Yana Toom: Reitelmanni kaasus

Mis ühendab Urmas Reitelmanni, Jürgen Ligi ja Brigitte Bardot´d? See, mille eest saab Prantsusmaal kriminaalkaristuse, Eestis aga kahjuks mitte, kirjutab Euroopa Parlamendi saadik oma arvamuses portaalis Delfi.

Urmas Reitelmann ei ole uus nähtus Eesti poliitikas. Ta ei ole ju Marsilt siia saabunud, tal on rahva mandaat, mis põhineb 2,5 tuhandel kogutud häälel. Sest Reitelmann avalikult ja kaine peaga räägib seda, mida teised ajavad suust välja purjuspäi ja kõrtsis. Kõike neid”tiblasid”, „prussakaid” ja „inimrämpsu”. Kuidas muidu oleks ta need hääled saanud?

Teemal, miks selline “mõttekäik” on Eestis põhimõtteliselt võimalik ja sallitav, olen ma korduvalt sõna võtnud, ei hakka ennast kordama. Kuid jah, see, et nii mõnelegi kaasmaalasele on venekeelsed inimesed tiblad ja prussakad, on meile ammu selge ja mitte Reitelmannilt kuuldud uudis.

Pääseb puhta nahaga

Nendele, kes viitsivad kaevata natuke sügavamalt, saab selgeks ka asjaolu, et Eesti seadused soodustavad vaenu õhutamist, just nimelt – soodustavad. Karistusseadustikus on küll olemas § 151 Vaenu õhutamine, kuid kasu sellest on suur null. Tegevuse eest, millega avalikult on kutsutud üles vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele (seoses rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundiga), karistatakse meil ainult juhtudel, kui sellega on põhjustatud oht elule, tervisele või varale. On selge, et Reitelmann oma Facebooki postitustega kellegi elu, vara või tervist ei kahjustanud. Ja kui mingi idioot, näiteks nimega Urmas, loeb Reitelmanni sõnu ja taob üles oma naabri Mihhaili näo, on kohtus pea võimatu siduda neid postitusi Facebookis reaalselt toimunud kaklusega. Nagu ei saa ka Reitelmanni süüdistada.

Kuid tegelikult ei ole need ksenofoobsed hääletorud üldse nii ohutud – just nende loodud soodne pinnas on see, kust tuleneb paljudele üllatuslikult sajatuhandeline EKRE toetus. Ent vaenuõhutajate korrale kutsumise asemel seadus hoopis kaitseb neid: midagi ei juhtu, nimetage rahus kõiki tibladeks ja inimrämpsuks.

Ameerika eeskuju

Sellise äärmusliku mõtteviisi võtsime 2006. aastal üle Ameerika Ühendriikidest, kus nende põhiseaduse I parandus garanteerib täieliku sõnavabaduse. Ameerikas on peaaegu võimatu vihakõnedega võidelda. Seda ilmestavad muide suurepäraselt ühe populaarse avaliku elu tegelase Twitteri postitused.

Paljudes liberaalsetes Euroopa riikides on viha õhutamine juba karistatav. Prantsusmaal saadeti viis korda kohtu ette ja trahviti filmidiivat Brigitte Bardot´d rassiliste ja usuliste vihakõnede eest. Viimane karistus oli summas 15 tuhat eurot, mis lõpuks diiva siiski vaikima sundis.

Selge see, et trahvid ei vaigistaks kõiki mässumeelseid ksenofoobe, kuid paljud siiski mõtleksid kümme korda enne kui kirjutaksid oma hubases blogis midagi „tibla” taolist. Muidugi ei ole alati lihtne eristada solvangut ja irooniat või paroodiat. Muidugi on piir hägune olukorras, kus sõnadel ja sümbolitel on mitu tähendust. Sama on olukord käemärkidega, tuletagem meelde Jaak Madisoni ja Ruuben Kaalepi „hea tuju märki”.

Juba enne tõrvikute aega

Kuid riikides, kus vaenu õhutamine on karistatav, on välja kujunenud õiguspraktika, meil Eestis ei ole aga ei praktikat ega teooriat: lasku aga edasi!

Et mingigi jama sellisest kõike lubavast sõnavabaduse arusaamisest tekib, oli selge ammu enne tõrvikurongkäike.

Olles riigikogu saadik, tegin ma keskfraktsiooni nimel seadusemuudatuse, mis muudaks karistusseadustiku §151 lg 1 sõnastust nii, et vaenu õhutamine oleks karistatav igal juhul, mitte vaid siis kui „on oht inimese elule, tervisele või varale”. Ehk siis – olenemata asjaolust, kas Urmas lõi pärast Reitelmanni postituse lugemist Mihhailil näo üles või mitte.

Riigikogu õiguskomisjon esitas aga parlamendile lugemiseks minu koostatud seaduseelnõu märkega „tagasi lükata” – vastu oli tollane valitsus, esindajaks justiitsminister Kristen Michal Reformierakonnast.

Isamaa ja Reformierakonna ühiste jõupingutuste tulemusena saigi eelnõu põrmustatud. Seaduseparanduse vastaste hulgas oli toona ka Kaja Kallas, kes täna mõistab hukka Reitelmanni „kes peab Keskerakonna valijat parasiteerivaks tiblaks”.

Kardeti omade pärast

Miks oli vaja oravatel tookord anda vastuhääl? Põhjuseks võis olla ka teadmine, et karistusseadustiku §151 muutmine saab tulevikus kujutada ohtu kellelegi „omadest”. Oleks meil Prantsusmaaga analoogne seadus, siis näitena võiks tuhandete lemmik Jürgen Ligi väga lihtsalt korrata Brigitte Bardot kohtualuse karjääri.

Tõsi küll, ametlik selgitus oli teistsugune – teeme seda ise ja parimal moel (kuigi ühe lause kustutamine seaduse tekstis pole just raketiteadus), aga järgneval neljal aastal riigi eesotsas sellega siiski hakkama ei saadud.

Niisiis sellise retoorika ja agressiivse natsionalismi soosimisest sündiski selline EKRE, millist me täna teame. Nii et, kallid reformistid, ei ole vaja teha nägu, et teie käed on sellest puhtad. See, kes vaatab vaenu õhutamist pealt ega ürita seda peatada, suure tõenäosusega jõuab ka aega, kus vihakõne on uus normaalsus. Täpselt nii see läks. Nii et, nagu öeldakse, tänud kõigile!

Seega: meie aja kangelaseks sai Urmas Reitelmann täiesti ootuspäraselt. Mis teeb teda eriliseks, on asjaolu, et just nende veendumuste avalik propageerimine tagas talle rahva armastuse ja autasuks mandaadi Riigikokku.

Ja juba terendab talle kaugusest uus autasu – koht Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee (ENPA) Eesti delegatsioonis. Miks anda ametikoht inimesele, kes samal päeval, kui väliskomisjon teda toetas, nimetab ENPA-t „mõttetuks jututoaks”?

Enne teadsin ainult mina, et sa loll oled…

Kuid lisarida võib kaunistada ju Reitelmanni visiitkaarti ning suureneb ka sissetulek Euroopast saadavate priskete päevarahade näol. Lisaks kavatseb Urmas Reitelmann süsteemi seestpoolt õõnestada. Sõidab Reitelmann Strasbourgi, avab oma suu… Meenub mulle see peale vene anekdoodist kaubitseja Varvara Morozova, kelle poeg Arseni poolt ehitatud omapärane maja lōi Moskvas laineid ja kui vanadaam lõpuks seda vaatama tuli, siis lajatas: “Enne teadsin ainult mina, et sa loll oled, nüüd teab seda terve Moskva!” Ehk siis – et olete ksenofoobid ja natsid, oleme me ka varem kuulnud, nüüd aga tundub see kuidagi eriti usutav…

Kui aga esimese autasu andsid Reitelmannile tema veendumusi jagavad valijad, siis teise võib ta saada nendelt, kes tema veendumusi ei jaga, küll aga juhinduvad valitsuskoalitsiooni konsensuse põhimõttest.

Asjata.

Ma ütlen „asjata”, kuigi ei pea end mingiks moraalseks majakaks, kaugel sellest. Ma vaid leian, et minu kui poliitiku poolt alla neelatud solvangud ei pea tekitama iiveldust minu valijatel. Loodetavasti on selline mõttekäik arusaadav ka mõnedele neist, kes nagu peaksid Reitelmanni poolt hääletama parteidistsipliinist tulenevalt.

Koalitsiooni säilitamine on kahtlemata tähtis. Kuid kes ütles, et see on tähtsam kui väärikuse säilitamine?

Seda enam, et koalitsiooni hoidmine peaks olema ka EKRE mure. Vaadaku ringi, äkki on neil juhtumisi mõni inimene, kellel on ka midagi muud öelda peale selle, et teda ümbritseb inimrämps?

Ja veel. Kallid saadikud, kriminaliseerige juba vaenu õhutamine! Enne, kui hilja pole.

FacebookTwitterGoogle+LinkedInVKJaga

Tagasiside

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga