Advokaat Tverdohlebov: vägivallatsejaid tuleb õpetada oma raevu talitsema

Perevägivalda ei peeta meil Eestis kahjuks esmatähtsate probleemide hulka kuuluvaks. Seda tuletatakse meelde vaid aeg-ajalt. Tallinna võimud püüavad vägivallaohvritele efektiivsemat abisüsteemi luua. Advokaat Jevgeni Tverdohlebov aga on seisukohal, et abistama peab ka vägivallatsejaid.

Kas teil tuleb ametialaselt perevägivallaga tihti kokku puutuda?

Pidevalt. Arvan, et ligikaudu 70 protsenti meie elanikest on sellega ühel või teisel viisil seotud olnud.

Keda on teie kui advokaadi juurde tulijatest rohkem – oletatavaid kannatanuid või oletatavaid kurjategijaid?

Alati ei tulda minu juurde just selle probleemiga seoses. Sagedamini tuleb see esile mingis muus protsessis. Näiteks mees ja naine vaidlevad selle üle, kellele kuulub üks või teine vara. Ootamatult tuleb välja, et nende suhetes on tegemist vägivallaga. Üldjuhul kasutatakse meil tavaliselt terminit „lähisuhte vägivald“, kuigi see on eksitav. Tegelikult ei ole peresuhted siin üldse tingimata kohustuslikud. Tegemist võib olla näiteks kahe kolleegiga, kellest üks andis teisele mööda kukalt. Piisab sellest, et inimesed on olnud lihtsalt lähedaselt tuttavad.

Mida tuleb silmas pidada inimesel, kes otsustab sellisel põhjusel pöörduda advokaadi või kohtu poole?

Ta peab teadma, mida tahab. Edasi hoolitseb kõige eest juba advokaat ise. Muide, kui on tegemist regulaarse vägivallaga, siis võib ka inimene ise midagi ette võtta, et tõendeid säilitada. Vastasel korral tekib sõna-sõna vastu olukord ning tõde on raske välja selgitada.

Kuidas tõendeid koguda? Kui on näha, et olukord muutub teravaks, tuleb märkamatult sisse lülitada videokaamera või vähemalt diktofon. Võib hoolitseda ka selle eest, et keegi oleks toimuva tunnistajaks.

Inimesed tunnevad tihti huvi selle vastu, kuivõrd niisugustel salvestistel on kohtus tõenduslik jõud.

On küll. Ette hoiatamata ei tohi salvestada võõraste inimeste käitumist. See käib ebaseadusliku jälitustegevuse alla ning rikub põhiseaduslikku õigust eraelu puutumatusele. Kui te aga ette hoiatamata ja salaja salvestate omaenda suhtlemist kellegagi, siis on see normaalne. Te ei saa ju iseennast pealt kuulata. Te salvestate seda, mida te kuulete ja räägite. Ja seda hinnatakse kui tõendit. On olemas ka eraldi kohtuotsus, mis lubab sel viisil tegutseda.

Muide, mõned harjuvad perekonnas oma vägivaldse käitumise mudeliga sedavõrd, et peavad end nii ülal ka kõrvaliste isikute juuresolekul.

Millised tendentsid valitsevad perevägivallaga seotud asjade kohtulikul läbivaatamisel? Nimekas sotsioloog ja meie riigis üks parimaid asjatundjaid selles valdkonnas Iris Pettai on seisukohal, et Eesti kohtutes toimub midagi kujutlematut: kohtunikud tahavad iga hinna eest saavutada osapoolte leppitamist.

Mina leppitamist üle ei dramatiseeriks. See on vabatahtlik asi. Kui inimene ise ei taha, ei saa teda keegi sundida.

Kohtutes vaadatakse tõendeid. Kui need on olemas, siis vägivallatsejat ka karistatakse. Võib taotleda ka lähenemiskeeldu, keelata agressiivselt käitujal minna ohvrile lähemale kui 50 meetrit.

Siiski olen ma korduvalt tähele pannud, et kohus suhtub soosivalt välismaalastest isadesse (vaatamata sellele, et just nemad lasevad perekonnas rusikad käiku) ning sallimatult kohalikesse emadesse. Mina nimetan seda „Itaalia teemaks“, sest kõige sagedamini on olnud tegemist just itaallastest isadega. 

Kui te kinnitate, et emad on halvasti kaitstud, siis võib sedasama öelda ka isade kohta, kes langevad naiste – enamasti psühholoogilise – vägivalla ohvriks.

Kui inimesed on kohtus, siis käituvad nad eeskujulikult ning püüavad teha kõik selleks, et endast võimalikult meeldivat muljet jätta. On selline arvamus, et võib-olla ei tasu asja arutamisega kiirustada, vaid viivitada, et osapooled harjuksid oma käitumisega, ning alles siis otsustada, mida edasi teha.

Kas see siis tähendab teie arvates, et inimesed, kes „praktiseerivad“ perevägivalda, on võimelised end parandama?

Minu arvates on vaja inimesi kasvatada. Inimesel tekivad harjumused ning ta on suuteline oma käitumist korrigeerima. Võib-olla mitte igaüks, kuid enamik kindlasti. Pealegi on olemas kursused, kus õpetatakse oma raevu talitsema.

Kas te arvate, et kõik vägivallatsejad on valmis neile kursustele minema?

Igal juhul neil, kes vanglasse pannakse, valikut ei ole. Nad võivad keelduda, kuid kursused on siiski midagi paremat kui kambris istumine. Tihtipeale aitavad need ka ennetähtaegselt vabaneda.

Neile, kellele määratakse tingimisi karistus, esitatakse vahel samuti kohustuslik tingimus minna sellistele kursustele. Neid aga korraldatakse ainult meestele. Naistele miskipärast mitte. Muide, naised kui emotsionaalsed inimesed oskavad märksa halvemini oma raevu talitseda kui mehed. Näiteks naine sikutab last kõrvast. Kas see on vägivald? Jah, on küll. Ent laps ei lähe selle kohta kuhugi avaldust esitama. Samuti mees. Seda statistikat, mis ütleb, et vägivallatsejad on põhilised mehed, mina ei usalda. Mehed kaebamisega ei kiirusta. Seepärast teatakse nende kallal toimepandavast vägivallast märksa vähem.

Kas te olete alati nõus otsustega, mida kohtud selliste asjadega seoses teevad?

On olemas kõnekäänd: kaks juristi – kolm arvamust. Kui üks jurist – kohtunik – on midagi kirjutanud, siis teine jurist – advokaat – võib olla hoopis teisel arvamusel. Muide, midagi üleloomulikku, kisendavat ebaõiglust ei ole ma kohtute otsustes täheldanud. Kõik vastab tõenditele ja kasutusel olevale praktikale.

Kui rääkida kohtuvälisest praktikast lähisuhte vägivallaga seotud olukordade lahendamisel, siis tean ma juhtumit, mil mees haaras jõhkralt naisel käest, kuigi juures viibisid psühholoog, pedagoog ja lastekaitsespetsialist. Nemad protokollisid selle inetu juhtumi, kuid pärast otsustasid ikkagi, et ema peab hakkama viima last isaga kohtuma. See tähendab, et naine peab end ohtu seadma. On täiesti arusaamatu, miks ema füüsilist julgeolekut peeti vähem tähtsaks kui lapse suhtlemist isaga.

Millised lood on teile eriti meelde jäänud?  

Need asjad ei ole meesjuristile eriti huvitavad, sest tuleb selgusele jõuda halbades suhetes, tuhnida võõraste „mustas pesus“.

Juhtub ka seda, et naised provotseerivad. Naine teab, et tema noormees on ohjeldamatu ja ägeda loomuga, kuid  koketeerib ta tema nähes teiste meestega, kuni poiss plahvatab ja talle kallale tormab. Siis kirjutab naine avalduse politseile, pildistab oma verevalumeid, paneb pildid üles Facebooki – vaadake milline tõbras ta on!

Aga on ju tõbras?

Muidugi. Inimesele, kes reageerib provokatsioonile vägivallaga, ei tule pähegi, et reageerida tuleb mõistlikult. Näiteks, teades oma kombeid, kohe ära minna.

Kuidas teie muudaksite seadusandlust, et perevägivallale vastutegutsemine oleks meie riigis efektiivsem?

Kunagi meeldis mulle Märt Raski idee. Ta esitas selle seoses asjaoluga, et karistusena on kasutatud liiga pikka vangistust. Rask ütles, et ei ole vaja inimesi vanglasse istuma panna, vaid tuleb anda neile võimalus oma käitumist muuta.

Ma arvan, et ka lähisuhte vägivalla juhtudel, kui inimene ei ole just paadunud kurjategija, peab ta saama võimaluse end parandada, harjuda teistsuguse elulaadiga.

Teiste sõnadega, kas seadus peaks olema leebem?

Seadus ei pea olema sedavõrd leebem kuivõrd seadusandlikul tasandil tuleb ette näha alternatiivseid võimalusi enda parandamiseks: kursusi, koolitust.

Intervjueeris Margarita Kornõševa, Euroopa Parlamendi liikme Yana Toomi Eesti büroo nõunik

FacebookTwitterGoogle+LinkedInVKJaga

Tagasiside

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga