad kõiki aspekte, näiteks väärtusi (ma olen abortide vastu, kuigi see ei ole täielikult selle partei seisukoht), välispoliitikat, majanduspoliitikat (olen kriitilisel seisukohal euro suhtes, kuid ei poolda kiiret lahkumist eurotsoonist, mis on ka partei seisukoht, vähemalt mõnede selle liikmete jaoks).

Kui reaalne on see, et Marine Le Penist saab Prantsusmaa järgmine president?

Tal on head šansid, sest Fillonil, nagu nüüd on juba teada, on märksa raskem kui Juppél ühendada ka vasakjõudusid. Fillon, kui ta tõepoolest kavatseb reforme ellu viia, ei suuda seda praeguse süsteemi raames teha. Tal tuleb teha valik. Ta ei suuda piire kontrolli all hoida. Samuti ei suuda ta kontrollida majandust. Ta ei ole suuteline astuma välja uuendusteks vajalike sotsiaalsete reformide kaitseks. See tähendab, et astuda vastu sellele purustavale individualismile tänapäeva ühiskonnas, kus poliitika on taandatud omaenda egoistlikule soovile. Ta ei suuda mitte midagi teha. Igal juhul, kui Marine seekord võimule ei pääsegi, saavutab ta selle eesmärgi kiiresti pärast Filloni.

Kuidas on lood parlamendijuurdlusega teie suhtes? Te olevat aidanud 2014. aastal Marine Le Penil saada Esimeselt Tšehhi-Vene Pangalt üheksa miljonit eurot laenu ning teile olevat määratud selle eest tasuks 140 000 eurot, mida te ei olevat deklareerinud.

Näete nüüd, tasub ainult valetada ja sellest jääb alati midagi alles. Mingit parlamendijuurdlust ei ole ju olnudki.

Ei ole olnud? Aga pressis ju teatati…

See on ajakirjanduslik vale. Mispärast? Aga seepärast, et laen oli tervenisti seaduslik, see oli igati seaduslik praktika. Mitte keegi ei tahtnud meile laenu anda. Seadus lubab aga võtta laenu mis tahes maailma riigilt.

Kas see siis tähendab, et mingit juurdlust Euroopa Parlamendis tõepoolest ei olnud?

Mis minusse puutub, siis ei olnud. Esiteks tegin ma selle töö ära enne eurosaadikuks saamist. Teiseks esitasin ma igaks juhuks ka deklaratsiooni. Pealegi ei saanud seda raha mitte mina, vaid perefirma. Seega olid kõik need ajakirjanduse väited valed!

Võib-olla tõsteti kära seepärast, et kogu asjas figureerisid nö vene rahad?

Täiesti õige. Muide, kui järgmine laen võetaks ameeriklastelt, oleks ju kõik suurepärane! Me ootasime Venemaalt teist laenu, kuid seda ei antud. Nüüd me loodame, et selle annavad ameeriklased.

23. novembril võttis Euroopa Parlament vastu tuntud resolutsiooni, mille esimeses osas on juttu vastutegutsemisest Vene propagandale. Ma tean väga hästi, kuidas te sellesse resolutsiooni olete suhtunud, kuid ikkagi, milleks oli seda dokumenti teie arvates vaja?

Paljud tegid panuse Clintoni võidule, ja oli vaja pinget üles kruvida. Mispärast? Tegemist oli väljakujunenud süsteemi destabiliseerimisega Kesk- ja Ida-Euroopas, et suruda läbi ameeriklaste huve, mis on suunatud Venemaa vastu. Ja see oli täielikult selge: kui USA suursaadik tegi meile välisasjade komisjonis ettekande, ütles ta selle täiesti arusaadavalt välja. Ja Stoltenberg, kellega mul oli võimalik vestelda, ei kavatse muuta NATO agressiivset suhtumist Venemaasse. See ettekanne tehti soodsal momendil ka seepärast, et alustada ideoloogilist sõda, mõnede jaoks aga sõda kui niisugust. Kõike seda ei tehtud kaugeltki Euroopa rahvaste hüvanguks. Proua Fotyga ettekanne oli propagandistlik, vaatamata sellele, et see oli suunatud propaganda vastu.

Muide, selle resolutsiooni autor, Euroopa Parlamendis Poolat esindav Anna Fotyga on tunnistanud, et oma projekti koostamisel juhindus ta isiklikest motiividest. Kas teie olete aru saanud, millistest? Ja kui õige on üldse lähtuda poliitikas isiklikest motiividest?

Muidugi ei ole see õige. Ma arvan, et ta on taas ilmutanud oma poliitilist ebaküpsust. Mina olen võidelnud kommunistliku süsteemi vastu sama palju kui tema, isegi rohkem. Tal ei ole mingit õigustust. Poolakad peavad aru saama, et Euroopat ei ole võimalik üles ehitada vihkamisele. Venemaa vihkamisel ei ole poliitilist alust selle sõna objektiivses mõttes. Seepärast, ja see on silmanähtav, et meil on ühised huvid islamismi ja isegi Hiina suhtes, samuti seoses multipolaarse maailma ehitamisega.

Aga Venemaa propaganda on ju ikkagi olemas?

Iga riik räägib omaenda lugu. Meie, prantslased, jutustame oma kõrgelt üleskiidetud ajalugu ja ise heidame selle üle nalja, kui ütleme, et Prantsusmaa  sümbol kukk on ainus lind maailmas, kes laulab sita sees seistes. Nii et igaühel on oma propaganda. Venemaa räägib praegu tõtt mõnede teatud faktide kohta. Sissetung Iraaki toimus rahvusvahelise õiguse vastaselt, sissetungil Liibüasse ei olnud ÜRO mandaati.

…Jugoslaavia pommitamised ja nii edasi.

Just nimelt. Ma jätkan veelgi. Kiievis toimus riigipööre. Maidan oligi tegelik riigipööre.

Kas teil on tulnud kokku puutuda boikoteerimisega, kui teid ei lubata massiteabevahenditesse või siis lubatakse teistest märksa harvemini, sest te arutlete Venemaa üle „valesti“. Samuti seepärast, et ei tohi nimetada Euroopa Parlamenti „USA sõjakaks hääleks, kes soovib lõhestada Euroopa ja püstitada uue Berliini müüri“, et ei tohi süüdistada Kiievit selles, et ta alustas tsiviilelanike pommitamist Donbassis?

Mina ei ole mingi meediastaar ega ole püüdnud selleks ka kunagi saada. Ma olen alati tegutsenud vastavalt omaenda veendumustele ja alles pärast seda, kui olen olukorda iseseisvalt analüüsinud. Paljud massiteabevahendid on tahtnud mind „rääkima panna“. Ma olen keeldunud, sest peavoolu ajakirjandus elab tegelikult ainult valest. Seepärast, kui ma tahan – olen toetanud ajakirjanduses teatud hulka algatusi, – siis ma ka räägin. Probleem on selles, et peab olema kuuldav siis, kui kõik ülejäänud massiteabevahendid räägivad vastupidist. Probleem ei ole mitte Venemaa propagandas, vaid Euroopa Liidu sisepropagandas.

Te kritiseerite teravalt Euroopa Liitu ja USA-d ning astute avalikult välja Venemaa poolel. Kas siis Venemaal ei ole puudusi, kas seal ei ole tehtud vigu? Mida teie arvates Venemaa võiks ja peaks tegema teisiti?

1998. või 2000. aastal – ei mäleta enam täpselt – kirjutasime koos Jacques Sapiriga Chiraci esimese Venemaa-visiidi puhul artikli, milles konstateerisime, et liberaalne süsteem ei võimalda Venemaal majandust ümber korraldada. Samuti oli vaja, nagu Venemaa tegi oma sõjatööstuskompleksiga, organiseerida teatud arv järjestikulisi etappe: mitte avada oma piire kõigile toodetele, kehtestada kontroll vahetuse üle, et hoida ära kapitali väljavool. See tähendab rubla konverteeritavust, mis ei olnud siis absoluutne.

Ma kirjutasin siis ka sellest, et on vaja asutada riiklik arengupank. Just nii sündis Venemaa Välismajanduspank. Ent kahjuks seisnesid raskused Venemaa presidendi jaoks selles, et leida kompetentseid inimesi, kes oleksid olnud suuteliselt juhtima seestpoolt kogu seda, sõna heas mõttes, majanduse ümberprogrammeerimist. Just seepärast toetasin ma Prantsuse firmasid, kes järgisid Venemaal mängureegleid, näiteks Auchani.

Nii et ma võiksin Venemaale ette heita seda, kuidas ta on töötanud oma majanduse arengu kallal. Ent ma isegi mõistan president Putinit, sest ei olnud sellel üleminekuperioodil lihtne riiki juhtida. Ma arvan, et sanktsioonid kujutavad endast mugavat võimalust Venemaa majanduse ümberkorraldamiseks.

Kas te tunnete Euroopa Parlamendi Eestit esindavaid liikmeid? Kuidas paistavad Balti riigid Euroopa Parlamendist vaadatuna?

Need on ameeriklaste agendid. Nemad räägivad, et mina olen Venemaa agent, aga mina olen Prantsusmaa patrioot. Nemad aga on tõelised Ameerika agendid… Ei, see on nali… Ma mõistan nende seisukohta, sest nad olid okupeeritud ning tegelikkuses ei ole neil rahvust. Sellest lähtudes on nad valinud Venemaa-vastase suunitluse, samuti nagu proua Fotyga, mis ei ole iseenesest vastutustundlik poliitiline seisukoht.

Venelased võiksid samuti midagi pidevalt meelde tuletada. 1812. aastal põletas Napoleon Moskva maha… Aga mis teie arvates juhtub Euroopas seoses Donald Trumpi valimisega USA presidendiks? Kuidas see hiljem Euroopat mõjutab?

Esmajoones ma loodan, et valijamehed hääletavad Trumpi poolt (intervjuu toimus enne 19. detsembrit – autor). Sellest lähtudes loodan ma tihedale koostööle, et näha, kas ta tõepoolest on siiras. Selle koostöö peamiste elementide hulgas näen ma surve avaldamist Ukrainale, et tagada sealsetele idapiirkondadele tegelik autonoomia, võitlust islamismi vastu ning tasakaalustatud energiapoliitikat ehk hoidumist vastutegutsemisest South Stream´i gaasijuhtme rajamisele. Seda, kas Trump on siiras või mitte, saab näha tema konkreetsetest tegudest. Mulle aga näib siiski, et ta on siiras.

Intervjueeris  Margarita Kornõševa, Euroopa Parlamendi liikme Yana Toomi Eesti büroo nõunik

 

     

 

 

 

 

 

 

 

FacebookTwitterGoogle+LinkedInVKJaga

Tagasiside

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga