Toom intervjuus Krossile: väited, et Venemaa harjutab kuskil Baltimaade ründamist, on kurjast

yana-toom-on-endine-ajakirjanik-ja-teab-kuidas-vajadusel-meediasse-paa-77860990

Riigikogulane Eerik-Niiles Kross uurib europarlamendi saadikult Yana Toomilt tema seisukohti Süüria, okupatsiooni ja NATO kohta.

Yana Toomi sõnul ei ohusta Venemaa kuidagi Eestit ja kõik sellekohased dokumentaalfilmid on vahukloppimine.

Yana Toom, mind on alati huvitanud: kellena te ennast identifitseerite?

See oleneb alati kontekstist. Identiteet sõltub sellest, kuidas sinusse suhtutakse. Kas ma olen naisterahvas, ema, kes iganes. Poliitikas olen ma poluvernik.

Teil oli kunagi üks vaimukas tsitaat, et hoolimata sellest, et olete Eesti kodanik, soovite ikkagi tiblaks jääda.

See, mis tiriti praegu tsitaadiks, oli kirjutatud kaks nädalat pärast pronksiööd ja oli väga vihane arvamuslugu sellest, mis toimub. Seal oli tegelikult viide Ivan Orava kuulsale lausele: „Ei loe Eesti Päevalehte, järelikult tibla.” Sealt see tuli.

Teie Eesti NSV passis oli rahvuseks märgitud eestlane. Kas te sel ajal pidasite ennast pigem eestlaseks?

Absoluutselt.

End pigem venelaseks pidamine tuli hiljem?

Ma üritan alati vähemuse poolele hoida. Meil on endiselt vähemus, kes väärib kaitset.

Nii et kui Eesti peaks uuesti okupeeritama – jumal annaks, et mitte –, siis muutute uuesti eestlaseks?

Ma muutun eestlaseks iga kord, kui lähen Solovjovi (Vladimir Solovjov on RTR Rossija saatejuht – toim) saatesse.

Ütlesite pärast viimast visiiti Süüriasse, et Bashar al-Assad on intelligentne ja mõistlik mees. Kas olete pärast viimast keemiarünnakut oma seisukohta muutnud?

Ma küsin ilma irvitamata: kes näitab mulle tõendeid, et see keemiarünnak oli Assadi tehtud?

See on klassikaline Moskva trikk. Ka Putin nõudis tõendeid. Iga kord, kui on selline ebameeldiv asi…

Muidugi on ebameeldiv. Aga tõendite küsimine pole kindlasti Kremli pärusmaa. Ma oleksin väga pettunud, kui selle taga oleks Assad. Aga veenge mind! Mulle öeldi laupäeval, et on olemas pilt, kus lennukid lendavad ja on näha trajektoor. Aga kus on siin see seos? Et keemiarünnak toimus, on fakt. Kes selle tegi, mina ei tea ja teie ka ei tea. Teie usute, et see oli Assad. Mina arvan, et ta pidi selleks idioot olema, vabandage väljenduse pärast.

Kui see asi läheb kunagi Haagi kohtusse ja kohus langetab otsuse, kas siis aktsepteerite seda?

Absoluutselt. Peab olema sõltumatu uurimine, aga seda ei ole olnud. Te teate ise väga hästi, et tekitatakse emotsioon ja siis kõik hääletavad mingi asja poolt. Poliitikas tehakse viimasel ajal otsuseid nii. Keegi ei küsinudki tõendeid, sest lapsed surevad. Aga see reageerimine oli otseses vastuolus rahvusvaheliste normidega ja meie kiidame selle heaks.

Nii et teie usk Assadi headusse ei ole kustunud?

Ma ei usu Assadi headusse. Aga kui on olemas terve mõistus, siis peab olema mingi rehkendus. Siin ma seda tema poolelt ei näe, teiselt poolelt küll. Aga mul ei ole fakte ja ma ei tea, kes seda tegi.

Ma ei mäleta, et te oleksite hukka mõistnud venelaste rünnakud objektidele Aleppos ja mujal, ehkki venelased neid ei eita.

Ma olen antud juhul mõistnud hukka Eesti välisministri heakskiidud. Kui ta oleks kiitnud heaks mingi rahvusvahelise õiguse rikkumise, siis ma oleksin seda varemgi teinud. Aga seda pole olnud.

Mulle ei meenu, et oleksite midagi öelnud, kui Ida-Ukrainas reisilennuk alla lasti.

Võib-olla teie olete lugenud hollandlaste raportit, et kes seda tegi, aga ma ei ole siiani seda teinud.

Arvate, et see ei ole tõendatud?

Ma ei arva midagi, ma ei tea. Endiselt.

Tõsiselt?

Päriselt.

Seal on ju jõutud isegi komandörideni, kes käsu andsid. Mina ei ole küll näinud ühtegi terve mõistusega inimest, kes arvaks, et äkki tegid seda ukrainlased.

Ma võin mõelda nii või naa, aga pean ootama lõplikku seisukohta. Erinevalt teist pole ma julgeolekuspetsialist.

Annate hinnanguid alles siis, kui asjad on leidnud lõpliku tõenduse ja selgituse?

Jah.

Kui järele mõtlete, pole teil ka tõendeid, et ameeriklased Hiroshimale tuumapommi viskasid.

No seal olid peale kõige muu ka lendurite tunnistused.

Miks te ei hääletanud europarlamendis Eston Kohveri vabastamise resolutsiooni poolt, vaid olite erapooletu?

See oli kobarresolutsioon, kus peale Kohveri oli veel mitu asja, millest osaga ma ei olnud nõus. Mul polnud vastuseid väga olulistele küsimustele. Miks pole ta kohtuotsust vaidlustanud? Miks pole ümber lükatud info kokkumängust FSB-ga? Miks ta keeldus advokaadist, kelle Eesti riik talle palkas? Ta pole suvaline seeneline, kes metsas eksis. Selles maailmas, kust Kohver tuli, on teised mängureeglid. Poliitiline resolutsioon on teisteks puhkudeks – ma ei hääleta pimesi, kui ma asjast aru ei saa. Teiseks ei ole mul mingit selgust Kohveri rollist ja saatusest.

Teil ei olnud jälle tõendeid?

Jah. Kuhu ta kadunud on? Ta tuli kangelasena tagasi ja mis temast saanud on?

Mitmest teisest kapo töötajast te vahepeal kuulnud olete?

Ei ole, aga vaevalt tema nüüd oma taustaga saab tegutseda samal rindel. Ma ei tea nende struktuuride tööst midagi, aga mind närib uudishimu, mis on ja kus on Kohver. Siis ei olnud asi nii selge ja täna ka mitte.

Tavaliselt räägitakse teiega konkreetsest juhtumist. Ma olen proovinud leida selliseid põhilisi küsimusi, mille kohta ma pole infot leidnud. Ratas jätkab ka tagasihoidlikumalt, kuid endiselt sama välispoliitika liini. Omal ajal suhtus Keskerakond NATO-sse kahtlevalt. Kas teie toetate Eesti NATO-sse kuulumist?

Meil ei ole praegu alternatiivi, mis seal ikka. Oleme juba seal. Ma olen tegelikult tuline Euroopa armee pooldaja. See lihtsalt tuleb ära teha. On selge, et ilma selleta on Euroopa nõrk. Me peame olema võimelised iseennast kaitsma, aga ei ole. Iga teine poiss, kes meil ajateenistusse kutsutakse, on haige. Kas tal on selg kõver, kopsud haiged või mingi allergia.

See võib olla emalik näide, aga sellegipoolest. Mu poeg läks Eesti ja Soome sõpradega – enamik ajateenistuses käinud –, paintball’i mängima. Kõik olid veerand tunniga surnud. Meie omad ei saanud hakkama. See on hoopis teistsugune kvaliteet.

NATO missioonidel saavad meie mehed väga hästi hakkama.

See ei ole see. Ma räägin 9–11-kuulisest ajateenistusest.

Liitlasvägede saabumine on praegu kuum teema. Seda toetatakse Eestis üksmeelselt. Kuidas sellesse suhtute?

Küsisime Eesti välispoliitika ja NATO kohta. Tuli välja, et 41% Eesti elanikke arvab, et NATO lisakontingendi kohalolek on julgeolekuoht. Võib-olla arvate, et nad on kõik Moskva propaganda ohvrid, aga siin on oma loogika. Keegi ei hakka tühja küla pommitama, aga kui seal on infrastruktuur…

Ma arvan, et võib-olla mitte just selle asja puhul, aga jah, pikemas plaanis on nad Vene propaganda ohvrid. Loomulikult on see ka osalt Eesti poole tegemata töö.

Loomulikult. Propaganda võtabki meie vead ja vaatab neid luubiga.

Vene kanalid annavad teada, et need väed ohustavad ja provotseerivad Venemaad, aga on liiga nõrgad ega suuda Baltimaid kaitsta. See on vasturääkiv.

Kas nägite pilti, kus 20–30 Ameerika dessantnikku poseerivad lipuga Ivangorodi taustal? Kui see ei ole provokatsioon, siis mis see on? Oletame, et see pilt oleks teiselt poolt. Mida ütleks selle peale Eesti meedia?

Venemaa on tugevdanud oma vägesid meie piirkonnas ja rikub õhuruumi. NATO vägede saabumine annab lihtsa sõnumi, et seda on tähele pandud.

Ma nendes kategooriates ei mõtle, sest ma ei usu, nagu lõviosa Eesti elanikke ja ka president Kaljulaid ei usu, et Venemaa meid füüsiliselt ohustab.

Arvate, et nad korraldavad ründestsenaariumiga õppusi lihtsalt NATO ohu ärahoidmiseks?

Need on vastastikused asjad. Sisuliselt oleme olukorras, kus hakkame üksteist ehmatama.

Venemaa väidab, et meie ohustame neid, aga harjutab meie ründamist. Kas siin pole midagi valesti?

Ma ei tahaks sel teemal rääkida, sest tegelikult need väited, et Venemaa harjutab kuskil Baltikumi ründamist, on kurjast. Palun, arutage seda Laaneotsaga. Need kõik BBC nn dokumentaalfilmid on vahukloppimine.

Kaitsevõimet tuleks suurendada, aga kas ka 2% SKT-st? Kas toetate selle jätkumist?

Mida me nimetame kaitsekuludeks? Minu arust on ka see kaitsetahe, kui rahvas on terve. Meie eelmisel aastal tellitud uuringust tuleb välja, et see sõltub inimese majanduslikust heaolust, mis on ka loogiline. Ma võtaksin neid väga laialt, ei räägiks ainult püssidest ja tankidest. On asju, milleta kaitsekulutused ei kanna vilja.

Kui olin riigikogus, teenis mu poeg kaitseväes. Ta käis igal nädalavahetusel kodus ja me läksime temaga poodi. Kord ostsime sokke, siis noa, mis lõikaks, kord taskulambi. Alati oli tal mingi nimekiri kaasas. Milles asi? Meil on 2% kaitsekuludeks, aga neil ei ole pesu ega sokke. Esitasin selle küsimuse ka toonasele kaitseministrile Urmas Reinsalule. Härra Reinsalu vastas: „Ilmselt ei kasuta teie poeg sokke sihipäraselt.” Ilmselt on sitad sokid, vabandage väljendust, kui need lähevad poole päevaga katki. See pole normaalne. Me ostame soomukeid ja mida iganes, aga samal ajal saan pojalt SMS-i, et nad istuvad metsas ja söövad šokolaadi, mille parim enne oli kolm aastat tagasi, ja kõigil on kõhud lahti. Kas see on kaitsevõime? Kuhu see raha läheb?

Sõdurile tehakse kohati elu meelega ebamugavaks, ega muidu korralikku väljaõpet saa. Kaitseväes on kindlasti palju ka korrast ära, aga laias laastus läheb 2% õigele asjale. Ma ei kujuta ette, kuidas kaitsekulutusi vähendades kaitsevõimet parandada.

Ma usun, et see on tehtav, sest minu meelest on peamine asi ühiskonna sidusus ja kaitsetahe. Meil on probleeme mõlemaga. Meil oli väga kaudne küsimus: mida soovitate Eesti meestele Venemaa agressiooni korral? Küsiti naabrimehe kohta. Päris paljud soovitasid kodus püsida.

Edgar Savisaare viimased kangelasteod ei ole teie usku temasse kõigutanud?

Ta on kindlasti väga tark inimene ja ta ei ole ainult minu õpetaja, vaid ka kõigi nende n-ö uute keskerakondlaste õpetaja. Tema ajastu Eesti poliitikas ei ole lõppenud.

Kas tal ei ole viimane variant nüüd valimistel kuidagi oluliseks osutuda? Kui Ratastel ja Simsonitel õnnetub ka teistmoodi, kas siis leiab vastuse küsimus, kas saab ka ilma Savisaareta?

Ma olen poliitikas küll suhteliselt uus inimene, aga olen mitu korda üheksa aasta jooksul kuulnud, et nüüd on Savisaare viimane võimalus. Ta leiab alati ka eelviimase võimaluse. Mina oleksin väga ettevaatlik.

Tundub, et Savisaare otseste järgijateta – kelleks te ka end peate – ei kavatsegi Ratas kohalikel valimistel hakkama saada. Keegi tegi nalja, et kui vaadata valimisnimekirja, siis Keskerakonnal ei olegi vaja materjale trükkida, sest saab kasutada kapo aastaraamatut.

Kas te praegu süüdistate kapot selles, et nad teevad meile valimisreklaami?

Kui, siis teadmatult. Aga põhiliselt ma ütlen, et sellel nn uuel Keskerakonnal on kõik vanad näod nimekirja eesotsas.

Siis nad on kapos ikka väga lollid.

Klassikaline küsimus okupatsiooni kohta, aga ma küsin veidi intelligentsemalt: kas Eesti riik on nüüd seesama riiklus, mis 1918. aastal välja kuulutati, või uus riik, mis tekkis 1991. aastal?

See on ikka seesama riik. Teatavasti on ka meie põhiseadus 1938. aastast pärit. Kuigi mingis mõttes oli see riik enne maailmasõda õiglasem. Vähemuste vastu vähemalt. Kõik olid kodanikud, oli kultuurne autonoomia jne.

See on mööduv nähtus. 20 aasta pärast on see kodanike probleem kadunud?

Ma ei tea, me suutsime 25 aasta jooksul seda juurde toota. Kahe vene kodaniku perre sündinud laps saab Eesti kodakondsuse 18 aasta pärast. Sinna on veel pikk maa minna. Ma sündisin 1966. aastal ja kui härra Ansip ei oleks mulle kodakondsust andnud, poleks mul seda siiani.

Tuleks korraks tagasi Tallinna juurde. Palju räägitakse TTV-st, linnameediast ja linnaeelarve kasutamisest hallil alal. Mulle tundub, et põhilist meediatuge saab Keskerakond vaikimisi hoopis PBK-st, saab tasuta meediat. PBK-s saavad Keskerakonna poliitikud mitukümmend korda rohkem aega kui kõik teised. Kas see on mingi kokkulepe või juhtub iseenesest nii?

Ma olin küll PBK-s, aga ei ole seal ammu käinud. Mäletan, kui käisin saates „Russki vopros”, siis oli tihtilugu probleem, et Reformierakonna büroost oli keelatud kohale minna. Samuti oli probleem leida inimesi, kes räägiksid soravalt vene keelt. Täpselt nagu TTV-le aeg-ajalt öeldakse ära. See on ju sama. Ma nendega ei räägi ja siis ütlen, et mind on vähe eetris.

Mulle on hakanud tunduma, et meedia tugi on just sealt. See on märkimisväärselt olulisem kui TTV?

Ma ei tea. Ütlen oma mätta pealt vaadates, et ma olen endine ajakirjanik ja leiutan võimaluse, kuidas meediasse pääseda. Meil on see pädevus ilmselt erakonnas paremal tasemel.

Kas see koostöö ei käi natuke organiseeritumalt?

Kas vihjate, et keegi käib mustade kilekottidega või ämma öökappidega Riia vahet? Ma ei usu. Ja mida nad tagasi saaksid? Naeratusi? PBK saab kinnisvara linnas?

Keskerakond on PBK omanikele kõige sobivam erakond ja nii on.

Ma tõesti ei tea, kes selle omanikud on ja millega seda sobivust mõõta. Ma pääsen sinna siis, kui ületan uudiskünnise. Mis puudutab linnameediat, siis – kui ma läksin abilinnapea kabinetist minema, jätsin lauale eelnõu projekti, mille järgi peaks hakkama müüma reklaami. Miks seda ei tehtud, ma ei tea. Ma siiamaani arvan, et see on hea ja õige. Kui nad müüksid reklaami, oleks kord majas. Muidugi ei meeldiks see ülejäänud meediale. Ma arvan, et see on probleem ka ERR-i puhul. Ka reklaam on sisu ja seda tahetakse. Peavad lihtsalt olema teemad ja reeglid: mida tohib ja mida mitte.

Minu jaoks on TTV olemasolu minu maksuraha varastamine.

Maksude kasutamine on kindlasti miski, mille üle vaielda. Ideaalis peabki olema konsensus, kuidas makse kasutatakse. Mina ei taha, et Ameerika sõdurid viskavad meie sõdurid kasarmutest välja lageda taeva alla. See on ka minu raha eest. Ma ei taha seda.

Grusiinid rääkisid mulle, et pärast praeguse valitsuse võimuletulekut, mis on siis pärast Saakašvilit, kutsuti teid ja veel mõnda Eesti inimest Gruusiasse rääkima, kui halb on elu. Nende pahameeleks ja kurvastuseks te ei rääkinud sugugi seda. Oli nii?

Ma suhtun halvasti mis tahes riigi opositsioonitegelastesse, kes sõidavad mööda maailma ja kritiseerivad oma riiki. Kui sulle ei meeldi, mine koju ja paranda asju. Ma ei kritiseeri Eestit välismaal, ainult Brüsselis. Ja just seetõttu, et me oleme Euroopa Liidu liikmesriik ja kui keegi aitaks meid hädast välja, siis ilmselt Brüssel, mitte Moskva.

Viimase 20 aasta jooksul on toimunud üsna märkimisväärne areng. Kogukonnad on lähenenud. 20 aastat tagasi tundus eestlastele pigem, et venekeelne kogukond on võõras. Nüüdseks ei ole toimunud küll täielikku harmoniseerumist, aga mõtlev osa eestlasi peab Eesti venelasi ikka omadeks. Kuidas keskmine Eesti venelane eestlastesse suhtub? Kas nad on omad või rõhujad?

Muidugi omad. Ma tegelikult usun siiralt, et iga kohalik venekeelne inimene on välismaal olles ikkagi eestlane, mitte venelane. Venelane on ikka keegi, kes on Venemaal täiega. Mis puudutab seda, et on lähenenud – ma vaidlen vastu.

Pigem olen nõus sellega, et kunagi kümme aastat tagasi pärast pronksiööd oli olemas positiivne neutraliteet ja see lõhuti ära. Ma ütleksin, et praegu on neutraliteet pigem negatiivne. Kui lähete 9. mail Filtri teele, siis näete seda oma silmaga.

Seal on tõesti eri vanuses ja ilmselt eri taustaga inimesi. Kas see väljendab teie arvates Eesti Vabariiki suhtumist või nende inimeste suhtumist oma sõdadesse ja ajalukku?

Ma usun, et suhtumist Eesti Vabariiki see ei väljenda. Kui, siis suhtumist ajalukku ja teatud poliitikasse. Mis puudutab suhtumist Eesti Vabariiki… See, et üks n-ö vene poliitik on valitud Euroopa Parlamenti, tähendabki, et inimesed loodavad lahendada probleemid olemasoleva süsteemi raames. Siin on kõik väga selge.

Aga kas meie areng ei peaks olema suunatud sinnapoole, et ühel hetkel valib nii eesti- kui ka venekeelne valija oma kandidaadi mitte nime või rahvuse, vaid maailmavaate järgi?

Muidugi. Me kindlasti jõuame sinna. Olen seda sada korda kõikides intervjuudes rääkinud. Piinlik nagu korrata, aga ega juudid asjata 40 aastat kõrbes ei jalutanud.

Enne kui viimane selle mentaliteedi kandja suri. Meil on lihtsalt 40 aastat vaja, kaks põlvkonda.

Milline on Keskerakonna tulevik? Seni on ikkagi suuresti tänu Savisaarele ja tema hoiakutele olnud Keskerakonnal tugev vene valija toetus. Mis nüüd juhtub? Kas tekib uus ajutine vene erakond?

Selles küsimuses on juba vastuolu. Kui me jagame maailmavaate järgi, see tähendab, et mingisuguseks etniliseks erakonnaks pole lihtsalt ruumi, pole nõudlust. Siis ongi kõik, siis olemegi liberaalid, sotsialistid, kes veel peaks olema.

Peaminister Jüri Ratas teeb praegu pingutusi, et vene hääli hoida. Tal on valimiseduks tarvis Toome ja Kõlvarteid, mitte vastupidi.

Valimiseduks on vaja kahtlemata kõike, see on selge. Ma vaidlen vastu, et asi on pelgalt rahvusküsimuses. Ei ole. Kõik arvud ja statistika näitavad, et venelased elavadki halvemini – majanduslikult, sotsiaalselt. Sotsiaalne pool on see, mis toob venelaste hääled Keskerakonnale, mitte see, et me räägime nendega vene keelt. See muidugi ka. Ida-Virumaa on venekeelne piirkond, kus on lood töötusega, narkomaaniaga, kõigega väga halvad.

Sellel ei ole ka rahvusliku diskrimineerimisega ilmselt seost. Usun, et ka Valgamaal, kus on vähem venekeelseid valijaid, on inimesed märksa vaesemad kui Harjumaal jne.

Muidugi on regionaalsed ja muud aspektid, aga on ka asju, mis viitavad diskrimineerimisele. Need on kurikuulsad sotsiaalsed eksperimendid, kui pannakse teele sadakond CV-d, millest pooled eesti keeles ja teine pool vene keeles, ning venekeelsetele isegi ei vastata. Või kui keelatakse koolis või tööl omavahel vene keelt rääkida. Ainuke erakond, mis aitab venelastel n-ö pildil püsida, on Keskerakond. Üks Ossinovski muidugi on hea näide, aga see ongi üks.

Kas see, et Keskerakond hoiab venekeelse hariduse võimalust, ei takista venelastel integreeruda? Kas on huvi hakata esile tõstma ka erilisi vene huve?

Mis on selles kontekstis eriline vene huvi? Haridus emakeeles? Mida siin erilist on?

Haridus riigikeeles ei ole ilmselt eriline vene huvi, nii et jah, haridus vene keeles.

Ma arvan, et kui eestikeelne haridus, see 60 : 40, oleks antud korralikult, oleks hea metoodika ja piisavalt õpetajaid, kes läbiksid kursuseid, oleks see äkki osale vastuvõetavam. Mina näiteks ei sobi eesti keeles õpetama, sest ma suudan siiani „ma” ja „ta” infinitiivid sassi ajada. Mõni kehvema keelega õpetaja läheb julgelt klassi ette ja räägib. See pole normaalne. Minu kolleeg tõi väga hea näite: võtame 150 000 rootslast ja paneme nad Süüriasse elama. Kas me tõsimeeli mõtleme ja usume, et nad muutuvad kümne aastaga süürlasteks? Õpivad ära araabia keele ja võtavad kombed üle? Muidugi mitte.

Olete öelnud, et eestlased ja venelased on väga erinevad, aga minu arust on nad kultuuriliselt teineteisele valgusaasta võrra lähemal kui rootslased ja süürlased.

Seda küll. See on selline tinglik näide, aga sellegipoolest. Mu isa on venelane Moskvast, ema on eestlane. Nad elavad koos 65 aastat ja ikka on erinevusi, mis ei kao kuhugi.

Kas tahame neid erinevusi otsida ja rõhutada ning vastandumisele mängida või leida vormi, kus need erinevused rikastavad teineteist? Kohati tundub, et Keskerakonnale on just eristamine kasulik.

Ütles Reformierakonna liige. Kui loen, mida räägivad teie erakonnakaaslased, mida teeb härra Michal, kellel on väga selge suund, et nüüd ta hakkab jälle vastandama. No sorry. Ma saan aru, et teie ei kehasta selles vestluses erakonda nagu ka mina mitte, aga sellegipoolest on see vastandamine ju väga kergesti tehtav ja Keski selleks vaja pole.

Siit on kindlasti võimalik kaklust üles kiskuda, aga kas ei peaks leidma viise, kuidas kakelda muudel teemadel?

Ma ei usu, et halva kvaliteediga sunniviisiline eestikeelne õpe kedagi integreerib. Ma tõesti ei usu seda.

Mäletan, et kritiseerisite Ossinovskit, kes teie sõnul sai asjast aru, aga ei teinud midagi.

Ta sai asjast aru, moodustas komisjoni, käis koolides. Tal oli väga selge pilt. Kui mina seda arutasin, olin Tallinna abilinnapea. Esimene asi, mida küsisin, oli: näidake mulle, kuidas te kavatsete seda 60 : 40 täita. Vaatasin, mida kõike siis tehakse. Õppekavasse olid ilmunud väga imelikud ained, nagu kulinaaria alused ja liikumine vabas õhus, mis andis mingeid punkte, aga on absurdne, Potjomkini küla.

Kas teile ei tundu, et Eesti vene noorel, kes räägib keskkooli lõpetades vabalt kõnes ja kirjas eesti ja vene keelt, on ainult venekeelse noore ees igal juhul eelis?

Ta räägibki. Mul on viis last, neli õppisid vene koolis. Üks veel õpib. Kooli lõpetades polnud mingit probleemi. Aga tütar, kes õppis eesti koolis, läks pärast seda Venemaale õppima, sest tal oli selge arusaam: ma tean täpselt, kuidas meisse suhtutakse. Ta tuli õnneks tagasi, aga see oli väga valus periood, kus ta oma Eesti sõprade seas sai aru asjadest, millest ta poleks pidanud 13–14-aastasena aru saama. Kus ta pidi häbenema oma kodukeelt, oma vanemaid jne. Kultuuridevahelise kommunikatsiooni oskus, ka koolis, on meil ju äärmiselt kehv.

Arvate, et kui jätkame paralleelse koolisüsteemi pidamist, siis see olukord paraneb? Kas ei peaks saavutama olukorda, kus mitte vene koolis õpetatakse eesti keeles, vaid meil lihtsalt ei olegi seda apartheidi?

See oleks võib-olla isegi väga tore eesmärk, aga me peaksime seadma mingid mõistlikud ajaraamid, mitte et: homme teeme ümber. Muidugi tuleb õppida lasteaias eesti keelt, muidugi tuleb eesti keele õpetajaid juurde koolitada. Mu 11-aastane laps justkui õpib eesti keelt neljandast eluaastast, aga ta ei räägi. Õpe oli igal pool, aga ta lihtsalt ei räägi. Mul on tunne, et kümne aasta taguse ajaga võrreldes on väikelaste jaoks olukord halvemaks muutnud. Ilmselt läheb kogu aur gümnaasiumile.

Võib-olla mõne ministeeriumi propagandist väidab seda, aga mõistlikud inimesed ei ütlegi, et kõik on hästi ja õpetajatepuudust pole. Need probleemid on kindlasti olemas, aga kas eesmärke ei peaks kuidagi ühtlustama?

Meil on ühtne haridus ja ühtne õppekava kõikides koolides. Mina arvan, et sama hästi võiks õpetada kohustusliku ainena vene keelt Eesti koolides.

Oleks tore ja viisakas. Kui juba suur EL sai hakkama Erasmuse programmiga, võiksime seda ka Eestis teha. Võtame Narva lapsed, saadame nad kuuks ajaks Valga kooli õppima ja vastupidi. Need noored ei suhtle omavahel.

Kohati tundub, et eesti keel õppekeelena on pigem õpetajate, mitte õpilaste probleem. Ma ei ole õpilaste seast eriti nurinat kuulnud, küll õpetajate ja eriti direktorite seast. Kas teie esindate pigem venekeelsete õpetajate ametiühingut?

Iga kord, kui lähen vene kooli ja küsin, mis keeles rääkida, öeldakse, et ikka eesti keeles.

Ma räägin ja minust ei saada aru või saadakse aru, aga ei suudeta küsida. Keegi ei ole meil uurinud, kuidas on seotud keeleoskus ja mõtlemine. Me teame, et PISA testide tulemused näitasid taas, et venelased on eestlastest aasta jagu maas. See on otsene tulemus.

Nõukogude ajal kestsid eestikeelsed koolid aasta kauem, et keelt õppida. Äkki nüüd peaks vastupidi tegema?

Mul oli endal ka see mõte, aga nad õpivad niigi 12 aastat. Viimases klassis on paar rasedat tüdrukut juba. Kui peaksid 13 aastat õppima, on see puhas ajaraisk.

Oleme nõus, et see ei ole hea olukord. Kas teile ei tundu, et poliitika, kus üritame eestikeelsele õppele üleminekut pigem ära hoida, säilitab, mitte ei muuda seda olukorda?

Kuulge, me kõik räägime mingil määral inglise, prantsuse, saksa keelt. Need keeled on õpitavad. Miks me ei tee seda eesti keelega?

Riigikeel ei saa mõne võõrkeelega samas staatuses olla. Selleks et vene noor saaks võrdsel moel konkureerida ja karjääri teha, on ju tema huvides, et ta räägiks eesti keelt eestlastega samaväärselt.

Ma küll ei usu, et see seab nad kõik võrdsesse positsiooni. Keelt tuleb õppida, pole mingi kahtlus – aga mis saab edasi? Kui põhimõtteliselt ollakse diskrimineerimisega nõus, muutuvad selle alused, mitte käitumine.

Mulle tundub, et Ratas on keerulises olukorras. Tema probleem tundub olevat, et ta ei tea täpselt, kuidas korraga vene ja eesti valijale meeldida. Tema tulemus sõltub sellest, kas ta säilitab vene valijad ja võtab juurde veel eesti valijaid.

Ma arvan, et see ei ole probleem. Probleem oleks siis, kui inimene täpselt teab, kuidas peab tegema. Kui ta ei tea, siis see tähendab, et tal on lai ring inimesi, keda ta kuulab, ja see on väga hea. Mulle ei meeldi juhid, kes teavad täpselt, mida teha.

Viimasel ajal annab Ratas justkui kahte sõnumit korraga: Keskerakond on muutunud ja hoopis teistsugune kui Savisaare ajal, aga samal ajal on erakond ühtne ja Savisaare poliitika jätkub. Kas see pole veidi skisofreeniline?

Ma ei jaga seda arvamust.

Miks on Ratasel vaja Ühtse Venemaa protokollist kramplikult kinni hoida? Kas see tugineb eelarvamusele, et vene valijale meeldib see? See sarnaneb veidi eelarvamusega, et kõik eestlased on fašistid. Mina arvan, et keskmisel vene valijal on sellest ükskõik. Näiteks minu venekeelne valija peaks solvavaks, kui eeldataks, et ta on putinist.

See on lihtsalt üks protokoll. Las olla. Teist võimuerakonda Venemaal ei ole. Me mõtlesime siin ka üks hetk, et teeme koostööleppe Jablokaga, siis on üldse kõik korras. Siis olemegi seinast seina.

Yana Toom pärast:

„Kui see oli debüüt, siis oli okei. Kui ei olnud, siis võiks liikuda kiiremas tempos. Saan aru, et saab sellest intervjuust pool lehte täis kirjutada, mis on alati halb, kui anda intervjuud mitte nii heatahtlikule ajakirjanikule. See annab talle võimaluse välja noppida kõige nõrgemad kohad. Saan aru, mis reha peale võisin astuda.”

Eerik-Niiles Kross pärast:

„Mis puudutab tempot, siis eesmärk ei olnudki teha püstolreporteri tööd. Pigem oli põhieesmärk saada selgust. Ma arvan, et eesmärk täitus. Midagi väga üllatavat ei kuulnud, uusi seisukohti ka mitte. Võib-olla mingit selgust oleks mõnes asjas lootnud saada.”

FacebookTwitterGoogle+LinkedInVKJaga

Tagasiside

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga