Jaanus Martinov: sotsiaaltöö on ikkagi inimesega, mitte paberiga tegelemine

Jaanus Martinov on tegelenud sotsiaalteemaga 23 aastat. Viimased 12  töötas ta Tallinna abilinnapea Merike Martinsoni (tänaseks ametist lahkunud) ainsa nõunikuna lahendamaks sotsiaalhoolekande, tervishoiu ning tervise edendamise küsimusi.  

„Tervishoiu teemal saime tihti selle esmase pahameele endale. Nii või teisiti pidi neid kaebusi lahendama – koostöös Sotsiaal- ja Tervishoiuametiga ja linnaosade kaheksa hoolekandeosakonnaga. Seadusega on ametnikule kehtestatud teatud piirangud, jääbki mulje, et kas ei ütle kõike või on rumal. Aga just nende piirangute tõttu ei saagi absoluutselt kõiki asju rääkida avalikult. Ametnik peab lähtuma paragrahvist, muidu satub ise uurimise alla,“ räägib Martinov.

Kuivõrd kuumad on need sotsiaalvaldkonna teemad tänapäeva Tallinnas?

Endiselt kuumad. Ja kahjuks tundub, et eriti kuumad on nad siis, kui inimene  pöördub ajakirjandusse või ajakirjanik lahkab juhtumit – olgu see siis  väljatõstetu või muu eluaseme probleemiga inimene, lastekaitse äärmiselt delikaatne teema, mis on viimastel aastatel eriti tähelepanu all olnud. Nüüd on  Norra Kuningriigi rahadega Tallinna Lastehaigla juurde loodud Vaimse Tervise Keskus. Aga käitumishäiretega ja psühhikahäiretega laste probleemistik on meil üle pea kasvanud, see on riigi poolt aastakümnete jooksul  tegematajätmise tulemus.

Teine väga suur temaatika on lähedaste hooldus. Riik on küll teinud palju hooneid, kohti eakatele voodihaigetele, kuid katte Haigekassa poolt on olemata. Aga inimestele see teenus – hooldusravi – on kallis, hooldaja peab koju jääma ja ise vaesub. Toetused on naeruväärsed.

Mis on kõige keerulisem asi sotsiaalküsimuste lahendamisel?

Kohtus käimine. Sotsiaaltöötajad ei ole juristid, et näiteks minna kohtusse, kui on eestkoste seadmine täiskasvanule psühhikahäirega inimesele ja tema vara küsimused, laste eestkoste probleemid. Sugulased kaklevad omavahel, kohus määrab eestkostja, kelleks saab linnaosa hoolekandeosakond. Kuid ise me oleme teinud selle dokumentides näpuga ajamise nii keeruliseks, et see tuleb ringiga meile tagasi. Seadused on läinud nii keeruliseks, samas ametnik peab olema väga täpne. Linnal oleks vaja meeletult juurde spetsiifilist õigusabi hoolekande teemadel, kus on eraldi keskendumine eakatele, täiskasvanutele ja lastele. Seega neil sotsiaaltöötajatel võiks olla juristi alusharidus.

Kohtuasju on kahjuks palju, need võtavad nii suure aja, et me ei jõua ennetustööd teha, kuigi räägime ju, et sotsiaaltöö on eelkõige ennetustöö. Loota sellele, et MTÜd saavad sellega hakkama, ei saa.

Mis peaks sotsiaalvaldkonnas teistmoodi olema? Või kõik on enam-vähem korras?

Ei ole korras. Aga vingumine vingumise pärast ka edasi ei vii. Mina alustasin  1994.a,  sotsiaalhoolekanne kui termin või valdkond hakkas arenema vaid paar aastat enne seda. Varem on see kõik olnud teise nimetusega, koolitatud sotsiaaltöötajaid kui selliseid polnud.

Oleme meeletult arenenud. Aga… Olen väiksest Lõuna-Eesti kohast pärit ja alati mõtlen – kui need igasugused kontrollid, ministeeriumid ja meedia ütlevad, et peabki jälgima, puudused välja tooma, siis millises seisus on need väiksed kohad, millist teenust seal pakutakse? Seal on üks inimene, kes peab tegelema eakatega, lastekaitsega, hooldaja leidma, viima inimese arsti juurde. Teeb muret, et need teenused ei ole meil tänapäeval ühtlased ning elementaarsed asjad pole paljudele inimestele kätte saadavad. Ma ei eelda, et igas külas peaks olema hooldekodu, kuid esmatasand annab meil soovida.

Oleme hakkanud üle reguleerima, paberimajandus on läinud nii keeruliseks, et ametnikud ainult seda jälgivadki. Ainuke, kes konkreetsest määrusest või korraldusest saabki aru, on see, kes on selle ise koostanud. Ja kui ametnik saab tõlgendada mitut moodi, mis me siis lihtinimestest räägime. Sotsiaaltöö on ikkagi inimesega, mitte paberiga tegelemine.

Ja veel tahan öelda informeerimisest. Mõned on väga teadlikud, oma õigusi teatakse järjest rohkem, aga siiski vähe. Kuid sotsiaaltöötaja pole hiromant, ette ei näe. Kui inimene on kuskil üksi ja ei pöördu, naaber ka temast teada ei anna, siis jõutaksegi raskesse olukorda. Juhtub muidugi, et ka sotsiaaltöötaja ei suhtle ja ei selgita piisavalt.

Merike Martinson otsustas, et lõpetab töö linnavalitsuses. Temaga lahkusite ka teie. Miks? Minu teada pakuti teile tööd ka uue abilinnapea juures.

Kuigi ma usun, et olen suutnud oma tegevusega ja nõuga inimesi ka reaalselt aidata, mul oli juba enne kindel otsus, et seda tööd ma enam ei soovi, puhkus on vajalik. Koguaeg oli keeruline keskkond ümberringi. Ja ma arvan, et ei ole väha töötanud, et see on küll nagu üks rekordeid sellel alal. Igaüks peab oskama ka lõõgastuda. Minu jaoks see lõõgastus on sport ja aiandus.

Pealegi tuli selles töös kokku puutuda ka poliitikaga, see on paratamatu, kui arutatakse eelarvelisi prioriteete. Algul see kokkupuude poliitikaga meeldis mulle väga, lõpus tegi aga kurvaks.

Mida te soovitaksite noortele, kes õpivad sotsiaaltööd või suunduvad sinna sfääri?

Arvan, et inimene, kes on selle valdkonna valinud, on väga julge, tolerantne, empaatiline. Tihtipeale arvatakse, et ametnikuks tullakse seepärast, et on head palgad, soe kontor. Mina küll soovitan algul praktilist kogemust – ja mitte nädal või kuu, see pole see. Mina ise alustasin turvakodust – öökasvatajana ja kasvatajana, tegelesin kodutute öömajas. Tahan öelda, et kuigi on kõrgharidus, tuleb alustada nullist. Siis hiljemgi, kui oled ülemus, mõistad oma alluvaid ja üldse seda võrgustikku.

Kui oled sel rohujuure tasandil tubli ja aktiivne, märgatakse sind kindlasti. Ja kui sa ise näed, et saad inimest oma tööga aidata, siis tekibki see hää tunne. Kahjuks seda rohujuure tasandit tänapäeva noored ei taha. Ja sellel tasandil on meil eakamad töötajad. Mu soov oleks ka, et nende palk tõuseks.

Intervjueeris Margarita Kornõševa, Euroopa Parlamendi liikme Yana Toomi Eesti büroo nõunik

FacebookTwitterGoogle+LinkedInVKJaga

Tagasiside

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga