„Brüsseli päevik Yana Toomiga“: Deniss Metsavas ja etniline profileerimine

Videoprojektiga „Brüsseli päevik Yana Toomiga“ saab nüüd tutvuda ka eestikeelsete tiitrite abil. Seekord räägib Euroopa Parlamendi liige Yana Toom üleskutsetest mitte lasta kohalikke venelasi vastutavatele ametikohtadele seoses Deniss Metsavase riigireetmises kahtlustatavana kinnipidamisega.

Palju aastaid esitles meedia Metsavast eeskujuliku venelasena. Tutvuseta tegi ta eduka sõjaväelise karjääri. Rääkis Venemaast halvustavalt või väga halvustavalt… “Juba on kuulda hääli, mis nõuavad mitte lasta kohalikke venelasi kohtadele, kus nad võiksid Eesti riiki kahjustada. EKRE noorteühendus Sinine Äratus on kindel: „Läbikukkunud integratsiooni olukorras tuleb olla ettevaatlik vastutavale riiklikule ametikohale pääsenud võõrpäritolu kodanike suhtes,“ ütleb Yana Toom.

Imestamisväärt on see, et peaaegu samast asjast räägib EKREkauge kirjanik Andrei Hvostov: „Ma ei oleks jalaväe rühmaülemana tahtnud enda üksuses näha vene soost kaitseväelasi… Vene rahvusest sõjaväelasele võib kriisolukorras tulla meelde, et Eesti vabariik on temaga käitunud nagu külm ning kalk võõrasema. Ja siis ta võib küsida endalt – aga miks ma pean teda üldse kaitsma; seda riiki, mis on mulle alati mõista andnud, et ta talub mind vaid olude sunnil?”

Eurosaadik nendib: „Tsiviliseeritud maailmas on ammu aru saadud, et riigi julgeoleku tagamiseks on tarvis kindlustada vähemuste õigused. Ja nende kindlustamatus tähendab seda, et võimud tegutsevad üldsegi mitte julgeoleku huvides. EKRE nõuannet järgides ning veelgi enam venelasi ahistades, astume päris kindlasti Euroopa trendile vastu”.

2017.aastal süüdistas ÜRO Saksamaad „institutsionaalses rassismis ja rassistlikes stereotüüpides,“ kuid jutt käis sellest, et politsei profileerib etniliselt neid, keda jälitab. “Sellest, et Metsavas on venelane, ei kirjutanud ainult laisk. Ja ka see on etniline profileerimine. Mis puutub „mitte õigete kodanike“ kuhugile „mittelaskmisse“, siis viimati sai sellega hakkama Põhja-Iirimaa, kus 1970-ndateni diskrimineeriti katoliiklasi, ei võetud neid ei politseisse, ei riigiteenistusse tööle. Mis sellele järgnes on teada: verised kokkupõrked ning aastakümneid kestnud väike kodusõda. Kohe kuidagi ei tahaks, et Eesti läheks sama teed,” ütleb Yana Toom.

Kuid kui keegi väga tahab, võiks mõelda, keda veel, välja arvatud etnilised eestlased, ei tasuks vastutavatele ametikohtadele lasta: “Näiteks saarlasi. Äkki on nad oma saartele rohkem lojaalsed kui Eestile? Ka tallinnlased on kahtluse all. Ja üldse mistahes kooslused: russistid, taekwondistid, esperantistid, maletajad, homoseksuaalid, jalgratturid… Nali naljaks, aga Hvostovil – ükskõik kui kibe see pole – on milleski õigus. Kui isikut pikka aega pekstakse, füüsiliselt või psühholoogiliselt, hakkab ta suure tõenäolisusega vimma pidama. Ja on ju nii, et samad inimesed, kes kõik need aastad astusid eestlaste ja venelaste võrdse kohtlemise vastu, hakkavad kõige valjuhäälsemalt korrutama: venelasi ei saa usaldada”.

FacebookTwitterGoogle+LinkedInVKJaga

Tagasiside

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga