Gustav Adolfi Gümnaasiumi direktor Hendrik Agur: kellel on selgroogu, need mõtlevad ise oma peaga

Pealinna Alexela (end. Nordea) Kontserdimajas toimus juba teine kontsert „Красная стрела“ („Punane nool“), kus Gustav Adolfi Gümnaasiumi (GAG) õpilased laulsid mitte lihtsalt  nõukogude ja lähimineviku vene laule, vaid ka vene keeles. Kui projekt Eesti avalikkuse ette jõudis tekitas see palju kära. Nagu ka GAG direktori Hendrik Aguri sõnad, et see on „kingitus Venemaale ja kõikidele inimestele, kes nõukogude aega hästi mäletavad”. Aeg on küsida, mida see mees siis õigupoolest mõtleb ja mille üle südant valutab.   

Kes sellise kontserdi ideega üldse välja tuli, kuidas sellesse suhtusid GAG õpilased, õpetajad ja lapsevanemad?

Ei no mina ütlesin muidugi selle idee välja. Muusikalisi projekte oleme teinud oma kooliga tegelikult kümme aastat – rock, klassika. Sai läbi käidud pikk tee. Aga nõukogu estraadižanr on täiesti käsitlemata, see on olnud nagu põlu all ja võib-olla ka õigusega. Võib-olla nõukogude inimestel oli kõrini sellest, mul endal ka. Võib-olla kümme aastat tagasi ma poleks selle peale tulnud. Aga kui hakata süvenema, need on tegelikult toredad laulud.

Rääkisin vene keele õpetajatega, meil on neli sellist õpetajat koolis. See idee meeldis neile väga. Kaasasime neid selles mõttes, et palusime rääkida kodudes meestega, babushkatega ja tegema oma valiku – mis on need kõige lahedamad lood. Tuli mingi 150 lugu! Metsik kogus! Kontserdile mahub 25. Hakkasime siis selekteerima seni, kuni jäi lõpuks 30 ja siis surusime veel kokku. Nii saimegi kava.

Teiste õpetajatega ei pidanud nõu, nad on harjunud, et meil on erinevad muusikaprojektid. Mingit vastuseisu küll ei olnud.

Lapsevanematega me eriti nõu ei pidanud. Kui oli see kõige suurem meediapeks selle kontserdi toimumise ümber, olukord oli ärev, saatsin ma nende laste vanematele, kes osalevad selles projektis, kirjad – tee nääte seda kära, olge palun head, arutage seda teemat kodus ja kui seal on mingid tõeksipidamised, mida te ei poolda, siis täiesti nõustun sellega, et laps selles projektis ei osaleks. Selle peale sain kõikidelt vastuseid, kus oma lapsi toetati ja küsiti ajakirjanike kohta – et kust nad seda jama võtavad?

Kontserdi reklaamplakat: algul punasel taustal NSVL vapi sümboolika ja pealkirjaks „NSVL estraadimuusika kontsert“, veidi hiljem ja ka nüüd – rohelisel taustal, nõukogude sümboolika asemel plaat ja pealkirjaks   „Nõukaaja estraadimuusika kontsert“. Miks need muudatused? Kas oli mingi surve kellegi poolt, keegi „soovitas“?    

Muudatused olid ikkagi puhtalt välisest survest, et rahustada maha see suur kisakoor ja meediakära. Aus vastus on see, et linnapea helistas (ta oli ka nagu lollis seisus), ütles: kas sa saaksid tulla vastu ja muuta see sümboolika ära, siis ei ole kellelgi rohkem küsimusi. Kui oleks öeldud – jäta kontsert ära, sellega ma ei oleks nõus olnud. Aga kusagil tuleb poole sammuga vastu astuda. Mul ei olnud sellest kahju, niikuinii reklaami juba saime selle kisma ja käraga ning minu arust oli lihtsalt mõistlik – juba koolipere nimel – natuke olukorda rahustada.

Kui pidada silmas seda, mis Eesti välispoliitikas, suhetes Venemaaga toimub, kuidas te üldse julgesite „kinkida Venemaale“!?

No sümboolselt.

Mida te, öeldes seda, mõtlesite? Näiteks tuntud semiootik Mihhail Lotman kirjutas, et selliste laulude laulmine „on alistumise märk“.

Mõtlesin seda, et muusika, kultuur ja haridus on ja peavad olema alati poliitikaülesed. Tehku poliitikud ükskõik milliseid otsuseid ja milliseid asju tahes, see ei tohi puudutada kultuuri. Kuulge, kas ma ei tohi enam Tšaikovskit ja Rahmaninovi kuulata? See peab jääma puutumatuks. Ja ma tahtsin teha tõesti siiralt sõbralikku žesti, et meid ühendavad alati muusika ja kultuur. Tulge, teeme, kuulame, laulame! Ja ka austusavaldus selles mõttes, et… Me õpime koolis vene keelt. Mul on häbi, et lapsed õpivad vene keelt aga tegelikult lõpetavad gümnaasiumi ja ega nad seda väga ei oska. Neil ei ole väljundit, ei ole motivatsiooni, ei ole stiimulit. Arvan, et see muutub varsti. Arvan, et see on kusagilt Eesti taasiseseisvusest alates, kui meile avanesid läänepiirid. Siis tekkis nagu selline trots Venemaa suhtes – et olime sunnitud vene keelt oskama ja Venemaaga asju ajama ja nüüd on teised võimalused. See vene pool jäi varju.

Lotmanist ma ei saa absoluutselt aru. Me oleme eri filmides. Vaatame erinevat filmi tõesti. Ma ei mõista teda. Ta on lugupeetud inimene, ma imestasin, et ta kleebib sellise sildi.

Üks kuuest GAG sõpruskoolist on Teine Sankt-Peterburi Gümnaasium – vanim Venemaal, 1805.aastast. Miks on vaja sõpruskooli Vene Föderatsioonis?

Sellepärast, et me tahame hoida ka vene suunaga häid, sõbralikke kontakte. Täpselt see sama asi – sõltumata sellest, milline lipp kusagil lehvib parasjagu, mis tornis või mis valitsuserakond kuskil on, hariduse ja kultuuri inimesed  peavad läbi käima.

Aga meil ju räägitakse nii palju sellest, et just haridus ja kultuur ongi need kõige ohtlikumad, läbi nende käibki mõjutustegevus ja propaganda.

Ma ei saa sellest aru. Äkki olen sinisilmne? Võib-olla rumal sinisilmne? Ma ei jaga seda seisukohta. Arvan ka, et nõrgad koolid ja selgrootud koolijuhid poevad mingi sellise loosungi taha ja parem ei hakkagi midagi tegema. Kellel on selgroogu, need mõtlevad ise oma peaga. Mind pole keegi takistanud, keegi pole öelnud, et mis sa selle Venemaaga läbi käid. Moskva Lomonossovi koolist käidi meil mõni nädal tagasi esimest korda külas, oleme nendega neli aastat suhelnud. Nüüd lähme sügisel esimest korda neile külla ning arendame suhteid ka Moskvaga.

Kes selle Peterburi sõpruskooli teile välja valis?

Meil oli üks lapsevanem, ärimees, kellel olid Venemaaga sidemed. Me kohtusime ja ma palusin tal vaadata just selle pilguga, et mis võiks olla see sõpruskool Peterburis.

Kas suhtlete selle kooliga?

Jah,väga tihedalt. 58 aastat on meil sõprussidemed koolidega Riias ja Vilniuses. Sügisel on reaalainete olümpiaad, kevadel – sport. Koguaeg käimegi Riia-Vilnius-Tallinn.

Reaalainete olümpiaadid on meil programmiga  Nord +Junior seotud. Põhjamaade Ministrite Nõukogu hakkas seda olümpiaadi rahastama aga tingimus oli see, et pidid kaasatud olema ka Põhjamaad. Siis kaasasimegi Rootsi ja Soome sõpruskoolid. Ja hiljem mõtlesime, et võiks veel suurem ring olla ja kaasasime Peterburi ka. Nüüd oleme kuuekesi selle ringi sees ja iga aasta sügisel üks sõpruskool seda olümpiaadi võõrustab. Õpilased ööbivad siis kodudes. Ja ei mingit keelebarjääri. See ring on juba mitu korda täis saanud. Järgmisel aastal on taas Peterburi kord. Vahepeal oleme käinud seal ka õpetajate grupidega.

Kas projektiga „Красная стрела“ Peterburi ei lähe?

Tahame minna. Ka Moskvasse.

Kui tuleks ettepanek esineda ka mujal Venemaal?

Teeksime tuuri. Hea meelega! Võime Tambovisse ka minna (kontserdil kõlas laul „Мальчик хочет в Тамбов“. – Aut.).

 Aga Krimmi?

Miks mitte?

Agur?!

Aga siin ongi see koht! Seesama koht, et meil ei ole poliitilisi piire. Kas  Krimmis elavad inimesed on kuidagi teised?

Arvate, et pärast seda jääte veel Gustav Adolfi Gümnaasiumi direktoriks?

Kas ma rikkun mingit seaduse sätet või?     

Euroopa Parlamendi liige Yana Toom avaldas soovi külastada vahetult enne Euroopa päeva, mida tähistame 9.mail, ja mõned päevad pärast seda Eesti erinevate piirkondade koole ning kohtuda vanemate klasside õpilastega. Saatsin vastava ettepaneku laiali ning üks teie kolleeg vastas, et ei ole nõus Toomi esinema lubama, sest „tema paljud väljaütlemised ja seiskohad ei ole eestimeelsed“. Mida kostate?  

No ma võin empaatiat kasutades püüda mõista seda juhti, kes nii vastas. Arvan, et see on väga selgrootu ja arg juht. Kooli tuleb tuua diskussiooni. Oh, koolidirektorid arvavad mõnikord ka palju hullemini. Selles mõttes see koolijuhtide seltskond on ikka väga kirju ja seal on inimesi, kes üldse ei peaks koolijuhid olema. See on kurb teema. Riigil ja linnal tasuks  investeerida (see ei ole suur raha), et palgata väga head koolijuhid. Euroopast kokku, suurte konkursitega. Võimekas juht on ees – ta teeb kooliga imet! Selle asemel, et hoida seal mingeid tädikesi, onukesi, kes lihtsalt hoiavad oma kohast kinni ja siis ajavadki sellist juttu. Neil pole julgust, pole ettevõtlikkust, pole jõudu, pole läbilöögivõimet, mitte midagi pole.

Aga eestimeelsus – mis see on?

Yana Toomi väljaütlemised on ju… Ise teate, millised need on.

Millised?

Need on väga julged. Väga eristuvad teiste poliitikute väljaütlemistest. See ongi see mitte-eestimeelsus inimeste arvates. Ja inimesed testivad, kas Yana Toom – nagu minagi – kas ta on Kremli käepikendus või ainult selleks peetakse?  Stereotüüpne arvamine.

Mis peaks saama meie vene koolidest?   

Arvan, et vene kool omas elemendis võiks säilida, sest inimesed venelastena ise soovivad seda. Mispärast me ei räägi, et kas näiteks juudi kool võib olla.

Küsimus pole selles, kas vene kool on või ei ole, küsimus on selles, et eesti keelt peaks õpetama lasteaiast alates. Kui vene õppekeelega koolis ei õpita eesti keel ära, see sõltub ikkagi koolijuhist, kooli juhtkonnast. Et kas see eesti keele õpetamine on formaalne või sisuliselt hoolitsetakse selle eest, et seal oleksid õpetajad, kes tõeliselt õpetavad, et tunnikoormus oleks paigas. Kui seda meelsust ei ole, siis on see ainult formaalne.

Kas inimene säilitab oma identiteedi, kui hakkab maast-madalast õppima  emakeelest erinevas keeles?

Ma ei oska lõpuni vastata. Võin rääkida meie kooli näitel. Meil on päris palju õpilasi, kes on vene peredest. Nendega rääkides tajun, et nad tunnevad ennast hästi ja nende vanemad on rahul, kuigi mõni vanem võib-olla üldse ei oska eesti keelt. Ma ei usu, et nende laste identiteet kuidagi kannatab või nad ei tunne ennast venelasena, kui õpivad eesti koolis.      

Praegu on ikkagi kõige suuremad tegijad Eestis hoopis vene noored, kes räägivad ideaalselt vene keelt, inglise keelt, eesti keelt. Noh, meie noored linnajuhid – palun väga näited! Sellised tegelased nagu Vladimir Svet, Vadim Belobrovtsev.

Kas need pole pigem erandid, mis ainult kinnitavad reeglit, et vene noortel on klaaslagi pea kohal? Vaadakem kasvõi ministeeriume vene nimedega on parimal juhul autojuhid, koristajad. Aga see selleks. Kas GAG kontakteerub Eesti vene koolidega? Mis moel?

Jah, kontakteerume. Kool, kellega kõige tihedamini suhtleme, on Linnamäe Vene Lütseum. Helistasin Garanžale (selle kooli direktori kt.Sergei Garanža. – Aut.). Ta oli väga üllatunud alguses. Hakkasime tegema õpilasvahetusi. Näiteks terve nädal Linnamäe Vene Lütseumi õpilased õpivad meil, meie õpilased on seal aga paraku mitte nädalaega – seda meie õpetajad pole lubanud (muigab. – Aut.).

Mis keeles see suhtlemine käib?

Peab ütlema, et nad lähevad inglise keelele üle. Sest meie õpilased ei oska nii palju vene keelt, sealsed õpilased ei oska nii palju eesti keelt ja suheldakse inglise keeles. Aga vähemalt suheldakse.

Tallinna Mustjõe gümnaasiumiga on meil päris head suhted, on mitmed õpilasprojektid olnud. Pae Gümnaasiumiga suhtleme, kuid vähem.

Milline peaks olema Eesti ideaalne keskhariduse süsteem?

Arvan, et gümnaasiumisse peaksid tulema akadeemiliselt võimekad ja tugevad. Gümnaasiumidesse ei tohiks pääseda lihtsalt avalduse alusel. Paljud inimesed lähevad gümnaasiumisse lapsepõlve pikendama. Aga gümnaasium võiks olla väga defitsiitne, elitaarne, et sinna saavad tõesti need, kes edasi ülikooli lähevad.

Mida te koolidirektorina tahaksite veel tingimata ära teha?

Tallinna koolivõrk tuleks korda teha. Lihtsustatult see tähendab seda, et kõik kodulähedased koolid võiksid olla tugevad, tublid ja head. Et ei oleks seda, et vanemad tahavad panna lapsi ainult kesklinna koolidesse, sest kodulähedast kooli ei usaldata, see on nagu mingi teisejärguline.

Tuleks teha algkooli maju juurde, et lapsed oleksid igal pool kodu juures.  Ja ei pea uut kooli looma – saab suurte koolide juurde teha, konsortsiumeid. Näiteks Gustav Adolfi Gümnaasiumi õppehoone Paljassaares. Viime oma kompetentsi, oma väärtusi sinna, meil võivad õpetajad ringelda. Kui küsite väljakutsest, see oleks mulle tõsine väljakutse.

Aga poliitikasse suunduda?

Mind see ei huvita. Olen ju linnavolikogus olnud ja eks ma Riigikogus olen kandideerinud ka aga mind huvitab see, kus on lapsed, noorus. Ma olen natuke selles mõttes vampiir, et ma elan sellest, saan siit energiat.

Kontserdi “Красная стрела” solistide arvamused

Anna-Liisa Niinemets (esitas “Красная стрела” kontserdil laule “Комарово”, “Единственная моя”): “Eks me alguses olime kõik natuke segaduses, et miks just selline kava. Me ei olnud selle muusikaga üldse kursis. Aga kui me kuulsime neid lugusid, siis nüüd kõik tantsivad ja laulavad proovides kaasa. Kõik on nii tore!

Eesti muusika oli sellel ajastul võib-olla natuke tagasihoidlikum, vene estraad on ikka selline uhke ja suursugune. Päris palju tegime vene keele õpetajatega tööd, nad selgitasid kõik ära. Sõnad tundusid alguses rasked aga harjutamine aitas.”

Saara Kaldma (esitas kontserdil laule “Айсберг”, “Родина моя”, “Трава у дома”): “Alguses see idee ja kava tundus natuke kummaline. Oli ju näha, mis meedia võib tuua meile. Aga samas see oli ka põnev, midagi täiesti teistsugust, mida me pole mitte kunagi varem teinud.  

Sellest reaktsioonist šokeeritud me tegelikult ei olnud. Seda oli ette näha, et see tuleb. Mina tean, et laulan ilusat muusikat, ma tean, millest ma laulan, ja ma tean, et see muusika ei ole kellelegi kunagi liiga teinud. Seega see on igaühe enda küsimus, kuidas ta seda tõlgendab.”

Intervjueeris Margarita Kornõševa, Euroopa Parlamendi liikme Yana Toomi Eesti büroo nõunik

 

FacebookTwitterGoogle+LinkedInVKJaga

Tagasiside

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga